See mõistatuslik inimene Emilie Zola loomingus (1)

See mõistatuslik inimene E. Zola loomingus
Lugedes teost „ Therese Raquin“ võib tõdeda ,et Zola on seadnud eesmärgiks analüüsida tegelasi ja nende temperamenti. Ta on valinud erinevad isiksused ning nende reageering erinevates olukordades on nüüd tema vaatluse all. Kindlasti võib tuua välja mõlemad, nii Therese’i kui ka Laurent ’i, kui rääkida mõistatuslikest inimestest selles raamatus, sest just nendele ta pühendus. Kuid minu meelest tulevad need omadused veidi paremini välja läbi Laurent’i käitumise ning tema iseloom oli veelgi uhkem ja ehk raskem kui Therese’i. Arvan , et see viiski ta paljude probleemide ja tüsistusteni.
Laurent oli saamatu isiksus ning lõpmatuseni pürgivate ihade nõudja. Tema jaoks ei olnud kunagi küllalt ning sõna „rahulolu“ tema puhul ei kehtinud . Ta oli küllaltki ettearvamatu, sest arvestades tema tasakaalukat sisenemist teosesse, ei osanud mina aimatagi, et süžee teeb sellise kannapöörde. Tema püsiv soov oli leida võimalikult lihtsalt kaua kestvat naudingut. Laurent oli ehtne eneseimetleja, keda Zola aga ei süüdistanud, kirjeldades tema iseloomujooni ning fakte tema käitumisest. See aga pani kohkuma lugejad, kes leidsid Laurent’i käitumise tülgastavana. Raamatu kulgedes, kui Therese’i ja Laurent’i vaheline kirg suureneb, muutuvad ka nende soovid järsemateks, kulmineerudes mõtlematutes tegudes. Autor analüüsib üksikasjaliselt paari tegutsemisviise ja mõjusid nende suhtele, mis hoiab põnevust raamatu lõpuni.
Paratamatult on inimloomuse üks omadusi kadedus. Juba oletatavast kahtlusest, et keegi on õnnelikum, piisab , et sundida inimest otsima midagi rohkemat ja paremat. Vahel eksime oma otsingutel ning toome endaga kaasa hoopis õnnetuse. Sellise juhtumi heaks näiteks on Therese’i ja Laurent’i püüdluste tulemus. Tekib arvamus, et täielikust õnnest on puudu veel üks väike samm, kuid nüüd on ka lihtne teha üht suurt viga – võtta liiga suur samm ning kukkuda õnne tipu taga paiknevasse kuristikku. Just seda tegidki Therese ja Laurent, tappes Camille ’. Nad olid üksteisest nii pimestatud ning iha elada kooselu viis nad arvamusele, et Camille’i tapmine pole isegi mingi eriline kuritegu kui mängus on nende armastus.
Laurent’i arvamuseks on kujunenud see, et teise inimese elu kaalub vähem kui tema võimalused elus. Nii on ta valmis tapma oma parimat sõpra naise nimel ,kelle vastu ta ei tundnud tegelikult armastust , vaid talle meeldis nende suhte müstika ning salapära. Õhkkond selles teoses on määrav ning on aetud väga isekaks, nii , et hoolitakse vaid enda heaolust.
Siit tulenevad ka Laurent’i ja Therese’i märkimisväärsed teod, saavutamaks uhkust ning elu, mis püsiks heal järjel.
Mida nad aga ei tea, on see, et joovastus nende vahel kehtis ainult koos suhte salapäraga. Lugedes nende kokkusaamiste kirjeldusi ning kui saladuses nad kõike hoidsid, on arusaadav, et meeldiv oli neile selle nn. adrenaliini toomine igapäevaellu, mitte niivõrd üksteise armastamine. Kui peale mõrva jäi puudulikuks põnevus ning samuti Camille’i hinge hirmuäratavad ja painavad külastused, siis nad mõistsid ka ise mõrva mittevajalikkust ning Laurent tunneb kahetsust. Tema olemus oli püsivalt teose arengus mõistatuslik ning selleks ta ka jäi. Oli raske mõista, mis see siis on, mille poole ta püüdleb. Tema tahted jäid arusaamatuks, sest need pidevalt muutusid ning tihti tegutses ta endale vastu.
Lõppude lõpuks arvan, et Zola oskas luua oma loomingu tegelased just nii, et nende tegutsemine haaras lugeja kui sündmuste keerisesse. Tekkis kõrvaltvaataja roll koos ülesandega kritiseerida või kiita karakterite otsuseid. Zola on öelnud, et ta kasutas siin kolme erinevat temperamenditüüpi ning Laurent’i puhul kasutas ta keevaverelisust. See on fakt, mis tuli väga selgesti välja ning mida õnnestus tal analüüsida. Pealtnäha südamlik ning rahulik noormees , kuid sisimas kergesti ärrituv ja salapärane tegelane.