Annab piimale ja võile terava maitse. Mõnel pool on põldsinepi noori lehti söödud salatina, keedetult võib teda tarvitada nagu spinatit. Seemned on õlirikkad, õli sobib nii toidu- kui valgustiteõliks. Õlitaimena väärtust ei oma seemnete ebaühtlase valmimise tõttu. Seemnetest võib valmistada sinepipulbrit. Põllu väetamine Väetamine on põllumajanduslik tegevus, mille käigus mulda viiakse taimede kasvu soodustamiseks väetist, mis sisaldab taimetoiteelemente. Sõltuvalt väetamise ulatusest saab eristada hajusat ja paiklikku väetamist, esimesel juhul väetatakse taimi kogu nende kasvuala (põllu) ulatuses, paiklikul väetamisel aga suunatakse väetis taimele võimalikult lähedale. Väetistega antavate toiteelementide koguste määramisel tuleb lähtuda mulla toitainete sisaldusest, kasvatatava teravilja vajadustest ja planeeritavast saagist. Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule.
kuivendamist. Kuigi suvekuudel, kus ei saja nt. kuu aega vihma, siis tuleks muldi niisutada, kuna kui mullad liiga kuivad, siis ei kasva midagi edasi. Kivikoristus põld ei vaja, kuna kivid paiknevad m³/ha kohta on 5-20 kivi, mis on kivisuse astmes II, kive pole eriti palju ning seega ei sega. Õigel lupjamisel paranevad taimede toitumistingimused. Eestist pärit lubiväetist tuleks eelistada mitmekülgseid, s.o neid, mis sisaldavad lisaks kaltsiumile ka teisi taimetoiteelemente (K, Mg, S, P jne), samuti tolmjaid lubiväetisi (klinkritolmu ja põlevkivituhka) ning dolomiitjaid lubiväetisi (magneesiumirikast lubjakivijahu). Muldade taas-hapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4...7 aasta järel. Seega osa põllust aga tuleks lubjata (seal, kus mullaks KIg, veidi võib ka KI osa), kuna pärast lupjamist sobib muld väga hästi enamustele põllukultuuridele. (Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus) Põllumassiivi metsastamine
asendajat. XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964. aastast kasutuses pneumaamtiline lubiväetiste laotamise tehnoloogia. Lubiväetistena on kasutatavad ka paekivijahu ja dolomiidijahu, mida on lihtsam laotada. Muldade lupjamisel tuleb lähtuda nende lubjatarbest. Kui majanduslikult ei ole
Alles XIX sajandil hakati lubiväetisi teadlikult kasutama mulla happesuse neutraliseerimiseks. 1814. aastal rajas Marna ja Heimtali mõisate omanik pikaajalised lupjamiskatsed kohaliku mergliga. Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati laiemalt kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964. aastast kasutuses pneumaamtiline lubiväetiste laotamise tehnoloogia. Lubiväetistena on kasutatavad ka paekivijahu ja dolomiidijahu, mida on lihtsam laotada Muldade lupjamisel tuleb lähtuda nende lubjatarbest. Kui majanduslikult ei ole võimalik kõiki
tundlikumate kultuuride külvi alla. 21. Eestis leiduvate lubiväetiste iseloomustus Esimesteks lubiväetisteks Eestis olid magevee lubisetted nõrglubi (allikalubi) ja järvekriit (järvelubi), mida hakati laiemalt 5 kasutama 1950. aastate keskel. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivituhka, mis osutus efektiivsemaks, kuna sisaldas lisaks neutraliseerivatele ühenditele ka taimetoiteelemente. 1950. aastate lõpus mindi Põhja-Eesti suurtes tööstusettevõtetes üle tolmja põlevkivi kasutamise tehnoloogiale, mistõttu tekkis kolloidpeen tolmpõlevkivi tuhk. Alates 1964. aastast kasutuses pneumaamtiline lubiväetiste laotamise tehnoloogia. Lubiväetistena on kasutatavad ka paekivijahu ja dolomiidijahu, mida on lihtsam laotada. 22. Mulla happesus, selle liigid ja väljendamise viisid . Mulla happesuseks nimetatakse vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotseerumata hapete
(Ka kohvipuru on väetis, selles on 2% N; happelise reaktsiooniga.) 9 II VÄETISED BAKTERVÄETISED Bakterväetised mullaorganisme sisaldavad preparaadid, mille muldaviimisel tekivad mullas taimejuurtel vastavate mikroorganismide kolded. Nad on tüüpilised kaudsed väetised, st. nad parandavad taimede kasvukeskkonda, küll aga ei sisalda otseselt taimetoiteelemente. Kuidas bakterväetisi kasutatakse? 1) Segatakse seemnematerjali hulka. 1 pakend 1 ha-le külvatava külvimaterjali töötlemiseks või 1 ha põllu töötlemiseks. 2) Segamine katteviljaseemnega. Katteviljaseemneid ei tohi puhtida (puhtimine külvimaterjali töötlemine haiguste tõrjeks) 3) Põllu töötlemine. Preparaat lahustatakse vees ja lisatakse pritsimisele, 200...400 l/ha. Prits ei tohi sisaldada pestitsiidide jääke. Preparaat ei tohi
Soojanõõudlik, külmakartlik, valguslembene lühipäevataim. 54) Lina agrotehnika põhiküsimused. Külvikorras nõudlik eelviljade ja viljavahelduse suhtes, tahab suuresaagilist ristikurohket umbrohupuhast põldheina.Põldheina jäänused tuleb mulda viia, kamar purustatakse randaaliga, siis tuleb künd atradega.Leetkihti ei eohi mullale tuua. Põld küntakse kohe peale saagi koristamist. Väetamiseks tuleb mulda panna kergesti kättesaadavaid taimetoiteelemente- lämmastikku, fosforit,kaaliumi, boori. Org aineid ei anta.Lina tuleb külvata varakult , kui mulla temp on 10 cm sügavusel 7-8C. Vajab kasvux rohkesti vett. Vara külvatud seemnest tuleb parem saagikus, kui hiljem. Külviviis on kitsarealine reavahega 7,5 cm. Kasvuajal äestatakse, tehakse keemilist umbrohutõrjet. Neli küpsusjärku: roheline(pitsi ja batisti valmistamine), varanekold (kiu saamine), kold(seemnesaamiseks), ja täisküpsus(õli saamiseks)
Soojanõõudlik, külmakartlik, valguslembene lühipäevataim. 54) Lina agrotehnika põhiküsimused. Külvikorras nõudlik eelviljade ja viljavahelduse suhtes, tahab suuresaagilist ristikurohket umbrohupuhast põldheina.Põldheina jäänused tuleb mulda viia, kamar purustatakse randaaliga, siis tuleb künd atradega.Leetkihti ei eohi mullale tuua. Põld küntakse kohe peale saagi koristamist. Väetamiseks tuleb mulda panna kergesti kättesaadavaid taimetoiteelemente- lämmastikku, fosforit,kaaliumi, boori. Org aineid ei anta.Lina tuleb külvata varakult , kui mulla temp on 10 cm sügavusel 7-8C. Vajab kasvux rohkesti vett. Vara külvatud seemnest tuleb parem saagikus, kui hiljem. Külviviis on kitsarealine reavahega 7,5 cm. Kasvuajal äestatakse, tehakse keemilist umbrohutõrjet. Neli küpsusjärku: roheline(pitsi ja batisti valmistamine), varanekold (kiu saamine), kold(seemnesaamiseks), ja täisküpsus(õli saamiseks).Koristamine
Kindlasti ei tohi taime toitekeskkonnast puududa kaltsium, magneesium, väävel, poolmikroelemendid raud ja mangaan ning mikroelemendid (boor, koobalt, vask jt). Teraviljajuured võivad tungida kuni 1,5 m sügavuseni, kuid 60-70% toitainetest omastavad nad huumushorisondist. Sügavus, kust taimed omastavad toitaineid kõige enam on 7-15 cm. Väetiste kogused, mis mulda viiakse, peaksid vastama sellele, kui palju taimetoiteelemente mullast saagiga eemaldatakse. Näiteks suvinisu saagiga 4 t/ha eemaldab saagiga põllult 100 kg N, 20 kg P ja 80 kg K Teraviljade taimekaitse Teravilja taimekaitse algab seemnete puhtimisega - nende töötlemine füüsikaliste võtetega, bioloogiliste või keemiliste ainetega seemnetel olevate haigustekitajate ja kahjurite tõrjeks. Tänapäeval kasutatakse peaasjalikult keemilisi puhiseid (Maxim Star, Raxil, Bariton jt). Olenevalt puhise tüübist ja keemilisest koostisest võib selle
Aeduba sojauba Suur valgusisaldus. Sellest valm mitmesuguseid toiduaineid: piima, võid, keefiri, koort, kohupiima, leiba jne. Samuti saadakse toorainet plastmassile jne. Lupiin Dekoratiivtaimena * Liblikõieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmärk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikõielised seovad juurtel olevate mügarbakterite kaasabil õhulämmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tänu sügavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed põllukultuurid, nagu teraviljad, kartul jt oma nõrga juurestikuga ei tungi. Liblikõielised on nagu lämmastikväetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sügavamatest kihtidest künnikihti. Liblikõieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust. Nende sügavate juurte
Lisaks eelpool toodutele kuulub taimede koostisse veel teisigi elutegevuseks vajalikke keemilisi elemente, mida aga siiski ei loeta taimetoitainete hulka kuuluvateks. Sellisteks elementideks on näiteks naatrium (Na), koobalt (Co) ja räni (Si). Selle kohta, kui palju keemilisi elemente täpselt loetakse taimetoiteelementide hulka kuuluvaks, on erinevaid seisukohti. Siiski on kindlaks tehtud vähemalt 16 keemilise elemendi vajalikkus edukaks taimekasvatuseks. Taimetoiteelemente võib jagada ka mittemineraalseteks (C, O ja H) ja mineraalseteks (N, P, K, Ca, Mg, S, Fe, Mn, Zn, Cu, B, Mo, Cl). Mittemineraalseid elemente kasutavad taimed peamiselt orgaanilise aine moodustamiseks. Nii näiteks on taimede kuivaine massis keskmiselt 45% süsinikku, 42% hapnikku ja 6,5% vesinikku. Mineraalseid toiteelemente vajavad taimed küll oluliselt vähem, kuid ilma nendeta ei ole võimalik orgaanilise aine süntees. Nad on
ja haljasväetisetaimed. Toidu- ja söödaväärtus alaneb mõnikord glükosiidide ja alkaloidide suure sisalduse tõttu. Siia kuuluvad perekond hiirehernes, hernes, ristik, lutsern, aeduba, sojauba ja lupiin. Liblikõieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmärk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikõielised seovad juurtel olevate mügarbakterite kaasabil õhulämmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tänu sügavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed põllukultuurid, nagu teraviljad, kartul jt oma nõrga juurestikuga ei tungi. Liblikõielised on nagu lämmastikväetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sügavamatest kihtidest künnikihti. Liblikõieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust
mee-, dekoratiiv- ja haljasväetisetaimed. Toidu- ja söödaväärtus alaneb mõnikord glükosiidide ja alkaloidide suure sisalduse tõttu. Siia kuuluvad perekond hiirehernes, hernes, ristik, lutsern, aeduba, sojauba ja lupiin. Liblikõieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmärk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikõielised seovad juurtel olevate mügarbakterite kaasabil õhulämmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tänu sügavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed põllukultuurid, nagu teraviljad, kartul jt oma nõrga juurestikuga ei tungi. Liblikõielised on nagu lämmastikväetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sügavamatest kihtidest künnikihti. Liblikõieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust. Nende sügavate juurte
mee-, dekoratiiv- ja haljasväetisetaimed. Toidu- ja söödaväärtus alaneb mõnikord glükosiidide ja alkaloidide suure sisalduse tõttu. Siia kuuluvad perekond hiirehernes, hernes, ristik, lutsern, aeduba, sojauba ja lupiin. Liblikõieliste (ristik, lutsern, mesikas, lupiin) kasvatamise eesmärk on mulla rikastamine orgaanilise aine ja taimede poolt omastavate toiteainetega. Liblikõielised seovad juurtel olevate mügarbakterite kaasabil õhulämmastikku. Mineraalseid taimetoiteelemente aga omastavad nad tänu sügavale tungivale juurekavale mulla alumistest horisontidest, kuhu mitmed põllukultuurid, nagu teraviljad, kartul jt oma nõrga juurestikuga ei tungi. Liblikõielised on nagu lämmastikväetiste miniatuursed vabrikud ja omastavate taimetoiteelementide transportijad mulla sügavamatest kihtidest künnikihti. Liblikõieliste taimede maapealsed ja maa-alused osad lagunevad mullas suhteliselt kergesti, nii suurendavad nad ka mulla huumusesisaldust. Nende sügavate juurte
annaabi.ee 
