Sartre " Sõnad " (0)

Sartre „ sõnad „
Elas kord Elassi algkooli õpetaja, kes oma paljude laste pärast vürstipoodniku ametisse hakkas. Kuna õpetaja vahetas ametit, pidi üks lastest saama pastoriks. Väljavaliti poeg Charles, kes ametisse ei asunud , selle tõttu ei tohtinud enam kodus tema nime suhu võtta.
Charlesist sai saksa keele õpetaja gümnaasiumis. Ta tegi ka poolvägisi naisele lapsed. Tema tütar sai ühe mehe Jean Babtiste'iga lapse, ehk selle poisi kellest raamat räägib. Jean oli aga malaariasse nakatunud ning suri. Poiss oli oma isale mõnesmõttes tänulik kuna ta sõnas, et : „ Jean Babtiste'i surm oli minu elu otsustav sündmus: see tegi minu emast uuesti koduste orja ja andis mulle vabaduse“
Poissi peeti imelapseks, vanaisa hoidis teda väga. Ükskord aga luges ema Anne- Marie talle raamatut, ning poiss tahtis ka lugema õppida. Raamatud said tema jaoks väga tähtsaks ja vanaisa raamatuid täis kabinetist sai tema tempel. Ema viis ta ka „ Mudilaste Kursusele „ , kust ta peale esimest korda juba eemaldati, kuna ema ei suutnud kannatada teiste pilkavaid pilke . Poiss nägi ennast läbi teiste silmade, ehk siis eeskujuliku lapsena. Kuigi tegelikult ta teadis, et ei ole eriline.
Anne-Marie viis ta ka kinno , pärast mida ta mängis vanaisa ära olles tolle kabinetis musketäre. Poiss elas tegelikkuses kahesugust elu- avalikkuse ees oli ta silmakirjateener ja üksinda nördinud olevus.
10 aastasena ja kolme kuusena pani vanaisa ta Henri IV lütseumisse, kus tal kõige paremini ei läinud, tal olid vigased koolitööd ja kirjutamiseks ei jäänud ka enam aega. Poisil oli aga hea enesekriitika ning ta pidas ka ennast reeturiks. Lõpuks ta ei uskunudki enam et on imelaps . Ta ütles, et „ Ma olen kaotanud usu, kuid pole murdnud tõotust, ma kirjutan ikka . „