Neis kerkis esile aristokraatia rikas ja mõjukas ülemkiht. Järgnevatel sajanditel kirjutati üles seadused, taas tekkisid tihedad välissidemed (eriti Idamaadega), u 800. a. eKr loodi kreeka tähestik ehk alfabeet. 8. saj. eKr sai alguse kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. 7. saj. eKr hakka- sid kreeklased müntima hõberaha. Nii kolooniates kui Kreekas tekkisid arvukad üksteisest sõltumatud linnriigid ehk polised, mille seas olid tähtsamad Ateena, Sparta ja Korintos Balkani poolsaarel, Mileetos Väike-Aasia rannikul ja Sürakuusa Sitsii- lias. Polised olid sageli omavahel vaenujalal ja ka sisemiselt enamasti ebastabiilsed. Rohketest vastuoludest hoolimata liitsid kreeklasi ehk helleneid ühine keel, kombed ja usund. Kõigi mitte- hellenite kohta kasutati nimetust barbarid. Hellenite ühtsust rõhutasid ka ülekreekalised religioossed kesku- sed ning alates 8. sajandist eKr iga 4 aasta tagant korraldatud olümpiamängud. Esimeste (teadaolevate)
üldjoonteski kooskõlas teaduse tõdedega. Vastasel korral taandub arutlus targutamiseks, tüütuks ,,filosofeerimiseks". Kindlasti üha suuremat elujõudu koguvatena on kultuuri arengu suhteliselt hilises staadiumis tekkinud nt moe-, spordi-, reklaami- jm filosoofiad. Kui teaduses on uurimistöö vektor suunatud ettepoole, siis filosoofias on loomulik, et mingi aktuaalse probleemi lahendamisse kaasatakse filosoofiaajalooline arsenal. Platon, Aristoteles, Descartes, Locke, Kant, Hegel, Russell, Wittgenstein jt mõttekorüfeed pole vananenud, nad, täpsemalt nende pakutud lahendusskeemid peamises sisus vähemuutuvatele põhiküsimustele, on tänases filosoofias täisosalised. Filosofeerimine on permanentne dialoog inimkonna suurvaimudega. Filosoofia ajalool on oleviku filosofeerimise praktikas põhimõtteliselt suurem ja olulisem roll kui teaduse ajalool teaduslikus uurimistöös.
kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni. Sellegipoolest pidasid kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm linnriik. Polis: riik ja ühiskond Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriigid kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel Sparta, Korintos ja Ateena, Väike-Aasia läänerannikul Mileetos ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide omavahelised vahelised suhted olid sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed. Alatasa tuli ette riigipöördeid ja võimuhaaramisi. Kreekas kujunes linnaühiskond
kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni. Sellegipoolest pidasid kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm linnriik. Polis: riik ja ühiskond Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriigid kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel Sparta, Korintos ja Ateena, Väike-Aasia läänerannikul Mileetos ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja õiguskorraldusele kindlamad piirjooned. Linnriikide omavahelised vahelised suhted olid sageli vaenulikud ja ka nende siseolud enamasti rahutud ning ebastabiilsed. Alatasa tuli ette riigipöördeid ja võimuhaaramisi. Kreekas kujunes linnaühiskond
8.sajandi lõpus valmisid Homerose eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia". Samuti algas kreeklaste suur kolonisatsioon, mis hõlmas kogu Musta mere ja suure osa Vahemerest. Massilise väljarände tingis haritava maa nappus ja vähene maavarade hulk. Kolooniate rajamine elavdas kaubandust, mis tingis vajaduse kindla vääringu jaoks. 7.sajandi lõpus hakkasid kreeklased hõberaha müntima. Tähtsamad linnriigid olid Sparta, Korintos ja Ateena Balkanil, Mileetos Väike-Aasias ja Sürakuusa Sitsiilias. Linnriigid olid pidavalt omavahel sõjas ning sisemiselt ebastabiilsed. Sellegi poolest liitsid kõiki helleneid ühine keel, kombed ja usund. (Kõiki mittehelleneid kutsusid nad barbariteks). Hellenite ühtsust rõhutasid ülekreekalised religioossed keskused, olulisemad Delfi ja Zeusi peamine kultuskoht Olümpia
Kõige armastatumaks kujunes aga Trooja sõja lugu. See jutustas Väike-Aasia rannikul asunud Trooja kindluse vallutamisest kõigi tähtsamate Kreeka kangelaste ühise retke käigus. Sõja oli põhjustanud Trooja kuninga poeg Paris, kes võrgutas ja tõi Troojasse Sparta kuninga Menelaose imekauni naise Helena. Seepeale kogus Sparta kuningas Agamemnon kõigi toonaste kangelaste ühisväe ja purjetas selle eesotsas Troojat vallutama. Kümneaastase võitluse järel tappis kreeklaste vägevaim sangar Achilleus troojalaste esivõtleja Hektori, kuid langes peagi ise Parise noolest tabatuna. Trooja suudeti vallutada alles siis, kui Odysseuse soovitusel valmistati hiiglaslik puuhobune, mille troojalased ise oma linna vedasid, mõistmata, et seal
kustuvaks tuleks. Väike-Aasia emigrandid viisid filosoofilise arutelu ka Lõuna-Itaalia Kreeka linnadesse. Üks neist, Samoselt Krotonisse asunud Pythagoras (6. sajandi teine pool) kuulutas hinge taaskehastumist pärast surma ja õpetas, et maailm põhineb arvulistel vahekordadel. Temast sai mõneks ajaks üks Krotoni linnriigi juhte, kelle õhutusel vallutati ja hävitati rikas naaberlinn Sybaris (u. 510. a.). Sparta. Peloponnesose poolsaarel Lakoonika maakonnas tekkinud Sparta riik tõusis juba arhailisel perioodil võimsaimaks Kreekas. Spartalased olid doorlased ja pärimuse järgi tunginud Lakoonikasse Mükeene tsivilisatsiooni langusele viinud dooria rännaku käigus. Sellest ajast peale olevat neid juhtinud kaks kuningasuguvõsa, keda mõlemat loeti Heraklese järeltulijaiks. Sparta linn õigemini neli küla, mis aja jooksul kokku kasvasid, kuid mis kogu arhailise ja klassikalise perioodi jooksul jäid müüriga ümbritsemata
laienesid Indiasse ja Euroopasse. Sõjaretk Musta mere põhjarannikule Sküütide vastu (514-13) ja katse Kreekas kanda kinnitada (Maratoni lahing 490) ebaõnnestusid. Xerxes (586 465) ründas aastatel 480 479 Kreekat, kuid tõrjuti tagasi. Seejärel lõid Pärsiast lahku ka Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad. Artaxerxes II (405 359) ajal lõi lahku Egiptus, püsides 399 343 sisuliselt sõltumatuna. Aastal 386 langesid Anatoolia ranniku kreeka linnad Sparta eestvõttel sõlmitud üle-Kreekalise rahuleppega uuesti Pärsia võimu alla. Dareios III (336 330; tõusis võimule riigipöörde tagajärjel) langes aastast 334 alates Aleksander suure rünnaku alla. 330 põletas Aleksander Persepolise. Dareios III tapeti lähikondlaste poolt. KREEKA Egeuse tsivilisatsioon II aastatuhandel VII aastatuhansel sai Kreeka mandriosas ja Kreeta saarel alguse põlluharimine III aastatuhande algul algas Egeuse piirkonnas pronksiaeg. Toonaste asulate seas olid
Kõik kommentaarid