Sufism (0)

SUFISM
SISSEJUHATUS
Sufism on kõige täpsemas mõttes ühtsuse, kõikjaloleva jumaluse filosoofia. Jumala armastuse religioon kõige rangemas tähenduses. Räägitakse, et isegi kõige ortodokssemad vedantistid ei suuda kujutleda absoluutsemat jumalust, kui sufid . Üldisemalt öeldes on sufism armastus jumala vastu selle kõige otsesemas mõttes. Nad väljendavad seda enda poeemides, hümnides, lauludes ja tantsudes. Sufide Jumal on Allah ja nende pühakiri on koraan .
TEKKEAEG
Sufid ise arvavad , et nende kultus on eksisteerinud juba mitutuhat aastat. Suured autoriteedid väidavad, et sufism tekkis kristluse esimestel sajanditel. Sõna sufism meenutatakse esimest korda seoses kellegi Abu Hašimiga, kes elas ja õpetas 750. Aastatel m.a.j. Pool sajandit hiljem ilmus see sekt Pärsiasse, kus seda õpetust levitasid laialt Abdul Said, Abdul Kaid, Dul-Nun-al- Miari ja teised religioossed juhid.
KUJUNEMISLUGU
Sufid on üldistatult pärit Lähis-Idast. Nagu ka budism on ju Indiast pärit õpetus, kuid on sealt peaaegu kadunud ja alles jäänud vaid kauges põhjaservas ning Brima ümbruses, aga sellel on arvukalt järgijaid võõrastes riikides, on ka sufisid indias väga vähe. Selle järgijad elavad Pärsias ning teistes moslemimaades. Ilma Indiata ei oleks sufismi, sest ilma sufide Indiast pärit õpetusteta oleksid nad ortodokssed muhameedlased. Tutvudes sufide alussüsteemiga on need pärit vedaantast ja bhakti-joogast.
Sõna Sufi on tulnud pärsia ( araabia tüvega) sõnast „suf“, mis tähendab vill . See tuleneb sellest, et muistsed sufid loobusid kallistest ja luksuslikest riietest ja kabndsid jämedast värvimata villast tehtud lihtsaid ürpe. Maal oli vill kõige odavam materjal nagu ka indias askeetide poolt kantav odav paberikangas.
TEKKIMISE PÕHJUSED
Sufism tekkis sisuliselt islamistlikust usust – Islami müstiline vool, mis on suunatud jumaliku armastuse otsingutele. See on tekkinud tänu sellele, et see oleks islamistliku usu mõnevõrra vabameelsem haru – müstiline sisemise vaimse arengu seisundit rõhutav suund. Nad on rikkuse ja materiaalse edu vastased. Nad ei tegele absoluutselt metafüüsiliste arutlustega, näiteks ei huvita neid absoluutselt, kuidas mingi asi tekkis. Nendele piisab sellest teadmisest, et jumal on kõikides endis.
SÜMBOLID
Ülemaailme Sufismi sümbol on Tughra Inayati ehk „tiibadega süda“, disainitud dervishi Hafizullah poolt Inayat Khani mälestuseks. Tiibadega süda on vana Sufi sümbol. Originaali esitamine oli Khani auks tema 73. Sünnipäeval.
Tiivad asetsevad teineteisega peegelpildis, mis tähendab "Ya Hazrati Inayat", mis tähendab „O“ (kutse, appihüüd) ja hazrati tähendab „kohalolekut, austusavalduslik tiitel (majesteetlik)“. Huvitav on veel märkida, et sõna 'Inayat tähendab „valvavat, säilitamise eest hoolitsevat, hoolivat, kingitust).
Südame tähendus „qaddasa Allahu sirrahu", mida traditsiooniliselt kasutatakse ka siis kui mainitakse surnud Sufi pühakut. Sõna qaddas tähendab pühitsema, ülistama, austama. Sõna sirr tähendab saladust, müstikat, midagi varjatud, salajast mõtet.
Tughra kuju sümboliseerib seda, et süda ihaleb taevast. Poolkuu südames viitab reageerimisvõimele ja südame potentsiaalile. Poolkuu tähendab operatiivsust, päikesevalgusega poolkuu areneb täiskuuks. Viisnurk tähendab Jumalikku valgust. Süda, mis on Jumaliku valguse saanud, vabaneb ja siis tekivad tiivad.
Sufidel on ka varjatud sümboolika, mida nad kasutavad luuletustes.
Kaisutamine – teadlikku jumalusega ühinemise vaimustust, abielu on selle mõistmise algus. Vein – sufide müstilised õpetused ja väät ja viinamari on veini allikakas ehk sufism ise. Tavern on pühakoda või sufide salajane õpetamise koht. Armastatu – kõikiarmastav jumal. Armastaja – Sufid ise. Armunud neitsi - Sufi kirgliku armastuse objekt, jumaluse sümbol. Armastatu ja armastaja tähenduses kasutatakse teinekord ka selliseid väljendeid nagu Punane roos, mida armastab ööbik.
Luuletusi lugedes tunduvad nad väga kõlvatud ja sensuaalsed, kuna nendes olev tekst on kõik varjatud. Sisuliselt on luuletused aga väga jumalat ülistavad.
KUS HARRASTATAKSE
Sufiste on Türgis, Araabias, Egiptuses ja kõige rohkem on neid Pärsias. Indias ei tunta Sufiste üldse. Neid võib seal kohata täiesti juhuslikult, kuigi sufism tulnud india filosoofiast. Tänapäeval harrastatakse sufismi Egiptuses, Sudaanis, Kesk-Aasias, Põhja Aafrikas.
PEAMISED TÕEKSPIDAMISED
On ainult üks jumal. Jumal on kõrgeim hüve. Jumal on kõikide asjade allikas, eksisteerib iseenesest ja pole kellegi loodud. Jumal on kogu looduses ja kõiges. Mateeria on vaid ajaline ja muutlik nähtus. Igas inimeses elab jumal. Inimese loomuses on jumalik säde ja sisemine jumalus ehk vaim on inimese tõeline Mina. Iga inimese hinge vaadatakse kui peegit, milles peegeldab Jumala kuju. Sufide arvamuse põhjal ongi inimesed siin ilmas ainult selleks, et jumal näeks ennast - enda suurepärast peegelpilti.
Usuvad taaskehastumisse, kuid nendel on väga umbmäärased õpetused selle kohta. Nad ei pööra väga suurt tähelepanu õpetustele ja arvavad, et püüelda tasub vaid ühtse elu poole, ühinemise poole jumalaga. Vaim ja hing on surematu.
Sufid usuvad, et kurjust ei ole olemas. See ainult tundub inimestele nii, tegelikult on see lihtsalt headuse eitamine .
Autoriteedid kinnitavad, et sufism õpetab inimest olema üheaegselt mikrojumal kui ka mikrokosmos . Sufide arvates on viis olemise tasandit: Absoluutselt nähtamatu, suhteliselt nähtamatu, sarnasuste tasand, nähtav tasand ja tasand, mis on nähtuvast madalamal.
PEAMISED KÄSUD JA KEELUD
Käsud:
1. Täiuslik teadlikkus. Allahi ühtsus, sellega kaasneb Jumala siirus, kõigis oma tegudes.
2. Püha valgustus. Inimene on teadlik jumala olemasolust ja peab meeles pidama oma suhteid ning vastutust Jumalale
3. Sufid usuvad, et imesid võivad teostada vaid prohvetid (Allah loob ime, et sellega toetada oma prohveteid).
Keelud:
1. Ei tohi eirata käske ja traditsioone
2. Ei tohi himustada maist vara ega rikkust.
3. Ei tohi palju süüa ning toit, mida süüakse peab olema hangitud ausate vahenditega.
PEAMISED RITUAALID
Sufid õppisid selgeks paljud tavad, mis olid omased hindudele , muistsele Kreekale ja mõnedele kaasaegsetele lääne kultustele.
Üks põhilisi on tantsimine, tantsivad graatsiliselt ja rütmiliselt. Tantsu saadab mõnikord laul, mõnikord ka vaikimine . Vaikimine on sellepärast, et selle ajal hing suhtleb kõrgema tasandiga.
Lisan rituaalse tantsu kohta ühe video:
https://www.youtube.com/watch?v=cGfDcsrFOE8
KASUTATUD KIRJANDUS
„ Idamaade usundid ja salaõpetused“, Joogi Ramtšaraka
„Sufism, lühike usundilooline sissejuhatus“, Haljand Udam
http://et.wikipedia.org/wiki/Sufis m
http://old.artun.ee/Oppekorraldus/Oppeainetekat/Mag/yldained/Kunstiteooria/3loeng.html
http://www.patheos.com/Library/Sufism.html