SOSNOVSKI KARUPUTK (0)

SOSNOVSKI KARUPUTK - heracleum sosnowskyi
ISELOOMUSTUS
Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Lehelabad on kuni meeter pikad ja umbes sama laiad . Õitsevate taimedevarre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. Ta on mitmeaastane taim, millel olenevalt kasvutingimustest võib kuluda kolm kuni neli aastat õitsema hakkamiseks, vahel ka kauem. Taim õitseb ja annab seemneid vaid kord elus. Õisi võib olla kuni 160 000, milledest võib valmida kuni 100 000 seemet , mis püsivad mullas idanemisvõimelistena 7–10 aastat.

Mõju inimesele

Sosnovski karuputk sisaldab furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ning ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus , valu, nahaturse , villid . Villid tekivad teisel või kolmandal päeval ning paranevad kaua, kahjustused võivad ulatuda kuni teise astme põletuseni. Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad kuna toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes.
Taime söömise või tugeva nahakaudse toime korral on võimalikud vere hüübimishäireid ja verejookse. Allergilisele inimesele võib ta põhjustada vaevusi ka ilma otsese kokkupuuteta.
Ettevaatusabinõud ja esmaabi
Olulisim on vältida otsest kokkupuudet taimega. Tõrjet teostades tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, kuna toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.
Kui mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ning pöörduda arsti poole edasiseks raviks.

[ redigeeri ]

Mõju loomadele

Rohusööjatel üldjuhul mürgistusi ei esine, kuid näiteks koertele ei ole kokkupuude Sosnovski karuputkega ohutu
PÄRITOLU
Algselt kasvas ta vaid  Kaukaasia  jõgede ääres ja metsalagenditel. 1950. aastatel võeti taim Nõukogude Liidus kasutusele kui silotaim ja teda kasvatati laialdaselt Karjalast Sahhalini oblastini. 1960. aastal näidati Karjalas komandeeringus olnud Eesti botaanikutele seda head silotaime ja mõne aja pärast said Tartu botaanikud postiga kingituseks ka paki seemneid. Seemned külvati maha katseaeda.
Tõenäoliselt on Sosnovski karuputk Eestisse saabunud ka muid teid pidi, eelkõige dekoratiivtaimena.
LEVIK EESTIS
Tänaseks on see taim levinud üle kogu Eesti ning muutunud raskesti tõrjutavaks umbrohuks. Sosnovski karuputk on naturaliseerunud liik. Need on tulnuk- või kultuurtaimed, mis suudavad ka looduslikes või poollooduslikes kooslustes iseseisvalt paljuneda.
Põhiliselt kasvab ta asulate läheduses, inimese poolt mõjutatud jäätmaadel ja teede ääres, aga tungib ka jõgede luhtadele, mis on iseloomulik käitumislaad invasiivsele taimele. Ta tõrjub looduslikud  rohttaimed  välja ning ka puittaimed ei suuda putke kasvualal areneda. Kasvualad muutuvad monokultuurideks. Eestis leidub karuputke näiteks Pärnus, Karksi -nuias , saaremaal ja hiiumaal.
TÕRJE
Tõrjet tuleb teostada järjepidevalt mitme aasta jooksul, kuni hävitatud on kõik taimed, aga ka mullas peituvad seemned.
Tõrjevõimalusteks on juurte läbilõikamine/väljakaevamine, niitmine või mürgitamine. Edasise leviku ärahoidmiseks on oluline õisikute äralõikamine ja hävitamine. Tõrjet alustatakse kevadel, koheselt, kui esimesed võsud tärkavad ning seda tuleb korrata 2–3 korda suve jooksul.
Tänapäeval kasutatakse sosnovski karuputke tõrjeks peamiselt  Roundup  Gold nimelist herbitsiidi.
Sosnovski karuputke on raske piirata-tõrjuda. Taime tuleb hävitada mitme aasta jooksul, kuni kõik võsud ja ka mullas olevad seemned on hävinud. Tõrjetöödel tuleb kaitsta silmi ja nahka, kindad ja tööriided peaksid olema veekindlad.Putke tõrjumiseks on 3 meetodit: juurte läbilõikamine/väljakaevamine, niitmine ja mürgitamine. Õisikute eemaldamine enne seemnete valmimist aitab samuti taime levikut piirata. Tõrjet tuleb korrata 2-3 korda suve jooksul. Alustada tuleb kevadel, kui esimesed võsud tärkavad. Esimene aasta on kõige töömahukam.
Õisikute ärakorjamine. Õisikute ärakorjamine on karuputke hävitamisel esimene samm  sellega peatatakse taime edasine levik. Eemaldatud õisikud tuleb põletada.
Juurte läbilõikamine või väljakaevamine. Kevadel kaevatakse taimed välja või lõigatakse juured läbi. Juur tuleb terava labidaga allpool varreks üleminekut läbi lõigata, õisikud ära korjata, taimed hävitada. 
Niitmine. Esimest korda niidetakse siis, kui taimed on poole meetri kõrgused. Niitmist korratakse samal aastal 1-2 korda. Teine võimalus on niitmisega õitsemise alguseni viivitada - siis on taim palju energiat kulutanud, peale niitmist ta sageli sureb. Kindlasti tuleks õisikud kokku korjata ja hävitada. Ja hiljem niitmist korrata.
Mürgitamine. Karuputke võib hävitada taimemürkidega. Söötis põldudel ja kultuurmaadel soovitatakse n.n mitteselektiivseid mürke, s.t mürke, mis tapavad kõik taimed. Looduslikes kooslustes, veekogude läheduses jne tekitaksid mitteselektiivsed mürgid suureulatusliku reostuse ja on seetõttu keelatud. Enne mürkide kasutamist tuleb spetsialistidega nõu pidada.
Sosnovski karuputke kasvatamine ja edasine levitamine looduses on lubamatu.