Tänapäeva don Juan'id (2)

Tänapäeva don Juan ’id
Don Juan on juba keskaja Euroopast pärinev väljend, mis kujutab vabameelsete elukommetega naistemeest. Don Juani olemusest on saanud inspiratsiooni nii mitmed kirjanikud kui ka muusikud , sealhulgas näiteks kirjanik Molière ja helilooja Mozart .
Kui Molière kujutas don Juani häbematu tegelase, halva eeskuju ja põrguleekides lõpetajana, siis tänapäeva ühiskonna jaoks on don Juan’id omamoodi eluideaaliks. Praegune maailm, mis on unustanud moraaliväärtused ning kus populariseeritakse vabasid eluviise, on väga soodsaks pinnaseks just don Juan’i omadustega tegelaste sünniks. Selliste omadustega inimestes nähakse elus kindlakäeliselt läbilööjaid, väga sotisaalseid ja tugevaid isiksusi, kellega suhtlemine on kiidu - ja auväärt tegevus.. Inimesed võtavad tihtipeale don Juanid endale eeskujuks, sest nende elu on meediastandardite kohaselt vaba ja muretu .
Viivi Variksaare artiklis „Kas donžuan on õnnelik?“ tulevad välja donžuanismi tegelikud põhjused. Don Juani puhul on tegemist enamasti mitte väga atraktiivse, kuid seksapiilse mehega, kes oma välise karisma taha peidab tegelikult nartsisstliku enesehäiret. Selline inimene vajab teisi vaid selleks, et kompenseerida seda, mis tema enda minas jääb vajaka. Tihtipeale saab selline inimese käitumisviis aga alguse juba lapsepõlves, kui laps jääb ilma ema armastusest või ema ootab temalt liiga palju. Laps muutub ärevaks inimeseks, kes hakkab tähelepanu otsima teistest allikatest. Tuleb välja et don Juan’id on küll enamasti tähelepanu keskpunktis, kuid leiavad end siiski enamasti õnnetu ja üksikuna, sest ei suudeta luua pikaajalisi suhteid.
Tulebki välja, et kuigi üldsus populariseerib vaba ja vastutustundetut eluviisi, siis tõelisi don Juani kuvandile vastavaid inimesi pole tegelikult nii palju. Inimesi, kes naiste südameid hetkega võluvad ja siis samakiirelt murravad , on siiski vähe. Kuid üldiselt on kõik nad Viivi Variksaare poolt kirjeldatud inimtüübile väga sarnased. Nad ei pruugi olla piltilusad, kuid neil on sarm, karisma ja hea kõnelemisoskus. Minu igasugused kokkupuuted tänapäeva naistemeestega on olnud põgusad ja ükski minu ära meelitamisega hakkama pole saanud. Sellegipoolest kohtasin esimest täielikku don Juani kehastust vaid veidi aega tagasi. Tegemist oli väga positiivse ja ekstravertse inimesega. Terve ruum oli teda täis ning ta oli pidevalt ümbritsetud suur neiudeparvega, kes end tema osaval jutul end ära võluda lasid. Ta rääkis palju, väga palju, ja kõik tema kõneldud teemad puudutasid vaid tema oskusi ning geniaalsust. Pidasin teda küll egoistiks, kuid sain aru, et temas on lisaks enesearmastusele miskit veel. Ta mõjus teistele hästi, ta lahutas meelt ja sai inimestega läbi. Kuid lähemal tutvusel inimesega, selgus, et noormees on elanud ilma emata, jäänud ilma tema vajalikust armastusest ning tegelikult pooldab misogüüniat. Nagu kaViivi Variksaare artiklis ilmneb, et „Mõni don Juan on tegelikult homoseksuaalse suundumusega ja naisi pidevalt vahetades nng pidades ohtralt hetereoseksuaalseid suhteid, mis talle küll rahuldust ei paku, tõrjub ta mõtte oma tõelisest kalduvusest.“ Kuid minu tuttava puhul võis tegemist olla lihtsalt don Juanile iseloomuliku enese jumaldamise ja armastusega, kus kõik teised ligimesed on temast alamad, ja mehed on naistest vaid seetõttu paremad, et jagavad temaga sama sugu.
Tänapäeval on don Juanide liikumine seotud ka tihtipeale väljendiga „sarvede maha jooksmine “, kus noortele meestele peetakse igati loomulikuks elus enne abielu etappi , kus proovitakse kõik maised võimalused ja ahvatlused, sealhulgas ka naised, lühikese aja jooksul ära. Kui varem oli see igati põlastatav käitumisviis, siis tänases vabameelse sja „erinevus rikastab“ ühiskonnas on see vaid loomulik ja igati kiiduväärt tegevus. Muidugi on ka tihtipeale juhtumeid, kus sarvede maha jooksmine ei kao vanuse kasvuga kuskile, vaid kulgeb endistviisi, aga ka sellega kaasneb teatud ringkondades ühiskondlik heakskiit.
Tänapäeval on uue nähtusena saabunud ka nais don Juan’id. Kui varem oli naise elu rolliks koduhoidmine ja lastekasvatamine , siis nüüdse karjäärinaise elumudeli tõusuga on ühiskond soodsam ka vabade elukommetega naiste tekkeks. Maailmas on palju naisi, kes ei suuda rahulduda ühegi mehega ja jooksevad läbi tohutul hulgal kandidaate. Enamike eesmärgiks on läbi erinevate meeste proovimise ja võrgutamise kaudu leida endale see õige, kellega luua pere. Lisaks neile on ka sellist lihtsameelseid naisi, kes teevad kõike seda vaid oma isiklike naudingute eesmärkidel. Nais don Juan’idel on erinevalt meestest ühiskonnas raskem olukord. Naisi seostatakse endiselt puhtuse ja vooruslikkusega ning donžuanismi levik naiste seas on üldiselt ühiskonnas aksepteerimata käitumis-ja elustiil. Olgu siis ajendiks nartsisslik seisund või ühiskonna vabameelne pinnas.
Kokkuvõttena võib öelda, et tänapäeva maailmas leidub palju, tunduvalt rohkem don Juan’i käitumisstandarditega inimesi, kui neid oli keskkajal, mil see mõiste üldse levima hakkas. Don Juan’id on tekkinud eelkõige inimese enda psühholoogilisest seisundist, lapsepõlve puudujääkidest ja kasvatustingimustest, kuid tänapäeva moraaliväärtusteta ühiskond on vaid väga soodsaks pinnaks nende kasvamiseks ja levikuks. Don Juan’id pole enam tabu ja häbitud isikud, vaid tihti isegi ühiskondlikult kõrgema staatusega, kui teised. Olenematta populaarsusest on nad enamasti siiski üksikud. Sama palju, kui nad on armastatud , on nad ka vihatud. Naiste näite puhul tuleb aga välja, et dondžuanismi ei peeta siiski ainuõigeks elustiiliks ning sellel on endiselt keskkajast pärit halvustav maik küles.