Sotsiokultuuriline ruum (0)

„ Sotsiokultuuriline ruum, suhted ja isik“
Igas kultuuris on erinevad käitumisnormid ja tavad. Nii mõnigi asi mis tundub meile, kui eestlastele normaalse ja tavapärase käitumisena võib teisest kultuuuriruumist pärit inimesele olla solvav . Suhtlemine on sotsiaalne tegevus, millel on omad reeglid. Näiteks Eestlased on harjunud teretamise juures kätlema ning ka kallistamine on eestlasele tavapärane. Samas mõne teise rahvuse puhul on see solvav. Inimest, kes eirab oma kultuuri käitumisnorme mõistetakse hukka. Iga kultuuri reeglid ja normid jagunevad veel edasi, Eesti puhul on selleks eetilised käitumisnormid ja seadused.
Suhtlemise eesmärgiks on infovahetus inimeste vahel. Heaks suhtluseks peetakse seda, kui suhtluse lõpuks on mõlemad osapooled saavutanud rahutunde, ning mõlemad osapooled on saanud niipalju, kui nad andnud on. Suhtluse puhul on minu arust halvaks küljeks see, et inimesed on omakasupüüdlikud ning tahavad saada alati rohkem kui nad ise annavad. Inimesed kasutavad tihtipeale üksteist ära.
Suhtlemisel on alati mitu osapoolt, algselt inimene, kes teavet edastab, teisalt inimene, kes teavet vastu võtab. Tihtipeale esineb suhtlemise puhul ka segavaid tegureid, esineb müra, mis omakorda jaguneb kaheks. Ühest küljest võib füüsilise mürana välja tuua raadio, autode sõitmine, tuul ja nii edasi. Teisalt omab müra ka psühholoogilist tähendust, ehk kõik eelarvamused sõnumi edastaja suhtes.
Suhtlemise puhul on oluline ka kehakeel, mida õieti mõistes saab ka suhtluse alguses aru sellest, mida teine osapool suhtlusest arvab. Inimene annab selgelt mõista, kui ta pole suhtlusest huvitatud. Kehakeeleks loetakse zeste, poose, miimikat, silmsidet , kõnega kaasnevaid helisid, kõneleja hääletooni, kõne tempot ja pause.
Iga inimene erinev suhtleja, mõni inimene on vaiksem, mõni inimene on elavam. Inimese suhtlusstiilist näitab ära millise inimesega on tegu. Suhtluse puhul esineb alati ka peidetud tagamõtteid. Vaadates ööklubides inimestevahelist suhtlust, võib väita, et inimesed järgivad eneselegi teadmata mõningaid suhtlusnorme. Need mehed kes ootavad ööklubis naisele lähenedes midagi enamat suruvad end inimesele väga lähedale (intiimsesse ja personaalsesse tsooni). Teine grupp inimesi kes ööklubis suhtlevad on need, kes leiavad suhtlemiseks vaiksema koha, ning annavad teisele osapoolele vabaduse anda mõista, millisesse tsooni inimene võib astuda.
Suhtluse puhul on inimesele kui üksikisikule väga oluliseks punktiks ka sõprade arvamus. Kui suhtlemisest peaks arenema suhe, siis on väga tähtsal kohal sõprade arvamus, mida antud asjast inimese lähedased sõbrad arvavad.
Lähedussuhted tekivad siis, kui inimestel esinevad ühised huvid, väärtused, arvamused, usaldus. Üheks lähedussuhte liigiks on sõprus. Sõprussuhe on vabatahtlik, kahepoolsel usaldusel põhinev suhe. Sõprussuhtes esinevad kindlad reeglid, mille rikkumine ohustab sõprussuhet. Sõprussuhte puhul on oluliseks teguriks ka see, kui tihti inimesega kokku puututakse. Isiklikust kogemusest julgen väita, et sõprussuhtes olles ning sellega regulaarselt vaeva mitte nähes esineb inimeste puhul kaugenemine.
Teiseks lähedussuhte liigiks on romantilised suhted. Romantiliste suhete puhul on olulisel kohal pühendumine, romantilised suhted võivad esineda nii vastas- kui ka samasooliste inimeste vahel. Tänapäevaühiskonnas peetakse aga samasooliste isikute romantilise suhteid tabuks. Romantilise suhte puhul on kindel osa ka intiimsuhetel ja seksuaalsuhetel. Osad inimesed leiavad romantilises suhtes peatuspunkti, kohta kust hiljem edasi minna. Romantiliste suhete puhul on inimestel tihtipeale endale kehtestatud eesmärgid, mida nad tahavad suhtes saavutada. Osa intiimsuhteid on seksuaalsuhted, osa aga mitte; osades seksuaalsuhetes on partnerite vaheline psühholoogiline lähedus, osades aga mitte. Minu seisukoht romantilistele suhetele on see, et romantilised suhted tekivad siis, kui on õige aeg. Tänapäeval on üsna levinud nö. Üheöösuhted, kus tundmatud inimesed satuvad kokku ööklubides/pubides ja suhte haripunktiks on seks. Mina ei usu sellesse nö. „Õige leidmisesse“ ja usun, et iga inimene leiab mingihetk selle kindla inimese, kellega astuda pikaajalisse romantilisse suhtesse .
Tänapäevaühiskonnas on üsna levinud partnerivaliku puhul see, et vaadatakse inimese välimuse atraktiivsust, ning muu on teisejärguline. Meeste puhul esineb arusaam, et mida atraktiivsem on su naine, seda kõvem mees sa oled. Mehed vaatavad samas naisi eesmärgiga saada järglasi, pööratakse tähelepanu naise tervisele, välimusele ja võimalusele järglaste saamiseks. Naised huvituvad mehe puhul sellest, kui hästi mees majanduslikult kindlustatud on. Oluline on see, et mees võimaldaks naisele majanduslikku tuge raseduse ajal ning oleks majanduslikult võimeline võimaldama lastele head elu.
Armastussuhe põhineb vastastikkusel tõmbel, meeldimisel ja kirel. Armastussuhteid on analüüsitud mitut moodi, aga lihtsam on järgida lihtsalt seda, mida inimene ise usub vajavat romantilises suhtes. Kõige lihtsam on aga järgida armastuse müüti: “kui armastab , siis ma ei pea ütlema, mida ma tahan, ta loeb selle mu silmist”. Sellest tulenevalt on tähtsaks punktiks armastussuhetes see, et inimesed peavad teineteist mõistma ka sõnadeta.
Tänapäevaühiskonnas on kultuurinormid kerged muutuma, võttes arvesse, et minu sündides oli normaalne see, kui lapsi saadi noores eas, tänapäeval on see seisukoht aga muutunud. Tänapäeval esineb tihtipeale neid juhtumeid, kus noori emasid vaadatakse halvustavalt ning normaalne on see, kui lapsi saadakse ~30 aastaselt, kui inimesed on teinud karjääri ja saavutanud kindlustunde, et tagada oma järglastele hea elu.