Sümfoonia (1)

Sümfoonia
Sümfoonia on tavaliselt 4-osaline suurteos sümfooniaorkestrile, kus esimene osa on sonaat - allegro vormis.
Need 4 osa on klassikalises sümfoonias:
1. osa. Allegro , sonaat-allegro vormis
2. osa. Andante (või Adagio vms aeglases tempos)
3. osa. Menuett (või Skertso,
tantsulise iseloomuga, 3-osalises vormis)
4. osa. Finaal (Allegro, Allegretto, Presto vms kiires tempos, tavaliselt rondo-vormis.)
Sõna "sümfoonia" tuleb vanakreeka keelest ning tähendab lihtsalt "koos kõlamist".
Sümfoonia tavamõistes arenes välja 18. sajandil Viini klassikalise koolkonna
(Haydni, Mozarti ja Beethoveni) loomingus. Tema aluseks sai orkestriavamäng, mis jagunes kolmeks osaks: kiire - aeglane - kiire.
18. sajandi lõpuks oli sümfoonia omandanud kuju, mida me tavaliselt nimetame "klassikaliseks". Vorm oli laienenud neljale osale: esimene kiiretempoline osa, teine, lüürilise või traagilise karakteriga aeglane osa; kolmas - tantsuline osa, enamasti menuett; ja lõpuks kerge ja kiire finaal.
Klassikalise sümfoonia pikkuseks oli enamasti 15 kuni 20 minutit. Seevastu Beethoveni II sümfoonia vältab juba 30 minutit ning tema III sümfoonia on ligi tunnipikkune mammutteos. Oma viimases, IX sümfoonias nägi Beethoven , et orkestrist üksi ei piisa tunnete väljendamiseks ja sümfoonia triumfeerivas lõpuosas koori laulma Schilleri oodi "Rõõmule".
Et sümfoonia arenes pikkuse ja keerukuse suunas, kirjutasid hilisemad heliloojad neid aina vähem ja vähem. Kui Haydn lõi 104 ja Mozart 41 sümfooniat, siis Beethoveni üheksast sümfooniast rohkem suutsid kirja panna vaid vähesed hilisematest heliloojatest.
Berlioz astus julge sammu edasi, viies oma " Fantastilise sümfooniaga" sümfooniazanrisse julgustava alge. Siit jäi vaid lühike samm sümfooniliste poeemideni.
Suurima mahu saavutas sümfoonia Mahleri loomingus, seda nii pikkuselt kui mängijate arvult. Enamik Mahleri teostest kestab tublisti üle tunni. Vastukaaluks sellisele ülepakkumisele püüdis Sibelius sümfooniasse jätta vaid olulisema. 1924. aastal loodud VII sümfoonias on ta juba kõik neli klassikalise sümfoonia osa põiminud üheks heliliseks tervikuks.
Hilisemad heliloojad on sageli eelistanud oma ideede teostamisel sümfooniat kui väga paindlikku zanri.
Pärast aastatepikkusi otsinguid loovad mõned nüüdisheliloojadki taas klassikalises vormis sümfooniaid. Tänapäeval ei eelda sümfoonia enam sonaat-allegro vormist kinni pidamist, küll aga tõsist ja sügavat muusikalist sisu.
Estimene eesti helilooja sümfoonia pärineb aastast 1908, selle autor on Artur Lemba. Tuntumaid sümfooniaid on kirjutanud Rudolf Tobias, Artur Kapp, Heino Eller ja Eduard Tubin.
Tänapäeval tuntakse üldiselt kõige paremini Beethoveni sümfooniaid.