mõlemast otsast teritatud kehaga. Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda) on loomade hõimkond, kuhu kuulub üle 80 000 erineva liigi, kellest umbes 15 000 on parasiteerivad. Ümarussid on levinud nii mage-, merevees kui ka maismaal. Ümarusse on leitud isegi Antarktikast ja ookeanisüvikutest. keerulise ehitusega, siseorganid rohkem arenenud - segmentideta - omavad seedetrakti - parasiteerivad soolevalendikus või sooleseinas - lahksugulised - ei oma vaheperemeest - osa elutsüklist pinnases · Ascaris lumbricoides solge · Enterobius vermicularis naaskelsaba · Trichurius trichiura piuglane · Trichinella spiralis keeritsuss · Strongyloides stercoralis ürgpihtlane Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid.
[www.tlu.ee/keemia/Biokeemia/Biokee mia%206.pdf] 2.3. Lipiidide imendumine Lühikesed rasvhapped imenduvad verre otse läbi sooleseina, samuti ka vabanenud glütserool. (Söötmisõpetuse konspekt 2004) Pikad rasvhapped ja monoglütseriidid aga on liiga suured ega saa sel viisil imenduda. Nende imendumine sõltub mitsellide moodustumisest. Sapphappe abil koonduvad soolevalendikus vabad rasvhapped ja monoglütseriidid iseeneslikult mitsellieks. Seejuures mängib võtmerolli sapivedeliku üks peamine koostisosa letsitiin. Mitsellide moodustamine on oluline, sest see muudab lipiidide osad vees emulgeeruvateks. Sel moel on võimalik rasvhappete ja monoglütseriidide imendumine läbi soole limaskesta epiteelrakkude hattudes olevate pooride, mis on ümbritsetud hüdrofiilse orientatsiooniga struktuuridest. (Drackley 2000) 8 3
2 - suured mõõtmed - parasiteerivad selgroogsetes pikka aega - koosnevad segmentidest - puudub seedetrakt - kinnituvad sooleseina külge - hermafrodiidid · Diphyllobothrium latum laiuss · Taenia solium nookpaeluss · Taenia saginata nudipaeluss · Echinococcus granulosus ehhinokokk · Hymenolepis nana kääbusviik Hõimkond: ÜMARUSSID (Nematodes) - keerulise ehitusega, siseorganid rohkem arenenud - segmentideta - omavad seedetrakti - parasiteerivad soolevalendikus või sooleseinas - lahksugulised - ei oma vaheperemeest - osa elutsüklist pinnases · Ascaris lumbricoides solge · Enterobius vermicularis naaskelsaba · Trichurius trichiura piuglane · Trichinella spiralis keeritsuss · Strongyloides stercoralis ürgpihtlane Evolutsioonis eristatakse: 1. Protozoa üherakulised parasiidid suguta paljunemine e. skisogoonia · Giardia · Trichomonas 2. Sporozoa vahepealsed e. üleminekuvormid
- parasiteerivad selgroogsetes pikka aega - koosnevad segmentidest - puudub seedetrakt - kinnituvad sooleseina külge - hermafrodiidid Diphyllobothrium latum – laiuss Taenia solium – nookpaeluss Taenia saginata – nudipaeluss Echinococcus granulosus – ehhinokokk Hymenolepis nana – kääbusviik Hõimkond: ÜMARUSSID (Nematodes) - keerulise ehitusega, siseorganid rohkem arenenud - segmentideta - omavad seedetrakti - parasiteerivad soolevalendikus või sooleseinas - lahksugulised - ei oma vaheperemeest - osa elutsüklist pinnases Ascaris lumbricoides – solge Enterobius vermicularis – naaskelsaba Trichurius trichiura – piuglane Trichinella spiralis – keeritsuss Strongyloides stercoralis – ürgpihtlane Evolutsioonis eristatakse: 1. Protozoa – üherakulised parasiidid suguta paljunemine e. skisogoonia Giardia Trichomonas 2
Näärmerakke on eriti rohkelt maos ja peensooles. Endokriinsed rakud toodavad hormoone, mis toimivad kas vere kaudu või parakriinselt. Parakriinselt toimib näiteks histamiin (mao limaskesta ECL-rakkudest parietaalrakkudele). Endokriinrakud paiknevad seedekulglas difuusselt, kuuluvad difuussesse neuroendokriinsesse süsteemi, mille rakke seedekulglas paarkümmend. Stiimul hormooni või peptiidi vabanemiseks toimib uitnärviärrituse või GI endokriinsetel rakkudel soolevalendikus olevate retseptorite toimel. Hormoonide regulatsioon toimub seega eelkõige toidu koostisosade otsese kontakti kaudu endokriinselt aktiivsete rakkudega vastavas soolelõigus, vähem hormooni (peptiidi) veretaseme kaudu. GI hormoone võib vastavalt nende aminohapete järjestusele ja toimele jaotada rühmadeks. Üks rühm moodustub gastriinist ja koletsüstokiniinist, mis omavad ühes otsas samasugust aminohappelist järjestust, toimivad samadesse 3
* Nakatab eri loomi – koer, kass, naarits. 1/3 kujuneb leukopeenia (paljuneb ka vereloomeorganites). Koertel enteriit, kassidel varieeruv. Riskigrupis 4-12 nädalased kutsikad. Eristatakse soolvorm (alguses kollakas vesine, seejärel verine), südamevorm (trahhüokardia, hüpotermia, sage kutsikatel) ja segavorm (harv) * palavik, nõrkus, oksendamine, loidus, kõhulahtisus > dehüdratatsioon. Paljuneb lümfisõlmedes, soolehatud lamenevad, tekib kõhulahtisus ja verejooks soolevalendikus. Haigus vältab 3-7 päeva – kas paraneb või hukkub. Haigus võib olla tugevatel koertel asümptomaatiline (veidi uimane, isutu, 1-2 päeva), kuid on levitajad. Jaotub – lühiajaline „minutiviirus“ kõhulahtisus ja raskekujuline haigus (kutsikatel) Levib otsesel kontaktil (ninad vastamisi), fekaaloraalselt. Koer eritab paar päeva enne kliinilisi tunnuseid roojaga viirust ja pärast tervenemist 3 nädalat. 7. Marutaud – marutõbi – raabies
Absoluutse talumatuse puhul ei saa rõõska piima tarbida. Enamasti on laktaasi defitsiidi (vähesus, puudumine) põhjus geneetiline ja tema avaldumine erinev. Põhja-Euroopas on laktaasi defitsiiti 15 - 25 % elanikest (aafriklastel 75 - 90%). Piimaproduktide (juust, kohupiim jt.) tarvitamine ei tekita probleeme, kuna neis on laktoos hüdrolüüsitud. Süsivesikute imendumine Pärast süsivesikute rikast toitu on monooside kontsentratsioonid soolevalendikus kõrged ja nad resorbeeruvad läbi soole limaskesta verre. Monooside imendumine toimub suhteliselt kiiresti ja on peensoole algusosas praktiliselt lõppenud. Imendunud monoosid (nende põhimassi moodustab glükoos, sest enterotsüütides toimub teiste heksooside teatud osa metaboliseerumine glükoosiks) satuvad värativeeni kaudu maksa. Metaboolsete reaktsioonide tulemusena maksarakkudes lülituvad ka teised monoosid (galaktoos, fruktoos) glükoosi metaboolsetesse radadesse.
jt. Need imenduvad vabalt. Seedimise produkdidet enamuse moodustavad aga 2- monoglütseriidid (2-MG), pika ahelaga rasvhapped, kolesterool. Tagamaks vesilahustavust viiakse 2-MG, pika ahelaga rasvhapped, kolesterool, fosfolipiidid sapphapete mitsellidesse. Nii muunduvad puhtad sapphapete mitsellid segamitsellideks, mille keskel asuvad 2-MG, letsitiin, jt komponendid. Vesilahustuvate segamitsellide teke võimaldab soolevalendikus lipiidide seedeproduktide kontsentratsiooni umbes 1000-kordse tõusu. Seetõttu läbivad mitsellid enterotsüütide pinnal oleva liikumatu veekihi ja limakihi difundeerudes enterotsüütide membraani. Seal lahustuvad segamitsellides olevad komponendid ja jõuavad kiiresti rakku. Üle 95% triglütseriidide seedimisproduktidest imendub juba duodeenumis ja jejuunumi algusosades. Kolesteroolist imendub 20...45%. Taimsed steroolid ei imendu ja nad väljutatakse. Rasvlahustuvad vitamiinid imenduvad
lagundamiseks. Rasvarikka toidu puhul on vaja 5korda suuremat kogust. Sellepärast ringlevad olemasolevad sapphapped päevas mitu korda läbi soole ja maksa.Sapphappe ringlemise sagedus sõltub söömisest ning kõigub vahemikus 4-12ringi ööpäevas. 64.Seedekanal Peamiste toitainete lõhustamine ja imendumine-Disahhariide lagundavad ensüümid on laktaas, maltaas ning sahharaas. Valke lõhustavaid ensüüme leidub maonõres, kõhunäärmenõres. Triglütseriidid lõhustatakse soolevalendikus lipaasi toimel rasvhapeteks ning lahustatakse mitsellaarselt ja mitsellidest võetakse rasvhapped enterotsüütidesse. Rakkudes pikaahelaga rasvhapetest sünteesitakse taas triglütseriidid ja kaetakse valgukihiga ning need liiguvad lümfi. Lühikese ja keskmise ahelaga RH liiguvad pärast resorptsiooni verre. Rasvatranspordi peamine partikkel-lipaas ja kolipaas? Üldised toitumissoovitused-enamasti tuleb usaldada oma isusid. Toit peab olema
Eriti rohkelt eritub sappi siis, kui duodeenumisse sattunud küümus on rasvarikas. Enamus seedeensüüme sisaldub soole mikrohattude enterotsüütide poolt. Süsivesikute, rasvade ja valkude seedimine toimub otsekontaktis enterotsüütidega, mis sisaldavad -peptidaasi -laktaasi (galaktoos-glükoos), maltaasi (maltoos-glükoos), sukraasi (fruktoos-glükoos) -lipaasi Seedenäärmed sooles sekreteerivad ensüümi enterokinaasi. Soolevalendikus imendumisest võtavad osa erinevad mehhanismid 1. difusioon 2. filtratsioon a. kandjate abil b. pinotsütoosi teel JÄMESOOL intestinum crassum Jämesool on peensoolele järgnev 1,5 m pikkune ja 4-5 cm laiune seedetrakti lõpposa, mis algab paremas niudeaugus. Paikneb kõhuõõnes alt avatud raamistikuna peensoole lingude ümber, läbib vaagnapõhja ja avaneb pärakuga lahklihal. Jämesool jaguneb järgnevateks osadeks: 1. umbsool, caecum, mille juurde
rakkude poolt: sekretiin ja pankreosümiin-koletsüstokiniin, mille vabanemist stimuleerib happelise toidusegu olemasolu duodeenumis. Sapp, mida sekreteeritakse maksas, pääseb duodeenumisse tänu sphinkter Oddi lõõgastumisele. - selle eest vastutab hormoon p ankreosümiin-koletsüstokiniin. - eriti rohkesti eritub sappi siis kui duodeenumisse sattunud küümus on rasvarikas. Soolevalendikus imendumisest võtavad osa erinevad mehhanismid - difusioon ja filtratsioon, mis toimub kas kandjate abil või pinotsütoosi teel. Keemilise seedimise skeem 22 JÄMESOOL INTESTINUM CRASSUM ● peensoolele järgnev 1,5m pikkune ja 4-5cm läbimõõduga seedetrakti lõpposa - algab paremas niudeaugus - paikneb kõhuõõnes alt avatud raamistikuna peensoole lingude ümber
päeva pärast nakatumist. Täiskasvanud isased on intensiivselt valgelt värvunud ja 8,9 mm pikad; emased on valkjas-kollakad ja 16,3-24,8 mm pikad. 3.2.4. Klass Cestoda, sugukond Ligulidae Kõik paelussid on nugieluviisiga. Suguküpsetena elavad nad kalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate kehas. Nende vastsed aga nugivad mitmesugustes selgrootutes, peamiselt lülijalgsetes. Lõpp-peremeeste kehas elavad suguküpsed paelussid tavaliselt soolevalendikus, kinnitudes eesotsa abil soole sisesienale.Üheks paelussid iseloomulikumaks tunnuseks on seedeelundkonna täielik kadumine. Nende toitumine toimub kaha pindmiste kudede kaudu toitainete imendumise teel. Paelusside pikk paeljas keha jaguneb kolmeks osaks päiseks ehk skooleksiks, kaelaks ja stroobilaks, mis tüüpilistel juhtudel koosneb paljudest lülidest ehk proglotiididest. Peale üksikute erandite on paelusside suguelundkond hermafrodiitne; suguelundid
lamenevad, lamina propriasse infiltreeruvad mononukleaarid. Rotaviirus takistab vee absorptsiooni, tulemusena tekib vee netosekretsioon, ioonide kadu – vesine diarröa. • Viiruse NSP4 valk kitub toksiinilaadselt, põhjustab Ca sissepumpamist enterotsüütidesse – muutub vee absorptsioon, vabanevad neuronaalsed aktivaatorid. • Vee ja ioonide kaotamine võib viia tõsise dehüdratatsioonini, kui elektrolüüte ei asendata, siis ka surmani • Immuunsus vajab sIgA olemasolu soolevalendikus. Aktiivselt või emapiimaga saadud antikehad võivad vähendada haiguse tõsidust, aga ei kaitse püsivalt reinfektsiooni vastu. Antikehade puudumisel põhjustab ka väike kogus tekitajaid infitseerumist, kõhulahtisust. Imikutel on infektsioon reeglina sümptomaatiline, täiskasvanutel asümptomaatiline. Haigused. Rotaviirus on gastroenteriidi tähtis tekitaja. Inkubatsioon ilmselt 48 tundi: oksendamine, diarröa, palavik, dehüdratatsioon. Roojas leukotsüüte ega verd pole
Lihase glükogeeni kasutab lihasise. ○ Sünteesitakse rasvhapeteks ja salvestatakse rasvkoes Valkude ainevahetus Seedimine: Proteolüütilised ensüümid jagunevad: jagunevad: ○ Proteaasideks (valk→peptiid) ○ Peptidaasideks (peptiid→aminohape) ● Endopeptidaasid (lõikavad peptiidi keskelt) ● Eksopeptidaasid (“hammustavad” peptiidi otsast üksikuid aminohappeid) ● Ensüüme säilitatakse enterotsüütides inaktiivsel kujul (sümogeeni graanulites), aktiveeritakse alles soolevalendikus mõne teise proteolüütilise ensüümi poolt ● Proteolüüs algab maos proteaas pepsiini abil. Happeline keskkond aitab kaasa valkude denatureerimisele (ahelad keerduvad lahti ja pepsiin pääseb ligi enamatele peptiidsidemetele) ● Peensooles jätkavad valkude seedimist pankreasenõre proteaasid ja enterotsüütide hariäärise proteaasid ja peptidaasid Imendumine: ● Peptiididena ○ Pinotsütoosi teel (suuremad) ○ H + ‐sõltuva sümporteri abil (väiksemad) ○ Osa enterotsüüti
Leišmanioosi tekitaja on tuntud rakusisene parasiteeruv algloom ja seega on tema poolt põhjustatud haiguste korral peamised rakulised immuunreaktsioonid Malaariatekitaja paljuneb rakusiseselt, seejärel aga satub verre ja levib nii organismis. Ussnugilised - helmintooside korral sõltub immuunreaktsioonide laad samuti ussnugiliste lokalisatsioonist organismis (sooletrakt, maks jne). Need, mis esinevad ainult soolevalendikus, ei kutsu esile immuunreaktsioone. Probleeme tekitab parasiitide suurus, keeruline antigeenne striktuur ja arengutsüklid. Suurim osa helmintide antigeenidest on valgulise struktuuruga. Immunoloogilist tähtsusut omavad erinevate arengustaadiumite antigeenid. Antigeenset toimet võivad avalduda ka parasiitide metabolismi ained. Olulisemad on allergia ja rakulised reaktsioonid. Anafülaktiline R
annaabi.ee 
