Oktoober 17, 2015 14 Eesti järved olid tugevalt mõjutatud väetiste ja farmide reovee poolt, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. Järvede eutrofeerumine aeglustus,vähenes lämmastiku sisaldus järvevees. Endiselt on väga kõrge Eesti sügavaima järve, Rõuge Suurjärve, põhjalähedase vee lämmastikusisaldus. Lämmastiku ja fosfori suhe on enamasti üle 16, mis näitab, et fütoplanktoni ja suurtaimede arengut limiteerib fosfor. Oktoober 17, 2015 15 Oktoober 17, 2015
Väheharjasusse on järves ligikaudu 54 liiki Limuseid on Võrtsjärvest registreeritud kokku 70 liiki, neist 34 liiki on teod ja 36 karbid. Tigudest on järves kõige laiemalt levinud väikesed sulgteo perekonna liigid. Väikestest karpidest teatakse herneskarplasi. Suurtest karpidest on tuntud kiiljas jõekarp ja harilik järvekarp PÕHJALOOMASTIK Põhjaloomad söövad settinud orgaanilist ainet ja sellega seotud mikroobe, vetikaid, planktonloomi, suurtaimede kudesid ja üksteist Aitavad kaasa orgaanilise aine mineraliseerimisele ja töötavad vastu selle kuhjumisele veekogu põhja. Põhjaselgrootud lagundavad detriiti, süües suuremaid toiduosakesi ja purustades neid mehaaniliselt peenemateks osakesteks Põhjaloomad puhastavad otseselt vett planktonorganismidest, bakteritest ning surnud loomade ja taimede jäänustest Põhjaloomad aitavad kaasa hapnikurikkama vee toomisele
4 Keskkonnahüvise ületarbimisest tulenevad probleemid Eutrofeerumine Eutrofeerumine on Peipsi järve kõige tõsisem keskkonnaprobleem. Eutroofeerumist soodustab linnade ja asulate heitvesi, kuivendustööd, põlluharimine, väetamine ja paljud muud antropogeensest tegevusest tulenevad probleemid (Hein, 2008). Lämmastiku- ja fosforiühendid on just need, mis põhjustavad suurtaimede ja vetikate kiirendatud kasvu ning mille tulemusena on Peipsi järve ökoloogiline tasakaal kõikuv. Veeõitsenguga kaasneb öine hapnikupuudus, vetikamürkide vohamine vees, mudastumine, kaldavete reostuse suurenemine, kalakoosluste hävimine. Eutrofeerumine kujutab endast suurt ohtu ühelt poolt bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi tervisele ja talitlusele ning teiselt poolt, inimesele olulistele kalavarudele ja magevee ressursile (K. Kangur, 2008).
pikad. Enamasti kuni 20 m sügavusel (alati <100 m),sõltumata kliimavööndist. Suurimad neist võivad anda biomassi. Magevees pole! Vegetatiivne paljunemine: talluse jagunemine. Moodustavad kohati veealuseid “metsi”. Tallus (ingl. kelp) meenutab varre ja lehtedega õistaime, kuid ei koosne neile vastavaist kudedest. PALJUSID LIIKE TARVITATAKSE TOIDUKS (Laminaria), potase ja joodi tootmiseks, põlluväetisena (Fucus) 10. Rohevetiktaimed – üldine iseloomustus ja suurtaimede hulka kuuluvad tähtsamad taksonid meie vetes. ROHEVETIKTAIMED Chlorophyta Chl a, Chl b domineerivad teiste pigmentide üle, kuid ka karotiinid ning 10 erinevat ksantofülli. Keemiliselt sarnased kõrgemate taimedega e. taimedega kaasaegses käsitluses. Varuaineks enamasti tärklis. Rakukesta seesmine kiht tselluloosist, välimine pektiinainest. Tallus mõni μm kuni mõnikümmend cm, kuju väga varieeruv. Koloniaalseid, üherakulisi, hulkrakseid (niidid, plaadid, torud)
7. Kas tarnamätast on õigem nimetada isendiks või klooniks? Missugused on enamlevinud vegetatiivse paljunemise vahendid veetaimedel? 8. Punavetiktaimed pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik (vee soolsuse, sügavuse põhjal), liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. 9. Pruunvetiktaimed pigmendid, talluse ehitus, suurus, levik, liigirikkus, paljunemisrakkude eripära, kasutamine. 10. Rohevetiktaimed üldine iseloomustus ja suurtaimede hulka kuuluvad tähtsamad taksonid meie vetes. 11. Mändvetiktaimed üldiseloomustus, ehituse eripära võrreldes teiste vetikatega, sugulise paljunemise organid. 12. Sammaltaimed talluse erinevad tüübid, kiirdrakk, haploidse ja diploidse faasi osatähtsus elutsüklis. Maksasamblad, turbasamblad, lehtsamblad. 13. Sõnajalgtaimed tähtsamate klasside ehituse eripära, paljunemine. 14. Katteseemnetaimed: ehituse ja elutsükli üldiseloomustus, klassid, tähtsamad
Üldjuhul on nad madalad ja hüpolimnion puudub. Hapnikutingimused on aastaringselt head isegi süvakihtides. Düstroofsed järved on äärmiselt elustikuvaesed. Eutroofsed ja miksotroofsed järved on omakorda jaotatud kahte gruppi mineraalainete sisalduse põhjal. -1 Pehmeveeliste järvede üldaluselisus on 80 mg·l ja kalgiveelistel vastavalt 80. Vastav väärtus on tingitud asjaolust, et selles piirist alates muutub oluliselt suurtaimede ja ränivetikate liigiline koosseis. Eraldamine pehme- ja kalgiveelisteks on õigustatud ka seetõttu, et eutrofeerumisprotsessid kulgevad kummaski tüübis erinevalt. Kalgiveelised eutroofsed järved on oma morfomeetria poolest väga eripalgelised. Limnoloogilisest seisukohast võetuna sisaldab see grupp mitmeid eutroofseid järvi läbipaistvusega kuni 5 m, tugevalt kihistunud hapnikuta hüpolimnioniga järvi ja nn. tüüpilisi eutroofseid järvi
Samuti on väga varieeruv ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalam on see heledaveelistes nõmmejärvedes, näiteks Nohipalu Valgjärves ja kõige kõrgema orgaaniliste ainete sisaldusega aga rabajärved ning pruuniveelised järved Põlvamaal. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sissekantud. Eesti järvede vees on ka biogeenide sisaldus kõrge, seda tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale. Tunduvalt vähem on meie väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud. Kaaliumi jaotumist on Eestis vähe uuritud, kuid ka selle elemendi tähtsust peetakse aineringes oluliseks. Väikejärvede vees on sageli arvestataval hulgal sulfaatioone, nende negatiivne mõju järvede ökosüsteemidele ilmneb anaeroobse
Haruldasi liike esineb Peipsis aga mõnevõrra rohkem. (http://loodus.keskkonnainfo.ee, 26.03.2012) Peipsi järve taimestiku piiritlemine pole aga lihtne. Kõrgematel liivakallastel on iseloomulikud mereluidetelt tuttavad liigid liiv-vareskaer ja villane katkujuur. Vahel harva leiame teisigi mereliste alade taimi, nagu rand-seahernes Suurjärve idarannikul ja lääne- mõõkrohi Piirissaarel. Ilma järveta neid taimi seal ei kasvaks. Ühtekokku on Peipsi suurtaimede uusimas nimistus kohatud 122 (1997-2006) kõrgemate taimede liiki; määratud on nitellopsis, üks mändvetika- ja kuus suurte niitrohevetikate liiki ning üks punavetikas. Huvitav on see, et suurvetikategi hulgas on sääraseid, mida oli seni Eestis leitud vaid riimveest: rohevetikas ja punavetikas. Taimeliikidest, mille esinemissagedus uuritud 77 Suurjärve ja Lämmijärve punktis oli 5%, leidus peaaegu kõikjal harilikku pilliroogu (u 83%) ning kaelus-penikeelt (u 79%). Ka
planktofaagid, kes saavad toidu veepinnalt või veesambast, teised bentofaagid või detritofaagid ning lisaks taimetoidulised liigid. Võrreldes monokultuursete tiikidega annab polükultuurne kalakasvatus tunduvad suurema toodangu. Erinevate liikide kasutamine parendab ka tiigi üldist keskkonda. Näiteks on kalakasvatuses probleemiks vetikate liigne vohamine. Fütoplanktonist toituva pakslauba kasvatamine tiigis vähendab seda muret. Valgeamuur hoiab jällegi kontrolli all suurtaimede kasvu ning lisab keskkonda poolseeditud eritisi, mis saab omakorda toiduks põhjatoidulisele karpkalale. Karpkala paiskab aga toiduotsinguil põhjamudast üles hõljumit. Samuti aitavad põhjatoidulised kalad kaasa põhjasetete ventileerimisele. Näiteks kasvatab Härjanurme kalatalu ühes pinnasetiigis karpkala, koha maime, taimetoidulist valgeamuuri, zooplanktoni toidulist jämepead ja fütoplanktoni toidulist pakslaupa. Biomelioratsioon Biomelioratsioon võib mõista kahte pidi
Toiteelementide vähesus Võrtsjärves kasvukiirust enamasti ei takista, sest neid vabaneb pidevalt setete segunemisel, pudeme bakteriaalsel lagunemisel ning zooplanktoni ja teiste loomade toitumisel. Sagedamini vähendab esmastootjate kasvu hoopis valgus. Taimetoitainete kontsentratsiooni kõikumise üks peamisi põhjusi Võrtsjärves on muutlik veetase. Madala vee ajal kiireneb toiteelementide ringe ja paraneb veesamba keskmine valgustatus, see kõik omakorda soodustab fütoplanktoni ja suurtaimede kasvu. Sügavas vees on valgusolud kehvemad ja juurdekasv väiksem. Ka lainetuse mõju ei ulatu põhjani ja setteis seotud toiteelemendid ei ole fütoplanktonile kättesaadavad. -6- Valgusolud Võrtsjärves Vette jõudvat valgust kasutavad nii taimed kui ka loomad. Veetaimed, sealhulgas mikroskoopilised vetikad, kasutavad valgusenergiat fotosünteesiks, millel põhineb kogu bioloogiline aineringe
Eriti halveneb olukord vegetatsiooniperioodi lõpul, mil vetikamass hakkab lagunema. Tekib nn. sekundaarne reostus ning hapnikusisaldus väheneb järsult. Kui õitsemist põhjustavad sinivetikad, siis tekivad vees toksilised ühendid, hukkub elustik ja vesi muutub igas suhtes kõlbmatuks. Erinevalt suurtest jõgedest ja järvedest ning veehoidlatest täheldatakse väikestes jõgedes suurtaimede makrofuutide massilist levikut. Veekogu antropogeenne eutrofeerumine muudab suhteliselt kiiresti tema troofsusseisundit. Troofsus ehk toitelisus on veekogu aine- ja energiaringe tüüpi ja intensiivsust määravate mineraalsete ja orgaaniliste (eriti fosfori- ja lämmastiku-)ühendite sisaldus vees ja põhjasetetes ning nende akkumuleerumise intensiivsus. NB: joonis!! · Kirjeldage ja joonistage väävliringet
Kihistunud veega järvedes on orgaaniliste ainete sisaldus tavaliselt suurem ülemistes veekihtides. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sisse kantud. Järves tekkinud orgaanilised ühendid on moodustunud eelkõige järve enda elustiku arvel, seda eriti tugevasti eutrofeerunud järvedes. Orgaaniliste ühendite sissekanne on iseloomulik soo- ja rabajärvedele. Eesti järvede vees on kõrge ka biogeenide sisaldus, mida tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale, olles suurim talve lõpul ja kevadel. Näiteks on Ülemiste järves üldlämmastikku ja üldfosforit suvel 23 korda vähem kui kevadel. Põhilise osa üldlämmastikust moodustavad nitraadid, mille hulk meie järvevees kõigub analüütiliselt nullist kuni 4 mg/l-ni. Tunduvalt vähem on Eesti väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud
Fütoplanktoni vohamisel (vee õitsemisel) halveneb vee kvaliteet (vesi haiseb, omandab halva maitse). Eriti halveneb olukord vegetatsiooniperioodi lõpul, mil vetikamass hakkab lagunema. Tekib nn. sekundaarne reostus ning hapnikusisaldus väheneb järsult. Kui õitsemist põhjustavad sinivetikad, siis tekivad vees toksilised ühendid, hukkub elustik ja vesi muutub igas suhtes kõlbmatuks. Erinevalt suurtest jõgedest ja järvedest ning veehoidlatest täheldatakse väikestes jõgedes suurtaimede makrofuutide massilist levikut. Veekogude eutrofeerumist iseloomustavad järgmised tunnused: -biomassi kvantitatiivne suurenemine (põhjaloomastik jm, biomass võib hoopis väheneda), -kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed muutused veekogu ökosüsteemis, -veekogu fuusikalis-keemiliste omaduste halvenemine (toitainete taseme tõus, põhjasetete kuhjumine, hapniku defitsiit jne.). Veekogu antropogeenne eutrofeerumine muudab suhteliselt kiiresti tema troofsusseisundit
Temast sõltub pöördvõrdeliselt vee viskoossus, sellest omakorda vetikate settimise kiirus või püsimine veekihis. t mõjutab orgaanilise aine mineralisatsiooni kiirust, seega ka biogeenide taastumise kiirust veekogus. Füüsikalised faktorid on peamine tegur sesoonse ja ööpäevase dünaamika kujunemisel. Ökotoobid veekogus - Pelagiaal e avavesi. Elustik: plankton e. hõljum ja nekton, mis koosneb kaladest Litoraal kaldavöönd suurtaimede kasvualal, taimestikuta kaldal tinglik: sügavus, kuhu ulatub lainetuse mõju. Eesti järvedes ulatub 3-5 m sügavuseni. Jõgedes ripaal. Bentaal veekogu põhi, kus elab bentos e põhjaelustik enamuses põhjasette pinnal, aga osalt ka sette sees. Fütobentos: mikrofütobentos mikrovetikad lahtiselt sette pinnal, makrofütobentos makrovetikad kinnitunult põhjale või esemetele. Meie tingimustes esineb makrofütobentost vaid litoraalis. Zoobentos: kirju
värvust ning pole inimesele nii ohtlikud kui sinivetikad. Liigid, mis põhjustavad pehmeveelistes järvedes õitsengut tekitavad inimesele pigem ebameeldivustunde kui eluohtliku olukorra (http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2839_2837.html). Eutrofeerumist ei põhjusta alati vetikad, seda võivad põhjustada ka suurtaimed. Toitainetega rikastumine ei tähenda alati taimede pealetungi, vaid ka muutuvad erineva ökoloogiaga rühmade osakaal. Paljude suurtaimede puhul ei toimu eutrofeerumise ajal tihedat täiskasvamist, see toimub ainult alguses ning suurema ulatuse saanud eutrofeerumine vastupidi surmab suurtaimi. 18 9. UNDI VEEHOIDLA HÜDROBIOLOOGILISED NÄITAJAD 9.1. Vee läbipaistvus ja värvus Veeproovide võtmise perioodil kõikus vee läbipaistvus 22 95 cm (joonis 3). Kõige vähem paistis vesi läbi suvekuudel, mil see jäi 22-26 cm vahele
hapnikupuuduse, pikema ajaperioodi jooksul veekogu i. eutrofeerumise ja veekogu põhja mudastumise. Teatud j. juhtudel võib põhjustada kalade hukkumise ja olla k. toksiline inimesele. Suvine veeõitseng: tsüanobakterid; l. Peipsis: Gloeotrichia echinulata, Aphanizomenon, m. Microcystis spp.Võrtsjärves: Anabaena spp. 23. Zooplankton mikroobses lingus. 24. Eesti vooluveekogude funktsioneerimist määravad olulisemad tegurid. 25. Suurtaimede levikut ja hulka määravad tegurid Eesti sisevetes. a. Vooluvete suurtaimestikku mõjutavad ökoloogilised tegurid: · valgus · jõe sügavus · voolukiirus ja veetase · jõepõhja iseloom · jääkate · kevadine jääminek · suurvesi · temperatuur
annaabi.ee 
