SPORTLIKU TREENINGU PÕHITÕED (0)

Tallinna Ülikool SPORTLIKU TREENINGU PÕHITÕED Referaat NIMI Juhendaja: Tallinn 2016


Sisukord 1. Spordipedagoogika põhimõisted.....................................................................................3 2. Treeningu eesmärk..........................................................................................................5 3. Treeningu printsiibid.......................................................................................................7 4. Õpetamise vahendid ja meetodid..................................................................................10 Kasutatud allikad.................................................................................................................11


1. Spordipedagoogika põhimõisted Spordiharjutus – terviklik liigutustegevus kui võistlusvahend Õpetamine – liigutustegevuste omandamisele, teadmiste hankimisele jm suunatud õpetaja ja õpilase ühistegevus Omandamine – õpetamise tulemuse efekt Õppimine – sportlase tegevus liigutuse õppimisel Tehnika   täiustamine  –   õpetamise   kvaliteedi   tõstmine,   ratsionaalsemate   biomehaaniliste asendite otsimine, rütmi muutmine jt Liigutusvilumus  –   hästiomandatud   liigutustegevus,   mida   iseloomustavad   teadlikkus (allumine tahtele), automaatsus (tahte vahelesekkumiseta), stabiilsus (kindlus väliskeskkonna tingimuste vastu) ja variatiivsus e liikuvus (kohanemine erinevate tingimustega) Sporditehnika - spordiharjutuse täitmise kõige efektiivsem ja ratsionaalsem viis Stabiilsus - tehnika omandamise tase, mis võimaldab liigutust sooritada sarnaselt palju kordi olenemata väliskeskkonna mõjudest ja psüühilisest pingest Standardsus - spordialale omaste tehnika põhiparameetrite üldine omandamine Variatiivsus  - kõrvalekalded tehnika mõningatest põhiparameetritest, mis võimaldavad aga spordiharjutust edukalt sooritada Motivatsioon -  inimese tegevust soodustavad tegurid Vahendid -  liigutustegevused Meetodid -  liigutustegevuste sooritamise viisid Osad – peamised liigutuskombinatsioonid ja võtted, millest koosneb antud terviklik tegevus. Faasid – osade mingid spetsiifi lised detailid või alasüsteemid.   Elemendid – üksikute kehaosade liikumine.  Peamised asendid ja liikumised – otstarbeka lähteasendi valimine, pingutusele eelnev lihaste väljavenitamine, inertsi loomine kehale või selle üksikutele osadele


  Lõppasend   ja   liikumised  –   säilitada   keha   püsiv   asend   pärast   harjutuse   sooritamist, liigutusülesande terviklik sooritamine. Sporditehnikat iseloomustavad stabiilsus, standardsus, variatiivsus, individuaalsus, kindlus ja stiil  Stabiilsus – tehnika omandamise tase, mis võimaldab liigutust sooritada sarnaselt palju kordi olenemata väliskeskkonna mõjudest ja psüühilisest pingest Standardsus  –   antud   spordialale   omaste   tehnika   põhiparameetrite   üldine   omandamine. Variatiivsus  – kõrvalekalded tehnika mõningatest põhiparameetritest, mis võimaldavad aga spordiharjutust edukalt sooritada Individuaalsus – spordiharjutuse sooritamise reaalne viis, mille omapära määravad sportlase kehaehitus, kehalised võimed, kõrgema närvitegevuse tüüp jt Kindlus – kõrgete sporditulemuste näitamine vastutusrikastel võistlustel Stiil  – tehniliste ja taktikaliste tegevuste püsivad iseärasused, mis on iseloomulikud antud sportlasele


2. Treeningu eesmärk 1. Motivatsiooni   kujundamine   -   Õpilased   peavad   tunnetama   vajadust   treeningute, teadmiste ja oskuste omandamise järele. Neil on vajalik kujundada järgmised motiivid, millele toetutakse õppe-treeninguprotsessis ja mis parimal viisil soodustavad isiksuse arengut, äratavad huvi spordi vastu: •   vahetult   mõjutavad   (huvitav   õpetamine,   meeldiv   treener,   näitlike   ja   tehniliste vahendite kasutamine jt);  • perspektiivselt mõjutavad, mis on seotud sportliku tegevusega tulevikus (treeningute jätkamise soov, eesmärgid, spordialase hariduse omandamine jt);  •   intellektuaalsed   –   vaimsed   ja   mõistuspärased   (rahuldus   treeningtööst,   keeruliste liigutusülesannete lahendamisest jt). 2. Konkreetsete   treeninguülesannete   püstitamine   ja   teadvustamine.   Efektiivne treeninguprotsessi juhtimine eeldab sellist küsimuse püstitust, et see oleks konkreetne igale sportlasele. Vaja on, et sportlased tunnetak sid vastuolu oma teadmiste ja uute liigutusülesannete   lahendamise   vahel.   Selle   vastuolu   likvideerimine   eeldab   uute teadmiste omandamist, mis oma korda on intellektuaalsete motiivide arengu aluseks. 3. Tunnetusliku  tegevuse   organiseerimine,   uue  materjali  vastuvõtmine   (omandamine). Selleks võib kasutada erinevaid teid: • treener ise tutvustab uut materjali ja uute tegevuste omandamise võimalusi ja teid  • probleemi püstitamise abil ergutab treener õpilasi tunnetuslike ja spordiülesannete lahendamisele • organiseerib õpilaste iseseisva tunnetusliku tegevuse 4. Tunnetuse   lõpuleviimine   ja   teadmiste   kinnistamine.   Esialgu   algab   kinnistamine probleemi lahendamisest või uue materjali esita mise loogilisest plaanist. Kinnistamise edasises käigus tuleb uued teadmi sed lülitada uutesse seostesse, viia nad üle uude situatsiooni. Uued teadmised kinnistuvad ainult harjutamise (kordamise) käigus. 5. Teadmiste, vilumuste ja oskuste kasutamine. Seda etappi iseloomustab noorsportlaste tegevuse   suur   iseseisvus.   Peamised   vormid   on   treening   ud,   mängud   ja   võistlused. Oluline on teadmiste, oskuste ja vilumuste kasuta mine võistlustel. 6. Noorsportlaste tegevuste tulemuste kontrollimine, enesekontrollivõime väljatöötamine neil. Kontrollimine on tagasisideprotsess, ilma milleta pole võimalik juhti da õppe- treeningutöö käiku. Selle efektiivsus määratakse palju treeneri pedagoogilise takti ja vaistuga. Treeneri ülesanne ei ole mitte ainult õpetamise tulemuste välja selgi tamine,


vaid ka kontroll protsessi enese üle. See on eriti keeruline, kuna teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine ei ole võimalik noorsportlaste enesekontrollita, ilma kriitilise suhtumiseta oma töö tulemustesse treeningutel ja võistlustel. .


3. Treeningu printsiibid Treeningu printsiipide  all mõistetakse  neid seaduspärasusi ja  reegleid,  mis tingivad  ja määravad   treeningu   planeerimise,   ülesehituse   ja   efektiivse   sooritamise.   Vaadeldavad printsiibid   ei   haara   kogu   seaduspärasuste   ja   reeglite   mitmekülgsust,   mis   on   iseloomulik kaasaegsele sportlikule treeningule. Sporditeooria kiire areng nüüdisajal loob võimalusi uute printsiipide  tekkeks ja paljude  empiirilisel  kogemusel põhinevate  printsiipide  teaduslikuks põhjendamiseks. Algajate ja laste treeningus kasutatakse sageli lihtsustatud reegleid:  treenige, jõuate treenida  looge hea baas, lisage koormust vormi tõustes  varieerige treeninguid  oskus puhata  treeningust rõõmu tundmine       Laste ja noorte treeningu planeerimisel võib kasutada järgmisi soovitusi:  püstitage reaalsed eesmärgid  iga inimene on individuaalsus  planeerige tegevust  olge planeerimisel paindlik  parem olla alatreenitud kui ületreenitud Treeningule kui pedagoogilisele protsessile laienevad eelkõige üldised pedagoogilised printsiibid   –   teadlikkus,   kordamine,   aktiivsus,   järkjärgulisus,   süstemaatilisus,   näitlikkus, eakohasus   ja   individualiseerimine.   Olles   aga   üldised,   ei   ava   need   printsiibid   sportliku treeningu   spetsiifikat.   Seepärast   on   spordipraktikas   püütud   anda   pedagoogilistele printsiipidele   sportlikku   sisu,   aga   samuti   tuletatud   uusi   spordi-   ja   treeningu   spetsiifilisi printsiipe. Perspektiivikate noorte mitmeaastase treeningu planeerimisel on otstarbekas toetuda empiirilist kinnitust leidnud printsiipidele ja suunitlustele:  siht   või   eesmärk   saavutada   kõrgeid   tulemusi   täiskasvanute   klassis,   antud   alale optimaalses tipptulemuste tsoonis  liigutuslike   võimete   ärakasutamise   efekti   sõltuvus   noorte   sportlaste   ealistest iseärasustest


 põhiliste liigutuslike võimete arendamise vastavuse suunitlus Erinevate   maade   spetsialistid   on   võistlusspordi   tarbeks   välja   töötanud   spetsiaalseid treeninguprintsiipe. Üldtuntud on professor Matvejevi sportliku treeningu printsiibid:  suunitlus   maksimaalsele   tulemusele,   süvendatud   spetsialisatsioon   ja individualiseerimine  üldise ja spetsiaalse ettevalmistuse ühtsus  treeninguprotsessi pidevus  seos järkjärgulisuse ja maksimaalsete koormuste tendentsi vahel  koormuse dünaamika lainelisus  treeninguprotsessi tsüklilisus USA   spetsialist   G.   Winckler   peab   aastaringse   treeningu   ülesehitusel   oluliseks   järgmisi printsiipe:  treeningu spetsiifilisus  ülekoormamine  treeninguefektide pöörduvuse arvestamine  süsteemsus  variatiivsus  imiteeritavus Üheks   tähtsaimaks   printsiibiks   peetakse   instinktiivset   ehk   tunnetuslikku   printsiipi. Printsiip   põhineb   keha   tunnetusel   ja   tundmisel,   kuidas   ta   reageerib   erinevatele treeningurežiimidele, toitumisele, erineva pikkusega puhkepausidele ja tehnika nüanssidele. Füsioloogilised   printsiibid   näitavad,   millel   baseeruvad   erinevad   harjutused, psühholoogilised printsiibid võtavad fookusse seose sportlase ja treeneri koostatud treeningu programmi   vahel,   taktikalised   printsiibid   avavad   küsimused,   kuidas   treening   valmistab sportlast ette võistlusteks ja kuidas võistlus aitab selgitada plaane edasiseks treeninguks. Väga   tihedalt   on   treeningu   ülesehitus   seotud   koormuse   planeerimise   printsiipidega. Küllalt   sageli   koostatakse   mahu   ja   intensiivsuse   kombinatsioonid   ilma   treeningu   olemust arvestamata.   Organismile   omaste   bioloogiliste   seaduspärasuste   alahindamine   viib   aga treeningu   üksikkomponentide   ja   ülesehituse   printsiipide   ebakonkreetsusele.   Väljapääs olukorrast on nähtavasti selles, et töötatakse välja mõisted ja printsiibid, mis iseloomustavad


sportlase   organismi   seisundit,   täpse   orientatsiooniga   organite   ja   kudede   funktsioneerivate süsteemide näitajatele. Spordialade   tehnika   õpetamisel   lähtutakse   üldlevinud   didaktikaprintsiipidest,   seostades need sportliku treeningu spetsiifikaga.


4. Õpetamise vahendid ja meetodid Pedagoogikas käivad vahend ja meetod käsikäes. Vahenditeks   on   mitmesugused   liigutustegevused   nagu   spordiharjutused, võimlemisharjutus ja sportmängud. Kõiki liigutustegevusi koos nimetatakse spordipraktikas kehalisteks   harjutusteks.   Liigutustegevused   kui   õppetreeninguülesannete   lahendamise vahendid on oma tähtsuselt, kas peamised või abistavad. Peamisteks on enamasti oma valitud spordiala   harjutused.   Abistavad   aga   srtuktuurilt   lihtsamad,   ettevalmistavad,   juurdeviivad, spetsiaalsed ja imiteerivad harjutused. Peamised harjutamise meetodid: kordusmeetod   -   ühe   ja   sama   tegevuse   mitmekordne   kordamine   puhke   pauside   järel,   mis kindlustavad optimaalse valmisoleku järgnevaks tegevuseks; tervikmeetod - harjutuse õppimine ühtse tervikuna; osameetod - tervikliku tegevuse jagamine osadeks  Liigutusoskuste õpetamisel tuleb otsustada, kas õpetada oskust tervikuna või on see liiga komplitseeritud. Komplekssete tegevuste õppimine on kergem, kui tegevused osadeks jagada. Nii aidatakse sportlasel vältida mitmeid raskusi, mida algajad kogevad komplekssete tegevuste   sooritamisel.   Väheseid   oskusi   saab   õppida   täpselt   võistlustegevusele   vastavates tingimustes.   Õpetamise   edukus   sõltub   treeneri   oskusest   jagada   liigutustegevus   osadeks, moodustades pärast osade omandamist terviku. Osa- ja tervikmeetodi kasutamisel on võimalikud järgmised variandid:  osa-tervikmeetod,  see meetod eeldab osade õppimist üksteise järel ja pärast nende omandamist ühendamist tervikuks;  progresseeruv osameetod, selle meetodi kohaselt õpitakse üks osa, see järel teine;  kordav   osameetod,   mis   seisneb   ühe   osa   õppimises   ja   harjutamises,   kuni   see   on omandatud;  tervik-osa-tervikmeetod,   see   meetod   eeldab   alguses   õppimist   tervikuna,   seejärel õppimist ja harjutamist osadena;  tervikmeetod, mida kasutades õpitakse ja harjutatakse tegevust tervikuna, kuni see on omandatud.


Kasutatud allikad: http://treener.eok.ee/otsing.php?vk_id=5

Document Outline

• Sisukord
• 1. Spordipedagoogika põhimõisted
• 2. Treeningu eesmärk
• 3. Treeningu printsiibid
• 4. Õpetamise vahendid ja meetodid
• Kasutatud allikad: