L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne või vaimne (laenatud Descartes'ilt) - järeldub:3) iga lihtne substants on vaimne
Kõigil inimestel on arvatavasti keha ja vaim(hing),kuid loomad puhul on see siiski veel vaieldav. Veel eristatakse kehalisi ning hingelisi rõõme ja kannatusi.Lisaks saab keha ja vaimu teooriad jagada kahte gruppi:dualistlikeks (ld duo 'kaks') ning monistlikeks (kr monos'ainus').See arutlus käsitlebki nende kahe teooria erinevusi ja sarnasusi.Dualistlikku teooriat esindas René Descartes ning monistlikku Gottfried Wilhelm Leibniz. Descartesi arust koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest substantsidest,millel on atribuudid ja moodused. Materiaalsel substantsil (res extensa) on ainult üks atribuut - ruumilisus ehk ulatuvus.Kuju ja suurus ei ole materiaalsele olemuslikud,seega on need moodused.Kuid Leibnizi arvates koosneb maailm paljude monaatide(monaadi (monas'üks') all on filosoofias mõistetud mingit ühtset entiteeti) agregaatidest.Kõik monaadid on omavahel erinevad. Nad on otsekui entelehhiatena autonoomselt tegevad.Neil on tajumises himu,painduvus ja tugev võime.
L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab ta, et: 1) iga substants on kas lihtne või koosneb lihtsaist substantsidest;2) lihtne substants ei ole materiaalne substants. Kasutades veel ühte postulaati 5) iga substants on kas materiaalne või vaimne (laenatud Descartes'ilt) - järeldub:3) iga lihtne substants on vaimne
ja valgustuse enda vastu. Valgustus liigub kahes suunas: 1) Ratsionalism ( Prantsusmaal ja Saksamaal): Selle pooldajad väidavad, et tõelisuse ehitust on võimalik haarata puhastest mõtlemise printsiipidest lähtudes. Tänu maailma loogilisele korrale on võimalik seda deduktiivselt haarata. Eeskujuks on matemaatika, kus kõik tuletatakse vähestest, kindlatest aksioomidest. Tõelisus koosneb kahest (Descartes), ühest (Spinoza) või paljudest (Leibniz) substantsidest ja on Jumala poolt täiuslikuna loodud. 2) Empirism (eelkõige Inglismaal, hiljem ka Prantsusmaal, seal eelkõige materialismina). Fr. Baconist üle Hobbes'i, Locke, Berkeley kuni Hume'ni nähakse siin tunnetuse alusena meelelist kogemust. Tõelised on vaid üksikud objektid ja fenomenid. Õige mõistuspärane lähenemine meelelistele kogemustele võib neid korrastada ja neist induktiivseid järeldusi teha. Tänu sellisele lähenemisele arenevad loodusteadused ja hakatakse õigusfilosoofias
Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed. Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust: algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit potentsiaalsust, mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat. 5 Tunnetus- Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Inimese loomus (vorm) on niisugune, et kui välismõjud meeleelundeid mõjutavad, siis tajumused jäävad mällu ning nähtumusi
Descartesile, väidab ta, et nimene on füüsikaliste osakeste suur kogum, kuid ei leidu aistinguid või teadvusseisundeid, mis oleksid sellest midagi enamat või eraldiseisvat ( Jack Smart, lk 2 ). Smarti arvates toob dualism enesega kaasa suurel hulgal veidrat laadi taandumatuid psühhofüüsilisi seadusi millesse tuleb lihtsalt uskuda ning mida on raske omaks võtta ( Jack Smart, lk 9 ). Biheivioristid² üritavad näidata, et Descartes'ilik kontseptsioon vaimust ja kehast kui eri substantsidest põhineb fundamentaalset laadi arusaamatusel ( Gilbert Ryle 1996 ). Nende järgi on vaimu kohta käivad väited taandatavad käitumise kohta käivatele väidetele. Kas biheivioristide käsitlus vaimu teooria kohta on parim? Filosoofias nimetatakse biheiviorismiks eelkõige vaadet, mille järgi vaimuseisundid on käitumiskalduvused. Biheiviorism on olnud empirismist lähtuv väljakutse teadvuse uuritavaks pidamisele ning mõtlemisele seesmuse ehk subjektiivsuse omistamisele (http://et.wikipedia
See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat. http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles Tunnetus Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas
On olemas kaks teineteisele taandamtut keelt, millest üks kõneleb tegelikkusest materiaalsete mõistetega ja teine jälle vaimsetega. Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegeikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud
asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat. Tunnetus Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid. Kui asjade loomust ja toimimist määravad struktuurid ei ole asjadest lahutatavad, siis on võimalik teadus füüsilisest maailmast. Kuigi on olemas juhuslikkus ning organismid ei pruugi iga kord täiuseni
endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt • (keha ja vaimu) dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused ei ole füüsilised. Descartesi arust koosneb maailm vaimsetest ja materiaalsetest substantsidest, millel on üks atribuut – ruumilisus. Vaimsel aga mõtlemine. Descartesi vastus keha ja vaimu probleemile oli põhjuslikkus: meie vaimuseisundid mõjutavad kehaseisundeid põhjuslikult. Kehaseisundid, nagu näiteks sügelemine või valu, põhjustavad ajuseisundeid (-sündmusi, -protsesse), mis omakorda põhjustavad kehalisi liigutusi, näiteks sügamist või oigamist. Meie vaimuseisundid põhjustavad ajuseisundeid, mis
absurdne ja häbematult irdunud argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofiline spekulatsioon. ,,Monaad"- vähim vaimne alge, millest koosneb maailm. Nad on ,,metafüüsilised punktid", tajumisvõimelised olemisüksused. Monaadid on jagamatud vaimsed alged, neid on ääretult palju. Monaadide vahel puudub kausaalne(põhjuslikkus) vastasmõju. Nad moodustavad maksimaalselt korrapärase terviku. Mis iseloomustab monaade? Jagamatus, ei koosne teistest substantsidest - tal on oma sisemine struktuur- n.ö. terve oma maailm.Monaadid moodustavad astmestiku.Nad on oma võimetelt erinevad, olgugi et neil on põhimõtteliselt ühesugused hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on oma maailm. Monaadid on hingelist laadi, nende sisemist loomust iseloomustavad pertseptsioon (taju e. tegelikkuse peegeldus) ja püüdlus Ainult inimese hingele on omane mälu, teadvus, ja eriline taju täpsus. Püüdlus on
13 kaks teineteisele taandamatut keelt, millest üks kõneleb tegelikkusest materiaalsete mõistetega ja teine jälle vaimsetega. Olen armunud -seda saab kujutada nii vaimse kui ka materiaalse sõnavara abil Leibniz'i monadoloogia. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku eritatuna täiesi meelevaldsed. Tegelikkus koosneb ühikutest, üksikutest individuaalselt eksisteerivatest osakestest. Inimene on ilmselt monaad. On ühik, on subsants ega koosne teistest substantsidest. Monaadid moodustavad astmestiku. Nad on oma võimetelt erinevad, oletemata, et neil on põhimõtteliselt ühesugused, hingelise algupäraga põhivõimed. Igal monaadil on talle omane vaatenurk, mis võib ajaga muutuda. John Locke mõistus on sündides puhas tahvel. Mõistus on valge paber, ilma ühegi tähemärgita, ilma ideedeta. Inimene hangib teadmisi reaalsust vaadeldes. Teadmised ei ole sünnipärased ega inimesse valmis kujl asetatud. Inimese mõistus on puhas tahvel- tabula rasa,
t. Jumal võib põhimõtteliselt eksisteerida, siis järelikult see tähendab, et Jumal eksisteerib paratamatult. Edasi järeldas Spinoza, et on ainult üks substants ja see substants on Jumal, Jumal- Loodus (panteism). Keha ja vaim on Spinoza järgi vaid kaks erinevat viisi rääkimiseks ühest ja samast asjast. Gottfried Wilhelm LEIBNIZ (1646 - 1716). Püüdis näidata, et teaduslik maailmavaade on ühitatav teoloogide Jumalaga. Maailm koosneb lõpmatust arvust monaadidest: hinge-tüüpi substantsidest. (Substants on miski, mis on võimeline eksisteerima iseseisvalt.) Monaad on igavene tervik, jagamatu ja hävimatu. Monaadid ei mõjuta üksteist, nende sees toimuv on määratud selle hinge enese sisemise dünaamikaga. Jumala tahtel toimuvad monaadides sisemised muutused, mis kajastavad iga monaadi ümbruses toimuvat: predetermineeritud harmoonia. Küllaldase aluse printsiip: igal asjal peab olema mingi põhjus.
annaabi.ee 
