Stepihundi analüüs (5)

Herman Hesse
„ Stepihunt ”
C. G. Jungi seisukohad:

• Inimesele meeldib uskuda, nagu oleks ta oma hinge peremees . Senikaua kui ta ei suuda valitseda oma meeleolu ja emotsioone ega olla teadlik musttuhandest salajasest kanalist, mille kaudu alateadlikud tegurid mõjutavad tema otsuseid ja tegusid , ei ole ta kndlasti enda peremees.
  
• On kurb tõde, et inimese tegelik elu koosneb halastamatutest vastanditest - päevast ja ööst, sünnist ja surmast, õnnest ja viletsusest, heast ja kurjast. Me pole sugugi kindlad, et üks teisest võitu saab, et hea võidab kurja ja rõõm on suurem kui valu.
  
• Igale ühiskonnale on omane arhetüüpne idee paradiisist või kuldajastust, mida usutakse olevat kunagi eksisteerinud ja tulevikus uuesti saabuvat.
  
• Tõekspidamiste säilitamise hinnaks on tänapäeva inimese puudulik sisekaemu. Hoolimata mõistuspärasusest ja tõhusast tegutsemisest ei taheta tunnistada tõsiasja, et inimese üle valitsevad väljaspool tema kontrolli paiknevad jõud.
  
• Elu on lahinguväli, on seda alati olnud ja jääb selleks ka tulevikus. Kui see poleks nii, jõuaks meie eksistents lõpule.
  

„Igas inimeses peitub kiskja ”
Igas inimeses on miski, mis teda tõeliselt ajab „hulluks”. Teatud tegevused ajendavad veelgi muutuma hullumeelseks. Kiskja peitub igas inimeses, see on kindel, sest pole olemas inimest, keda jätavad kõik maailmaasjad külmaks. Isegi kõige igavamas ja tuimemas isiksuses elutseb elajas, kes otsib väljapääsu. Raamatutegelane on ka selline ilmetu kuju, kuid temas peitub selline kiskja, mis ei lase tal magadagi.
„Igas inimeses on komplekse”
Igas isiksuses on kooskõlastamata mõtteid ja komplekse. Need tavaliselt ei kao elu jooksul, kuid neid saab tasahaaval lihvida ja sobitada isiku ja hingega. Keegi ei ole siia ilma sündinud õnnelikuna, sest kõigis meis leidub probleeme. Hingeelu ei ole loodudki täiuslikuks, sest ilma kompleksideta ei kujunegi isiksus välja.
„Stepihunt on teos meeleheitest ja üksindusest”
Vaidleksin natuke vastu sellele mõttele, sest teos rääkis tegelikult minumeelest isksuse kujunemisest ja inimeseks saamisest. Temale lihtsalt tundus et ta on maha jäetud ja üksik hunt. Kui ta oleks üritanud, siis oleks ta võinud rohkem tugevaid sidemeid luua. Stepihunt tahtis, et teda korjataks üles nagu mingit väikest eksinud last. Ta ootas teistelt vastutulemist, kuid ise ei teinud midagi selleks, et protsessi kiirendada.
„Inimese eneseks saamine”
Teos räägib kuidas üks mees leiab endale elulootuse. Tema isiksus polnud veel omale kinnituskohta leidnud. Tema hing ei tahtnud liituda päris maailmaga . Inimene saab eneseks ainult teiste abiga ja kui igasugune huvi asja vastu puudub, siis juhtubki nii, et muutud kõrvalejäetuks.
„Lugemiseks ainult hulludele”
Ilmselgelt on tegu sellega, et aru saada, peab leiduma hinges mingi kiiks, mis aitab vastu võtta seda kindlat infot. Siin pole mõeldud seda, et peab olema välja kirjutatud diagnoos. Pisikesest kiiksust piisab , et saada teada kogu müstilise eesriide taga oleva.
„Tähtis ei ole see, kes mind sigitas, vaid see...”
...kelle eelmise elu hingejäänused olen pärinud. Arvatavasti sünnib hingeelu omapära saatuse tahtel, see lihtsalt kujuneb ja kujuneb, kuni lõpuks ongi saatuse määratud hing valmis
Tsitaadid:
„Teine oli tema kuuluvus enesetapjate kilda.”
Selle tsitaadiga sai mulle selgeks et enesetapjal on mitu tähendust ja nagu raamatuski öeldud ei tähenda see alati seda, et kiputakse oma elu kallale. Need inimesed lämmatavd ennast isoleerituse ja üksiolemisega. See on pikk ja igav protsess, mille lõppemisel on kaks varianti : kas see inimene sooritab enesetapu või ta lihtsalt sureb vanadusse.
„Ilus on rahuolu, valutus, need talutavad, vimmas päevad, kus valu ja lõbu kumbki karjuda ei söanda...”
Raamatu tegelasele meeldis üksindus ja ta lausa nautis selliseid päevi, kus tal midagi ei valutanud, ega keegi ei tülitanud. Ta olekski võinud niiviisi oma elulõpuni elada, kui temas poleks kaks täiesti vastandlikku poolt sõdinud. Ta oli eluaegne kannataja luupainaja all.
„Seda liik inimesi inimesi nagu Harry on õige palju, nimelt kuuluvad paljud kunstnikud sellesse liiki.”
Mind ongi alati huvitanud, et miks just kunstnikud on veidrad . Nad erinevad käitumise, riiete ja isegi kõnepruugi poolest. Sellest võib järeldada et kui tahame olla keegi ainulaadse tehnoloogia väljamõtlejad, siis lihtsalt peab meis olema miski, mis muudab inimloomust äratundmatuseni.
„Kuldne jälg oli korraks välgatanud, mulle olid meenunud igavik, Mozart ja tähed.”
Sellest kohast võib välja lugeda, et Stepihunt oli alkohooli , ta sai ainult siis rahulikult olla kui ta oli purjus . Sellise inimese puhul ei ole mitte midagi imestada, sest pudel on alati sinu sõber ja tema efekt on igakord sama hea. Lõpuks on ta parim sõber ja siis enam temast lahti ei saa.
„ Paiskus mulle vastu ägedat džässmuusikat, kuuma ja toorest nagu toore liha aur.”
Ajal, millest raamat räägib, iseloomustab võõraid muusikastiile halva varjundiga. Noortele läksid uued meloodiad peale, olgu nad siis kiired ja vihased või imelikud ja võõramaised. Vanem generatsioon pidas taolist muusikat kõlvatuks ja ei hakanudki seda aksepteerima.
„Tuleb aeg, kus nad su maha lõhuvad või sinu peale oma kasuhimulisi reklaamisilte kleebivad.”
Ma kipun arvama et selline on iga vaatamisväärsuse saatus, olgu see siis ajalooline või modernne . Materjaalne huvi on liialt üle hingelisest väärtusest. Kui mõjuvõimsamatele kord antakse luba, siis hakkab selliseid asju juhtuma. Praegu tunduvad sellised mõtted utoopilistena, kuid selline saab olema reaalsus .
„Kord võisin ma teda õhtu läbi silmitseda...”
Stepihunt ei olnud palju endasuguseid näinud, sest muidu oleks ta elu ka muretum olnud. Kontserdil ta nägu ühte samasugust Stepihunti, kes tundus isegi veel rohkem endassetõmbununa. Ta võis praktiliselt oma peegelpilti näha seal, kuid tal ei tekkinud üleüldse mingit tunnet, nagu oleks Stepihundiks olemises midagi halba. Talle tundus see huvitav ja haruldane.
Arvan et raamat oli huvitav kuni keskkohani , sest lõpuks hakkasid samad emotsioonid ja read korduma ning kõik muutus ebahuvitavaks. Mõte ei saanud eriti selles raamatus lennata, sest kõik oli liiga sünge ja painav. Nn ülerea lugemist ei saanud ka teha, sest vaja oli just tähele panna neid tundmusi ja hetkeelamusi.