Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha. Nendesse paikadesse, kus vete olukorda on õnnestunud parandada on taas ilmunud saarmad. Eestis elab umbes 2000 saarmast. Saarma toidulaud. Noolkiire, libe ja painduv nagu angerjas, sööstab saarmas läbi vee ja otsib saaki. Kalad, konnad, mügrid, krabid, teod, vahel ka pardipojad ja teiste veelindude pojad - kõik on saarma toidulaual teretulnud. Tänu oma kiirusele ründab saarmas oma saaki nii, et see ei oska halba aimatagi. Väiksemad loomad sööb ta kohe vee all ära, suurema noosi aga lohistab kaldale. Saarma lemmiktoiduks on angerjas. Et libe saak paremini paigal püsiks, hoiab saarmas
.......................................................................17 2 SISSEJUHATUS Saarmas on kärplaste sugukonda ja saarmaste perekonda kuuluv poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on saleda kehaga väleda liikuvusega loomake ning Eesti vee-elulistest kiskjatest kõige suurem. Kunagi põhjapoolkeral väga laialt levinud saarmast on tänaseks suure küttimise tõttu saanud ohustatud liik. Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee- elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust. Käesolev referaat püüab anda ülevaate saarma bioloogiast, toetudes kirjanduse ja interneti andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi
Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha. Nendesse paikadesse, kus vete olukorda on õnnestunud parandada on taas ilmunud saarmad. Eestis elab umbes 2000 saarmast. Saarma toidulaud. Noolkiire, libe ja painduv nagu angerjas, sööstab saarmas läbi vee ja otsib saaki. Kalad, konnad, mügrid, krabid, teod, vahel ka pardipojad ja teiste veelindude pojad - kõik on saarma toidulaual teretulnud. Tänu oma kiirusele ründab saarmas oma saaki nii, et see ei oska halba aimatagi. Väiksemad loomad sööb ta kohe vee all ära, suurema noosi aga lohistab kaldale. Saarma lemmiktoiduks on angerjas. Et libe saak paremini paigal püsiks, hoiab saarmas teda
Saarmas Margot Laan kirjeldus ● pikkus 80-150 cm ● kaal 3-14 kilo ● nõtke ja liikuv keha ● saba pikkus 30-50 cm ● pruun,tugev ja veekindel karvkate Pilt saarmast Toitumine ● kalad ➢ kogred ● konnad ● puruvanad ● närilised ➢ mügrid ● linde ➢ parte ● vähke Sigimine ● pesakonnas tavaliselt 2-4 poega ● pojad sünnivad kõige sagedamini maist juunini ● suuremalt jaolt sünnivad pojad vees ● umbes 1 aasta pärast hakkab toimuma uus sigimine ● emased saavad suguküpseks 2.- 4. eluaasta vahel ● isased saavad suguküpseks 3.- 6. eluaasta vahel ● tiinus ehk kandeaeg kestab 61-63 päeva
Tegelikult võib saarmaid näha kõikjal peale Austraalia, Antarktika ja mõne ookeanisaare. Pärast 1960. aastat on nende arvukus pidevalt kahanenud. Minevikus olid nad tavalised, tänapäeval aga üpris haruldased. Paljud saarmad on otsa saanud ka taimekaitsemürkide läbi, mis imbuvad jõgedesse ja jõuavad väikeste kalade kaudu, mida saarmas sööb, nende kehha. Nendesse paikadesse, kus vete olukorda on õnnestunud parandada on taas ilmunud saarmad. Eestis elab umbes 2000 saarmast. Saarma toidulaud. Noolkiire, libe ja painduv nagu angerjas, sööstab saarmas läbi vee ja otsib saaki. Kalad, konnad, mügrid, krabid, teod, vahel ka pardipojad ja teiste veelindude pojad kõik on saarma toidulaual teretulnud. Tänu oma kiirusele ründab saarmas oma saaki nii, et see ei oska halba aimatagi. Väiksemad loomad sööb ta kohe vee all ära, suurema noosi aga lohistab kaldale. Saarma lemmiktoiduks on angerjas. Et libe saak paremini paigal püsiks,
55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi
poole ja sealsed alad ongi rohkem kinnikasvanud. Peipsi järves elab 37 liiki kalu ja 9 liiki kahepaikseid. Tuntumatest kaldest elab Peipsis rääbist, ahvenat, haugi ja peipsi tinti. Veel elutsevad seal ka luts, koger, koha, latikas, nurg, roosärg, särg ja peipsi siig. Igal aastal kasutab Peipsi järve pesitsus- ja peatuspaigana üle miljoni linnu. Pesitsevaid linnuliike on Peipsi lähistel umbes 172. Poolveelistest imetajatest võib kohata vesimutti, mügrit, kobrast, saarmast ja ondatrat. Kahepaiksed on Peipsi rannikul esindatud üheksa liigiga: tähnik- ja harivesilik, mudakonn, rohekärnkonn, kärnkonn, rohukonn, rabakonn, tiigikonn ja veekonn. Peipsi järvest püütakse igal aastal ligikaudu 10 000 tonni kala. Kahjuks vaevavad Peipsit ka hulgalised probleemid. Üheks suurimaks probleemiks on järve liigtoitelisus ehk eutroofsus. Liigtoitelisus on peamiselt põhjustatud põlevkivi kaevandamisest ning põllumajanduses kasutatavatest väetistest
Kevade suurvesi 3,71 Sügise suurvesi 3,8 Aasta suurvesi 3,8 Tabel 1: Andmed Peeda jõe Paju veski lävendi suurvee vooluhulkade kohta (m3/s) Elustik Peeda jõe ja Idaoja hoiualal võib näha kasvamas allikamailast, harilikku vesisammalt, kallas tömpkaanikut, jõgiputke ja jõgitakjat. Kaitsealustest loomadest kohtab hoiualal ka ojasilma ja saarmast. Nähtud on ka jäälindu, vesipappi ja rohukonna. Hoiuala tähtsaim liik on jõeforell, kes asustati veekokku aastatel 1992-1994. (Eesti Loodus)Kehvade valgustingimuste tõttu on aastal 1992 tehtud uuringu kohaselt suurtaimestik suhteliselt vaene. Põhjaloomastiku biomass on võrdlemisi kõrge. Ülemjooksul esineb ka jõevähki, kuid alamjooksul mitte. (kaitsekorralduskava) Jõeforelli asustamine Kirjeldatud jõe omadused on sobivad jõeforellile, kes vajab eluks kiiret voolu, jahedat ning
Hargla oja, Ahli jõgi ja Maru oja; läänesuunas väikesesse Emajõkke Ärnu jõgi. Muld- ja taimekate: Väga mitmekesine reljeefi vaheldusrikkusi tõttu. Suur soomuldade osakaal 33%. Suurem osakaal kui Otepääl ja Haanjas. Männikute osakaal suurem kui Haanjas ja Otepääl (29%). Peaaegu puuduvad nõmme- ja rabamännikud.Karula rahvuspargis on üsna mitmekesine floora ja fauna. Imetajatest võib seal kohata metskitse, põtra, metssiga, rebast, hunti, kährikut, ilvest, saarmast, halljänest, oravat ja mitmeid teisi liike. On märgatavad kopra elutegevusjäljed- üleujutatud metsad ning kõrgenenud veetasemega järved. Imetajatest haruldasemad on nahkhiired. Soontaimi on rahvuspargist leitud 563 liiki, nende hulgas eriti ohustatud haruline võtmehein, kummeli-võtmehein ja roomav akakapsas. Rahvuspargi aladelt on leitud 19 liiki käpalisi ehk orhideesid. Rahvuspargi veekogudest võib leida pea kõiki mageveekala liike, mida leidub Eestis
Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega. Imetamine kestab 2 kuud ning pesakond jääb esimeseks talveks emaga kokku. Isasloom poegade hooldamisest osa ei võta, kuid kaitseb territooriumi elades eraldi urus pesakonna lähedal. Noored saavad suguküpseks 3. või 4. eluaastal. www.jahindusinfo.ee Saarmast ohustab lisaks talvisele toidunappusele ka reostus ja elupaikade vähenemine. Eestis on saarmaste küttimine keelatud, kuid saarma väljapüük koprajahil (raudadega) on seaduslik, kui jahimees tabatud saarmast keskkonnateenistusse teatab. Täiskasvanu kehapikkus 70-75 cm; kaal 5-8 kg Üksikjälg: ees 6,5 cm pikk ja 5,5 cm lai ; taga 8,5 cm pikk ja 6 cm lai www.jahindusinfo.ee Karulased:
olemasolul. Populatsiooni struktuuri reguleerimisel määrab väga palju ka küttimisviis (nt varitsusjaht, ajujaht): · Peibutusjaht hääle tegemine või kuju ülespanek. · Hiilimisjaht erineb varitsusjahist selle poolest, et jahimees on aktiivne. · Jaht koeraga koer üritab looma kinni pidada. Hagijatega loom on marker, reedab uluki asukoha. Veel on urujaht ja linnujaht. · Jaht lõksuga ainult väikeulukitele. Umbes 150 saarmast satub Eestis aastas kopralõksudesse. Lõksud: eluspüügipuur, jalasilmused. Keelatud viisid: lasersihik, öönägemissihik Ulukikahjustused · Metsakahjustustest 20-30% on normaalne (põdra puhul). Põder kärbib lehtpuude võrseid, kuid sellest lugu pole. Suurem mure siis, kui põder hakkab noori mände murdma. Kuusekahjustused teevad tiined emapõdrad. Kui kuuse koor kahjustatud, kipub sisse minema juurepess. · Metsseakahjustus 20-25%
Nahkhiirteliikidest on Vagula järve kaldal registreeritud kolm liiki, kelleks on veelendlane (Myotis daubentonii), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) ja parginahkhiir (Pipistrellus nathusii). (Masing, 2004). Vagula järv on neile liikidele tähtsaks toitumisalaks. Poolveelistest imetajatest on Vagula järv toitumisalaks ja elupaigaks saarmale, mingile, ja koprale. Natura standardandmebaasi järgi (Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regioon) on Vagulas rohkem kui 5 saarmast. (Joonis 3. Vagula järv. Allikas: maa-ameti geoportaal) 5 Võhandu jõgi Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. See algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond on 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja, Ahja, Amme ja Elva jõed. Vagula järve voolab läänest sisse ja kirdesopist välja Võhandu jõgi (joonis 4)
Väga eriilmeliste vanajõgede keskmine laius on 3040 meetrit ja sügavus 24 meetrit. Alam-Pedja jõgedes elab 35 liiki kalu. Arvukamad kalaliigid on särg, latikas,säinas ja haug. Mitu Emajõe lisajõge on lõhilaste kudemis- ja elupaigad. Alam-Pedja jõgedes leidub elupaiku neljale üleeuroopalise kaitseväärtusega kalaliigile: siin elavad võldas, hink ning tõugjas, Emajõe vanajõed on üks tähtsamaid vingerja elupaiku Eestis. Jõgedes on tegutsemas vähemalt 2530 saarmast ning 200 kobrast, samuti on leitud 22 liiki 43-st Eesti mageveekogude molluskiliigist. Pedja ja Põltsamaa jõe kiirevoolulistes osades elab arvukalt paksukojalist jõekarpi. Kalastik. Jõe lähteosa, madal Simuna allikas, allikajärv on väga kalavaene: leitud on ainult haugi, kelle arvukus on olnud alla keskmise. 1994. aastal oli kalastik keskjoosksul liigirikas, ligi 10 liiki, kuid seejuures ebapüsiva koosseisu ja arvukusega. Härjanurmest kuni Puurmanini on
Kaljukotkas on võõraste eest varjatud soosaarel edukalt pesitsenud aastakümneid. Tema pesapuuks on vana haab. Merikotkas on kaitsealal pesitsenud paar aastat, vanalinnud lendavad sageli Endla järve kohal. Vanas metsas pesitsev väike- konnakotkas varitseb saaki kaitseala lähikonna niitude kohal. Looduskaitsealal tunnevad ennast hästi kõik Eestimaal tavalised loomad, sest jahti ei peeta. Veerohkus soosib poolveelise eluviisiga loomi kobrast, minki ja saarmast. Karu, hunti või ilvest matkaja enamasti ei kohta, küll aga võib siin-seal näha nende tegutsemisjälgi. Suurkiskjate jaoks on Endla küll väike osa nende kodupiirkonnast, kuid oluline turvaala, kus poegi kasvatada ja inimeste surve eest varju leida. Rästikud ja sisalikud on rabadele iseloomulikud roomajad. Rästiku nägemine soos pole siiski igapäevane. Endla Loodsukaitseala kodulehekülg [http://www.endlakaitseala.ee/?id=628]05.10.10
Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane. Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg- hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, suurkõrv, suur-nahkhiir jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid - peamiselt käsitiivalised (su635urvidevlane, pargi-nahkhiir jt.) - lahkuvad sel perioodil soojema kliimaga piirkondadesse. Eestlased on küttinud imetajaid juba ammustest aegadest alates. Imetajaid kütitakse, et saada nende liha (metskits, põder, metssiga) või karusnahka (naarits, rebane, kährik, ilves)
[],[] Joonis 14 Ida-võsalill ( http://www.h4.dion.ne.jp/~yonechan/LOVELOG_IMG/oyamafusuma.jpg ) Loomastik Loomastik on suhteliselt arvukas ja liigirikas, kuid mida kaugemale soo enda arengus jõuab, seda vaesemaks ta jääb. Teadaolevalt elab Puhatul kahte liiki kahepaikseid ja roomajatest 4 liiki kõik on kaitse all. Veel elab 49 imetajat, neist 40 on pisiimetajad, 3 puhul on tegemist poolveeliste imetajatega ja 6 suurimetajat. Ka siin võib leida kaitsealust lendoravat ja lisaks saarmast. Veel leidub soostikus Euroopas haruldaseks muutunud kobras, hunt, karu ja ilves. Veel leidub metssigasid ja lagerabadel võib kohata põtru. Metsasematel aladel tegutseb ka rebane. [], [], [] Joonis 15 Euroopa kobras ( http://miksike.ee/docs/referaadid2005/euroopa_kobras_evelin.jpg ) Joonis 16 Saarmas ( http://bp1.blogger.com/_CJcdwl7jVaU/RwB2f3v4MAI/AAAAAAAAAPk/FfoV57r_j7E/s1600-h/otter_large.jpg ) Linnustik
Loodusparki jääb ainuke Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) leiukoht. See liik on Eestis põhiareaalist kaugel kasvav I kategooria kaitsealune liik ning kuulub Eesti punase raamatu haruldaste liikide kategooriasse. Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisa liikidest esineb Haanja looduspargis kollane kivirik (Saxifraga hirculus) ja karvane maarjalepp (Agrimonia pilosa). Paiguti kasvab haruldast vahelduvaõiest vesikuuske. Veekogudel on kopraid, kallastel leidub ka minki ja saarmast. Haanja madalsoometsadest on paaril korral püütud väga haruldast laane-karihiirt. Samuti leidub siin karu (Ursus arctos), kivinugist (Martes foina), punahirve (Cervus elaplus), kasetriibikut (Sicista betulina), rändrotti (Rattus norvegicus) jt. Haanja looduspargis on leitud harivesilikku (Triturus cristatus). Praeguseks on Haanja looduspargis teada 6 nahkhiireliigi esinemine: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), suurkõrv (Plecotus
annaabi.ee 
