Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: Kuidas edasi? (0)

Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: Kuidas edasi?
Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991. aastal. See teeb Eesti riigi kahekümne ühe aasta vanuseks, mis on sama palju kui kestis Eesti esimene iseseisvumine. Vaevalt , et ajalugu kordub ning kaotame taas iseseisvuse kuid kindlalt seda väita ei saa. Pigem tuleks mõelda tulevikule ja jätta möödunu minevikku . Kindlasti paljude eestlaste peades mõlgub mõte „Mis suunas liikuda ja kuidas seda teha kõige paremini?“
Meil, eestlastel ja Eesti riigil pole nii suurt kogemust olnud olla iseseisvunud kui näiteks Soome, mis on 92 aastat juba iseseisvunud. Soome inimeste enesekindlus on siinkohal kindlasti suurem, kuna hetkeseisuga on neid rohkem (ligikaudu 5,4 miljonit , Eestis 1,3 miljonit) , nad on olnud iseseisvad juba pikemat aega kui eestlased, mis tähendab ka, et nad teavad kuhu suunda ja kuidas nad edasi liiguvad. Aeg annab enesekindluse. See ei tähenda, et meie Eesti peaks edasi triivima sihitult. Oleme teinud otsuseid, mis näitavad, et meil siiski on olnud eesmärke ja mõtteid, kuidas minna vastu tulevikule ja kuidas edendada Eesti riiki konkurentsilises maailmas. Näiteks Euroopa Liitu astumine esimesel mail 2004. aastal. Selline otsus tagab esiteks stabiilsuse ja turvatunde. EL tagab suurema stabiilsuse pea kõigis eluvaldkondades alates kaupade ja teenuste hindadest kuni palkade kasvuni. Äkiliste hinnatõusude lõpule on aidanud kaasa pidev järelvalve. Raskendatud on monopolide teke tänu tugevale konkurentsile ja tänu sellele on kaupadel õiglased hinnad. Teiseks abiprogrammid tagavad kiire arengu. Eesti on saanud ELi eelarvest raha, näiteks põllumajanudse toetuseks , maaelu arendamiseks ja ka infrastruktuuri edendamiseks. Paljude teedeehituste või parandamiste kõrval seisab märk kirjadega „rahastab EL“.
Kolmandaks on Euroopa Liitu astumine kinnitanud Eesti kuulumise Euroopasse, mis on taganud koostöö teise riikidega ja organisatsioonidega. Näiteks Liibanonis röövitud Eesti kodanike vabastamisel mängis suur rolli koostöö teiste Euroopa riikidega, mis oli lihtsustatud tänu ELi astumisele.
Tulevikule vaadates tekib kindlasti küsimusi. Kõige kindlam oleks jätkata samamoodi nagu oleme siiamaani toime tulnud- vaikselt ja kaalutledes vastu võtta otsused mis edendaks meie riiki, mitte teha valikuid kiirustades ja järelemõtlematult. Eelkõige tuleks poliitikutel rohkem kuulda võtta rahva arvamust ning tegutseda sellest lähtuvalt. Siinkohal oleks hea näide nende varstisaabuvast palgatõusust, mis lihtinimesele kindlasti ei meeldi. Tulevikule mõeldes võiks ideaalis tähtsatele kohtadele kandideerida ainult inimesed kes tõesti armastavad ja austavad oma riiki, arvestades kaasrahva tahtmisi ning mitte seada esikohale enda mugavust ja heaolu vaid pidada oma riiki ja rahvast endast tähtsamaks. Ideaalis võiks riigijuhtimine olla selliste inimeste kätes, kahjuks hetkel see nii ei ole.
Siiani oleme tulnud oma riigiga hästi toime. Oleme teinud otsused arukalt ja kaalukalt. Tulevikule mõeldes peaksime tähelepanu pöörama inimsetele, keda me valime on riiki esindama ja kas nad väärivad seda ametit. Parem tulevik vajab paremaid inimesi.