Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Niisuguseid metsi leidub Pedja ja Pede jõe kallastel. Tänu metsameeste arukusele on Alam-Pedjal säilinud ka mõnekümne hektari jagu algupärast salumetsa Altnurga saarik. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. Vaid ühe seenestiku jaoks ebasobiva uurimisaasta jooksul leiti siit ligi 700 liiki seeni, sh 135 liiki,
(poeem) Artmiks, 1999. -- Artutart&39. Tuum, Tallinn, 2002. -- Vabana sündinud. Eesti Kirjanduse Selts, 2003. Muid teoseid ja ühisüllitisi -- Para-Estonia/Para-Viro. (Reisijuht inglise ja soome keeles, mitmed autorid) EÜS Kirjastus 1994. -- Eesti Reisijuht. 1995. 6 -- Poissmehe kokaraamat. Ilo, 2000. -- Neid vigu me ei korda. (Luuletused, koos Asko Künnapi ja Jürgen Roostega) Näö Kirik, Tallinn 2000. -- Kaardipakk. Koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Triin Soometsi ja Elo Viidinguga. Näo Kirik, 2001. -- Kolme päkäpiku jõulud. Jõulusalme lastele ja lastemeelsetele. (koos Jürgen Rooste ja Wimbergiga) Huma, 2002. -- Puuduta oma ligimest. (postkaardiluulekogumik, mitmed autorid) Huma, 2003. -- Sigalahe suvi. (proosa, koos Jüri Pinoga) Varrak, 2005. -- Kaardipakk kaks. 5 aastat hiljem. (koos Asko Künnapi, Jürgen Rooste, Triin Soometsi ja Elo Viidinguga) Näo Kirik, 2006. Hannu Oittinen Korraks kohvikus; ilus
paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. 2.Endla Kaitseala, mille pindala on 10108 ha, moodustati 1985. aastal Eesti kesk- ja idaosale iseloomulike soode ja soosaarte ning Pandivere kõrgustiku lõunanõlva karstiallikate säilitamiseks. Kaitse all on
Tuntumad sookaitsealad on Soomaa Rahvuspark, Endla looduskaitseala, Nigula looduskaitsela, Alam-Pedja looduskaitseala ning Emajõe Suursoo maastikukaitseala. 32. Kuivendamise hüdroloogiline mõju Soode, eriti aga rabade massiline ja arutu kuivendamine viiks samal ajal meie mageveevarude vähenemisele. 33. Kaitsealuste soode osatähtsus, enim kaitset vajavad sootüübid Kaitse all 255 000 ha soid ja soometsi. Enim ohustatud on allikasood, madalsoometsad ja liigirikkad madalsood.
Metsi on protsendiliselt 38 % . Domineervaks on segametsad, aga voortel tihedaid kuusikuid. Vähemal määral kasvab puurindes koos männiga kuuske, kaske, tamme ja haaba. Alusmets, rohttaimestik ja samblarinne on aga rikkalikud, mis esinevad kusjuures koos nii nõmme-, laane-, salu-, palu- kui ka loometsa liigid. Teised mineraalmuldadel kasvavad Vooremaa metsad on enamasti kas salumetsad või liivased nõmmemetsad (Remmel 1978). Voortevahelistes vagumustes leidub ka soometsi. Järskudel voorenõlvadel, voorejalamitel ning voortevaheliste vagumuste kõrgematel osadel levivad kuivad või niisked aruniidud, mis püsivad metsatuina vaid niitmise ja karjatamise tõttu (Remmel 1978). Vooremaa põhjaosas on levinud ka mõned lubjalembelisemad liigid, nagu näiteks metsülane ja põdrajuur, mida lõunaosast ei leia. Haruldase liigi – soojumika levila lõunapiir läbib Vooremaa põhjaosa
Kuid metsa uuenemist ja kasvu ei takista mitte ainult liigniiskus. Esineb rida kasvukohatüüpe, kus metsastamist raskendab niiskuse vähesus. Siia kuuluvad looalad(leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo) ja nõmmealad(sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp). VÄETAMIST vajaksid kõik toitesoolade poolest vaesed ja keskmiselt viletsad mullad (sambliku, kanarbiku, pohla, mustika, sinika, karusambla; samuti kuivendatud madalsoo, siirdesoo, raba, s.h kõdusoometsad, eriti madalamad poniteedid). Soometsi väetatakse ainult pärast kuivendamist. KUIVENDAMIST vajaksid kõik väheliikuva või seisva veega soostunud ja soometsad. Raskesti kuivendatavad on rabad, savimaad(osja, karusambla, osalt mustika) ja need liivamaad, kus on vettpidav nõrgkivikiht(sinika, nõmmraba, osalt kanarbiku ja mustika). Kraavi mõju põhjaveele ulatub sellistes kasvukohtades vaid mõnekümne meetrini. Tõhus kuivendamine nõuab tihedat kraavivõrku. See aga liiga kallis, ei tasu ära. SÜGAV MAAHARIMINE(50-60cm) enne
ressurss loodus- oleks arendajale justkui tasuta. Kuid loodus on tundlik, ilma teda kaitsvate rajatisteta ei või inimesi sinna hulgana viia. Seda asjaolu arvestamata jättes loodus kui ressurss hävib. Heaks näiteks on jõhvika korjeaja alguse kehtestamine mitte kuigi kauges minevikus ja selle tagajärjed. Korjekuupäeva saabudes muutusid rabades kulgevad rajad mülgasteks. Pehme turbapinnas ei talu tallamist, selle lõhkumiseks piisab juba mõnekümnest jalapaarist. Ressurssi, soid ja soometsi, on meil sooturismi arendamiseks piisavalt. Teatavasti on soode pindala vabariigis ligi 1 miljon hektarit. Sellel pindalal leidub nii kuivendatud kui kuivendamata soid, soometsi ja lage- ning puissoid. Ligikaudu pool meie soodest on kasutusel metsamaana 499 100 ha (METS, 2006). Soometsad moodustavad vabariigi metsadest veidi üle viiendiku (22%), riigimetsadest üle neljandiku (26%), teiste valdajate metsadest viiendiku (20%). Esindatud on kõik
360 000 ha. · Kõdusoometsi: ca 250 000 ha · Kaevandamine: umbes 20 000 ha freesivälju, mahajäetud turbarabasid ca 10 000 ha. Kaitsealused sood Soid kaitse all koos Natura 2000 aladega kokku on ca 225 000 ha, nendest: · 175 000 ha lage- ja puissood, seal hulgas: - rabad 135 000 ha - siirde- ja õõtsiksood 19 500 ha - madalsood 19 000 ha - mõõkrohusood 1100 ha - allikasood 400 ha · 80 000 ha soometsi Soo tüüpe Gradiendid toitelisus (N;P) pH < 5.0 rabad · Madal Ca2+, SO42- sisaldus · Domineerivad turbasamblad, puhmad · Humiinhappeline puhverdus pH > 6.0 madalsood · Kõrge Ca2+, SO42- sisaldus · Domineerivad rohundid ja nn pärislehtsamblad · Bikarbonaatne puhverdus - 12 - Klatsifiilsed taimed Kaltsiumirikkas pinnases on vähe laahustunud forsforit. Enamus fosforit on
Mägedes elab ta kuni 2500 meetri kõrgusel. Raiesmikel ja metsaservadel elab ta kõige meelsamini kändude ja mahalangenud puude juures, põõsaste ääres ja puujuurte vahel. Toidu olemasolu- arusisalik toitub putukatest, ämblikest, limustest ja ussidest, püüdes neid maapinnal, rohttaimedel ja puutüvedel. [2]Nii Eestis kui ka Soomes on arusisalik looduskaitse all. Üheks, antud liigi arvukust vähendavaks teguriks on elupaikade hävimine. Inimesed raiuvad maha soometsi ning vähendavad turbarabade arvu, mistõttu jäävad arusisalikud oma elupaikadest ilma. Ohuteguriteks on ka metsamajanduslik tegevus, kaevandamine (sh. Liiva ja savi kaevandamine, kivimurrud jms.), häirimine ja liiklus, ehitustegevus (sh. Teede, mänguplatside jne. rajamine). [3] Vaskuss kuulub Eestis kaitsealuste liikide 3. kategooriasse. Selle üheks põhjuseks on inimõju. Inimtegevuse mõjul hävitatakse vaskussi elupaikasid. [16] Ohuteguriteks on ka
kui ka loometsa liigid. Kõrvaolev Nava nõmm on samas aga tunduvalt vaesema liigilise koostisega palumets, kus lisaks männile on puurindes esindatud vähesel määral kuuske ja kaske, hõredas alusmetsas annab ilmet ka pihlakas. Luua metsade lääneserval leidub 8 sõnajalgaderikast mätlikku sanglepalodumetsa. Teised mineraalmuldadel kasvavad Vooremaa metsad on enamasti kas salumetsad või liivased nõmmemetsad (Remmel 1978). Voortevahelistes vagumustes leidub ka soometsi, tavaliselt hõredaid sookaasikuid rohkete pajupõõsastega. Kohati, näiteks Tanisoos, võib näha ka siirdesoometsi ja rabalaike. Järskudel voorenõlvadel, voorejalamitel ning voortevaheliste vagumuste kõrgematel osadel levivad kuivad või niisked aruniidud, mis püsivad metsatuina vaid niitmise ja karjatamise tõttu (Remmel 1978). Vooremaa lõunaosa läbib lubjarikka pinnasega siluri ja lubjavaese pinnasega kesk devoni
ökoloogilis-fütotsönoloogilise skeemi. Sellel on märgitud need kasvukohatüübid, mida tasub kuivendada, mida väetada ja mida om metsakultuuride rajamise eel kasulik ribadena või üleni sügavalt künda. VÄETAMIST vajaksid kõik toitesoolade poolest vaesed ja keskmiselt viletsad mullad (sambliku, kanarbiku, pohla, mustika, sinika, karusambla; samuti kuivendatud madalsoo, siirdesoo, raba, s.h kõdusoometsad, eriti madalamad poniteedid). Soometsi väetatakse ainult pärast kuivendamist. KUIVENDAMIST vajaksid kõik väheliikuva või seisva veega soostunud ja soometsad. Raskesti kuivendatavad on rabad, savimaad(osja, karusambla, osalt mustika) ja need liivamaad, kus on vettpidav nõrgkivikiht(sinika, nõmmraba, osalt kanarbiku ja mustika). Kraavi mõju põhjaveele ulatub sellistes kasvukohtades vaid mõnekümne meetrini. Tõhus kuivendamine nõuab tihedat kraavivõrku. See aga liiga kallis, ei tasu ära.
Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi (Linkrus 1998) Klindi jalamile moodustunud paetükkidest rusunõlvadele, mida niisutavad lubjarikkad allikaveed, on omapärane laialeheline pangamets (Arold 2005). Paekaldal asuvate hõreda taimestikuga loopealsetega võrreldes on pangametsad väga lopsaka taimestikuga (Aaloe, Miidel 1967). Tegemist on haruldase lopsaka salumetsa kooslusega, kus leidub pärna, vahtrat, saart, jalakat, sangleppa, haaba, remmelgat, toomingat, pihlakat ning vahel ka kuuske ja tamme
suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on endiselt metsaga kaetud. Panga servalt alla vaadates jääb silme ette enamasti ulatuslik metsalaam. Ülekaalus on okasmetsad. Mere ja luiteliivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud, moreenil ja viirsavil kuusikud ja kuuse-segametsad (laanemetsad). Leidub ka salu- ja lodumetsi. Lammimetsi esineb kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste (rannavallid, luited) taga leidub soostunud ja soometsi. Paekalda rusukaldel kasvab haruldane kooslus laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets. Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab pärnast, saarest, vahtrast, jalakast, sanglepast, haavast, remmelgast, toomingast, pihlakast lopsakas mets, kus on ka kuuske ja tamme. Ka alustaimestik on lopsakas ja liigirikas, palju on sõnajalgu. Haruldastest liikidest kasvab Kes-Euroopa varjukatele mägimetsadele omast mets-kuukressi
Peamised maastikuvormid on pealetungiva mandrijääpoolt siledakslükatud paetasandik ning põhja poole eksponeeritud paekallas,mis kohati on setete alla mattunud (Lahemaa jm). · Lähtekivimite mitmekesisusest ja liigestatud reljeefist tulenevalt leidub mitmeid eri mullaliike. Kõige levinumad metsamullad on gleimullad ja turvastunud mullad, mida on viimase poolsajandi jooksul ohtralt kuivendatud. Seetõttu on suurtel aladel soostunud ja soometsi ning kõdusoometsi. Mineraalmuldadest on valdavalt metsaga kaetud leedemullad (nõmmemetsad) ja leetunud mullad (pohlamännikud). Poollooduslike koosluste ja loometsade all on ka suured paepealsete muldade alad, sest need on põllumajanduseks vähesobivad. Metsakasvukohatüübid ja taimekooslused Eesti paikneb boreonemoraalses e. põhjaparasvöötme segametsade vööndis. Vastavalt
Raba mikroreljeefis on mitmesuguse kujuga rabamättaid ja -peenraid, älveid (älverabades), laukaid (laukarabades), laugasjärvi ja rabaojasid. Rabast toodetakse turvast ja korjatakse marju; metsa- või rohumaana kasutamine eeldab intensiivset kuivendamist ja väetamist. Raba vesi pärineb peamiselt sademeist, mineraalaineid saab ta tolmust. Taimkatte järgi eristatakse rohusoid (nt tarnasoo), põõsasoid (nt porsasoo), puissoid (peamiselt puisraba, kus kasvab harvalt kiduraid mände) ja soometsi e metsastunud soid (nt lodu). Kõdusoo on kuivendatud soo. Jääksoo on ärakasutatud turbasoo. Soostumine - liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad. Soostumise laad oleneb liigniiskust põhjustava vee keemilisest koostisest; mineraalainerohke neutraalse vee korral moodustub soostunud kamarmuld ja edaspidi madalsoomuld, mineraalainevaese ja happelise vee puhul soostunud leetmuld ja
(http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/APOFLA2.htm) 36 Leethiir Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus - see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike - umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall. Leethiire elupaigad on tihedalt seotud metsaga, ta asustab tihti suurt ja paksu metsa ning isegi soometsi. Vähamal määral võib teda kohata ka parkides, niitudel ja veekoguäärsetes põõsastikes. Leethiir elab puude ja põõsaste juurte ning prahihunnikute all asuvates urgudes, mis on keerulised ja varustatud paljude käikudega. Liikumiseks kasutab ta tihti ka muttide poolt valmis kaevatud käike. Talvel uuristab leethiir tihti käike lumikattesse. Ta on ka osav ronija, tegutsedes tihti ka puudel ja põõsastel. Maapinnal liigub leethiir edasi hüpetega
märjad metsad, millest ligikaudu pooled on kuivendatud alates 19. sajandist. Mõned kuivendatud soometsa kujunevad mitmekesisteks elupaikadeks, kuid kui kuivendussüsteem enam ei toimi, arenevad nad kiiresti tagasi soometsadeks. Seetõttu hinnatakse nende looduskaitselist väärtust tagasihoidlikuks. Prioriteetsed elupaigatüübid kaitse alla võtmiseks Eesti 27 ohustatud ja haruldase metsakoosluste loend sisaldab peamiselt laialehiseid kooslusi loo- ja lammialadel, salumetsi ja soometsi (11, 12; lisa X). Eestis on laialehised metsad oma levila põhjapiiril ning viljakamate muldade puistud on enamasti põldudeks raadatud. Suured loodusmetsade alad on kuivendatud ja seetõttu muutunud haruldasteks. Laialehised kooslused nagu tamme (Quercus robur), pärna (Tilia cordata), vahtra (Acer platanoides), jalaka (Ulmus glabra) ja saare (Fraxinus excelsior) puistud, põlismetsad ja lodumetsad on määratletud kui kõrgeima prioriteediga elupaigad, mida tuleks kaitsta, säilitada ning
annaabi.ee 
