Suhtlemispsüholoogia kursusetöö (0)

Suhtlemispsüholoogia lõputöö
IDEALISEERIMISEST

Aet Uibo
011MT
Aine juhendajaa : Mare Kiis
IDEALISEERIMISE KÜLJED.
Iga rahulolematuse põhjuseks on meie ideed ja ettekujutused selle kohta

• Kuidas peab kulgema meie (meie lähedaste) elu .
  
• Kuidas (millal) peab toimuma teatud sündmus
  
• Kuidas peab käituma konkreetne inimene või inimesed üldse.
  
• Milline pean ma olema ise jne...
  

Me hoiame oma peas kinni oma ootuste mudelit. Kui tegelikkus hakkab erinema teie poolt loodud kujutisest , kogeme laias gammas mitte eriti meeldivaid tundeid.
IDEALISEERIMINE on inimesele ülitähtsa idee , elu korraldamise mudel, mille purunemine tekitab tal kestvad negatiivsed üleelamised.
Tihti on see meile ebateadlik üliväärtuslik idee , mille purunemisel tekib pikaajaline rahulolematus .
Seda saab vaadata ka teisest küljest ja anda teine definitsioon.
IDEALISEERIMINE on negatiivsete emotsioonide kogumine küllaltki pika aja vältel,mis tekib inimesele siis , kui tema poolt loodud ideaalkuju ei lange kokku tegelikkusega.
Võib õelda ka lihtsamalt : IDEALISEERIMINE on negatiivsete üleelamiste kompleks , mis tekib inimsel , kui tema poolt loodud mõtteline pilt ei lange kokku tegelikkusega
Idelaiseerimist saab alati välja selgitada kahe tunnuse põhjal:

Negatiivsed tunded ja mõtteline pilt

Ideaalne mudel , mis on inimese teadvuses
Me võrdleme elu ideaalse mudeliga ja räägime : miski ei lange kokku, ei õnnestu . Midagi selles elus ei lähe nii , kuidas mina õigeks pean. Ja hakkame kogema negatiivseid tundeid – hirmu , kadedust , tigedust , solvumist jne...
Elu ennast , selle mitmekülgsust ja pidevat muutumist püüame me välja vahetada oma ettekujutuste, oma ideaalide vastu selle kohta , milline see peab olema , millistele standartitele peab vastama.
Millestki muust ei hoia inimene nii kangekaelselt kinni , kui oma veendumustest. Elu on mitmetahuline , seda ei tohi kinni hoida , peatada ega suruda oma ideede raamidesse. Meie aga tahame näha ühte tahku , mis meile sobiks. Ümbritsev maailm ja üksikud inimesed ei saa vastata meie ideaalidele , sest kõik selles maailmas muutub ja pole midagi alalist. Meie ettekujutused aga esinevad ainult meie teadvustes ja mitte kusagil mujal. Need on võetud meie minevikust, mis on juba möödas, või laenatud teistelt inimestelt (sugulastelt ,tuttavatelt jms)
Me tahame ju näha oma ideaalse mudeli ja ümberoleva elu vastavust. Kui me seda vastavust ei näe , siis hakkame arvestama , miks kõik on nii vale , halb ja ebaõiglane. Nii ei pea olema !
END ÕNNETUKS TEHA ON LIHTNE
Tõepoolest , teha end õnnetuks on väga lihtne . Selleks on vaja rohkem ettekujutisi sellest , kuidas peab meid ümbritsev maailm olema korraldatud. Ja ootama , et kõik oleks nii ja mitte teisit,
Oletame , et meil on ootus , kuidas peab käituma meile tuttav inimene. Me teame kuidas ta peab end ülal pidama . Tema aga käitub veidi või hoopiski teisiti. See tähendab , et ta ei vasta meie teadvuses olevale ideaalile
Mida me ette võtame ? Me läheme keema kui teekann , ja oma keevalisusega püüame sundida teda toimima nii , nagu meie seda vajalikuks peame. Või langeme kurvameelsusesse selle pärast, et ta käitub valesti. Meie näole ilmub melanhoolne ilme ja see inimene saab aru , et nimelt tema on selle põhjustaja.
Kummalgi juhul ei võta me seda inimest sellisena , nagu ta on , sest ta ei vasta sellele ideaalile , mis on meie teadvuses.
Idealiseerida võib nii üksikult kui ümbritseva maailma situatsioone tervikuna . Näiteks juhib valitsus riiki valesti. Noorus käitub lubamatult. Teadus on alla käinud. Televisioonis näidatakse liiga palju vägivalda. Ja nii edasi.
Situatsioone , mis mürgitavad meie elu on väga palju. Kuid neid saab paigutada idealiseerimise liikidesse.
Mõistagi on see jaotus küllaltki tinglik ja osa situatsioone satub kohe mitme idealiseerimise liigi alla , kuid eristada meie rahulolematuse sfääre on ju kuidagi vaja , seepärast peame me kinni sellistest jaotustest.
Kõik inimesed alluvad karma seadusele. Inimene ei tohi midagi idealiseerida. IDEALISEERIMINE tähendab anda liigne tähtsus mingile väärtusele, olles sellega seotud, kogeda ärritatust või muret, kui sellest jäädakse ilma. Idealiseerimiste objektiks võivad olla nii materiaalsed, kui ka vaimsed väärtused.
Kõrgemad jõud kohaldavad inimese suhtes pidevalt kasvatuslikke meetmeid.
Premeeritakse kui inimene peab seadusest kinni. Premeerimiseks sobib kõik mida inimene soovib (materiaalne heaolu, võim, edu).
Karistus rikkumise puhul: karistuseks on selle väärtuse purustamine, mida inimene idealiseerib.
Idealiseeritud väärtused võivad olla kolme liiki:
1. materiaalsed väärtused: keha, tervis, ilu, seks, raha, materiaalne heaolu, töö, perekond, lapsed, harrastused ;
2. vaimsed väärtused: moraalinormid, ideaalid, ausus, printsipiaalsus, inimeste liigarmastamine, kõlblus, võimed, areng, intellekt , looming, kuulsus, au, austus, võim, usk, usaldus, tulevik, karjäär;
3. ekslikud veendumused: uhkus, ümbritseva maailma kontrollimine, armukadedus, hukkamõistmine ja inimeste põlgamine, solvumine elu peale, rahulolematus iseenda ja saatusega.
Nende väärtuste idealiseerimine on alateadlik tegu.
Peale nende lähevad karistuse alla teadvustatud teod, kui inimene tead, et ta käitub valesti, kuid ta leiab, et see on temale lubatud.
OMA EBATÄIUSLIKKUSE IDEALISEERIMINE
Igalühel meist on palju ideaale ( ettekujutusi ) enda kohta. Tegelikult oleneb meie elus sellest , kuidas me endasse suhtume ja mida endast mõtleme.
Täiuslikkuse idealiseerimine on enda jaoks ülitähtsa mudeli loomine, mida peate positiivseks , hindate kui etaloni ja elate seda raskelt üle, kui teie tõeline mina pole nii ideaalne kui teie ideaalne mina. Teie teadvuses on teatav kuju, millele te püüate olla vastav.
Iseenda ideaalkuju võib olla kas kõige üldisem(mul peab elus kõik tasemel olema-’’viiemehe kompleks’’) või puudutada mingeid üksikasju (mul peab olema ideaalne kehakaal ). On kaks inimest:esiteks teie reaalne mina , selline , nagu te olete tegelikult, siin ja praegu. Teiseks teie ideaalne mina-teie ettekujutuse vili. Te teate milline peate olema.
Muidugi juhtub , et see ideaalkuju erineb mõnikord veidi, aga vahel ka v’ga palju sellest , kes te tegelikult olete. Tahaksite olla hea (tark,andekas,ilus,tugev jne) , aga ometi pole päris selline. Või üldsegi mitte selline. Edasi järgnevad vaevarikkad püüded iseenda ümbertegemiseks , et ’’rihtida end standardile vastavaks’’. Lõppude lõpuks hakkab iseenda’’närimine’’, kaasnevad alaväärsustunne, häbelikkus, surutus, kõikvõimalikud kompleksid,rusutus.
TARK MÕTE – Olla hea – see kulutab inimest väga (Mark Twain )
KUST SAAB ALGUSE OMA EBATÄIUSLIKKUSE IDEALISEERIMINE ?
Sellise idealiseerimisliigi avaldumise põhjust polegi nii palju.
Ise seda soovimatta soodustavad meie vanemad,sugulased ja meie jaoks autoriteetsed inimesed (eba)täiuslikkuse idealiseerimise tekkimist:’’sa pead hästi õppima , sellepärast sa oled Kase suguvõsast’’, ’’sa pead end väärikalt üleval pidama , sest su isa on lugupeetud inimene’’ Vastavalt sellele hakkab laps muretsema ja kannatama ,kui ta ei suuda õigustada temale pandud ootusi. Ta ei saa lubada , et kusagil või milleski pole ta tasemel. Ta püüab igal pool ja igal ajal õigustada ootusi,kuid sageli see ei õnnestu ja ta vajub kauakestvasse enesega rahulolematuse seisundisse.
Samas on võimalik ka teine variant. Tuletage meelde, kas pole tulnud teil lapsepõlves kuulda sugulastelt,et ’’sul ei tule kunagi midagui välja! Kõik , mis sa teed, on paha! Sa ei tee midagi arukalt! Sa oled kobakäpp! ’’ või muud taolist . mõistagi püüab laps tõestada vanematele vastupidist-nimelt seda nad oma etteheidetega taotlevad.
Kahjuks jääb see negatiivne programm’’midagi sa ei oska’’ tihit lapse alateadvusesse kinni ja juhib tema elusündmusi ka küpses eas. Juba täiskavanud inimesena , tulles kauplusesse või kuhugi büroosse, püüab ta ebateadlikult vigu vältida, võtta vastu üksnes õigeid otsuseid. Lõpuks muutub tema elu lauspüüdeks üksnes ainuõige otsuse vastuvõtmiseks ning iseenda hukkamõistuks varemtehtud suhtes.
Muidugi võib inimene ise välja mõelda mingi ideaali (kallima,ärimehe,poliitikujne.) tavaliselt võetakse selle ideaali kuju nähtust,kuuldust,loetust või reklaami poolt kaelamääritust. Nähes , kui lootusetult kaugel olakse sellest ideaalist, vajub inimene masendusse.
KUI KÕIK ON KONTROLLI ALL
ÜMBRITSEVA MAAILMA KONTROLLI IDEALISEERIMINE
Loobuge oma vajadusest kõiki kontrollida ja vahetage see kõigi,keda te ka elus ei kohtaks ,tingimusteta omaksvõtmise vastu. Oleme ju sugulashinged. Jumala silmis võrdsed. Keegi pole kellestki parem!
W.Dyer
Ümbritseva maailma kontrolli idealiseerimine on inimese jaoks ülitähtis mudel , mille järgi ta kontrollib enda ümber kulgevat elu vastavalt oma ettekujutustele sellest,kuidas peavad käituma lähikondlased ja toimuma sündmused. Kui midagi toimub ümberringi teisiti kui talle tundub vajalikuna, nii et ta ei saa situatsiooni kontrolli all hoida ega parandada , tekivad tal negatiivsed üleelamised.
Teisiõnu inimene teab hästi,kuidas peab toimima ümbritseva maailma mingi element(tema ise, teine inimene, sündmus , üritus jne ) ja kannatab üleelamiste käes, kui tal ei õnnestu seda objekti viia täiuslikkuseini või pole lihtsalt võimalust sündmuste käiku mõjutada. Näiteks te tate , kuidas peab käituma teie laps, aga tema ei allu teie kasvatusvõtetele. Või peab teie mees õigeaegselt tulema töölt, aga see tal töö iseloomu tõttu ei õnnestu. Mis kutsub teis esile tugeva ärrituse.
Sarnaselt teiste idealiseerimisega võib ümbritseva maailma kontroll väljenduda mitmel kujul. Veelgi enam , see on kõige mitmepalgelisem idealiseerimine kõigi teiste hulgas !