Väike-konnakotka elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Pesapaigad asuvad metsade servaaladel, enamasti vanades kuuserohketes puistutes. Väike-konnakotkas pesitseb nii okas, leht- kui segametsades, kuid reeglina väldib männikuid. Peapuuliigiks on kahel kolmandikul pesapaikadest kuusk. Jahti eelistatakse pidada niitudel, samuti jahitakse luhtadel ja põldudel. Enamiku toidust moodustavad väikesed imetajad, peamisteks saakloomadeks on uruhiired, mutid, konnad, linnud, maod ja suuremad putukad. Väike-konnakotkas jahib saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, aga ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel ning vähesel määral metsas. Saaki jahitakse lennul, konnakotkastele iseloomulikuks võib pidada saagi otsimist maas kõndides. Tihti varitsetakse ka puudel. Peamiseks ohuteguriks Eestis on pesapaikade hävimine. Tähtsad on ka pesitsusaegne häirimine, saagijahiks sobilike alade
kohe võrgunäsade kohal. Isane on suuruselt palju väiksem, jäädes oma keha diameetrilt reeglina alla 0,75 cm. Nende tagakeha on hallikas kuni must ja see on kaetud kollaste ja oranzide tähnikestega. Lisaks leidub valgeid triipe tervel kehapinnal, kaasa arvatud jalgadel. Eluviis Must lesk elab maismaal soojemates riikides. Ta koob putukate püüdmiseks öösiti võrke, tänu millele on ta ka putukate arvukuse reguleerija. Toitumine Musta lese saakloomadeks on paljud putukaliigid, kuid aeg-ajalt toituvad nad ka kakandilistest, tuhatjalgsetest, sadajalgsetest ja teistest ämblikulaadsetest. Siis, kui saakloom on võrku kinni jäänud, väljub must leskämblik kiiresti oma pesast, mässib ohvri kindlalt oma tugevasse võrku ja seejärel mürgitab saagi hammustamise läbi. Mürgi mõju avaldumiseks kulub umbes kümme minutit. Kui saagi liikumine on lõppenud, sisestab ämblik eelnevalt tekitatud haava kaudu oma ohvrisse seedeensüümid
· Kõrvaotstes umbes 5 cm pikkused tutid · Küünised tugevad ja pikad, aga suurema osa ajast sisse tõmmatud Elupaik · Okas- või segamets · Vanad raiesmikud ja rabad · Harva kultuurmaastikus, tihti veekogude läheduses · Pesa raskesti ligipääsetavates kohtades puujuurte vahel, koobastes, tihnikus või kalju serva all Toitumine · Lihatoiduline loom · Saakloomadeks põhiliselt metskits, jänesed, rebane, metssea põrsad, närilised, väikesed hirvlased ja linnud · Päevas vajab umbes 1 kg liha · Varitseb saaki maapinnal ja tabab äkkrünnakuga · Puu otsa läheb vaid ohu korral, saaki ei varitse seal kunagi Pojad · Pesakonnas on 1-5 poega · Aastas on üks pesakond · Vastsündinud pojad kaaluvad 200-300 g · Pojad on sündides pimedad · Pojad lahkuvad pesast 4- kuuselt
kokku rullunud või asteldeks muutunud. Osa taimi on kaetud tiheda, pehme karvastikuga. Samuti on taimi, mis ärkavad elule vaid väga lühikeseks ajaks. Samuti ulatuvad juured kas väga sügavale või on pindmine juurestik väga hästi arenenud. Kõrbete loomad on kohastunud eluks maa all ja on enamasti öise eluviisiga või suudavad lühikese ajaga läbida suuri vahemaid (antiloobid). Seal leidub närilisi ja kõigusoojaseid roomajaid, kes vajavad eluks vähe vett ning nende saakloomadeks olevaid lülijalgseid (ämblikud, skorpionid, putukad). Samuti on seal väiksemaid kiskjaid (kõrberebased, saakalid, hüäänid).
Seesugust tumedat kõrgekvaliteedilist tulekivi Eesti alal looduslikult ei leidu. Nähtavasti on Pulli asukad lõuna poolt, võib- olla praeguse Valgevene või Leedu territooriumilt tulles seda endaga kaasa toonud. Asula kultuurikihis avastati jälgi ka tulekivi töötlemisest. Valmistatud on köövitsaid, uuritsaid, noakesi, nooleotsi ja luuesemete servasoontesse kinnitatavaid pistikteri. Otsustades K. Paaveri poolt määratud luude järgi, on asula elanike peamisteks saakloomadeks olnud põder ja kobras, kiskjalistest karu. Leiti ka üksikuid metssea, metskitse, hundi, nugise ja vanima kodulooma - koera luid. (Pulli, vanim asulakoht. Miksike.) Foto 3. Pulliküla, praegune paadilaenutus KASUTATUD ALLIKAD 1. Foto1. Pulli asulakoht http://www.slideshare.net/nataljadovgan/eesti-muinasaeg (15.03.16) 2. Foto 2. Richard Indreko https://www.geni.com/people/Richard-Indreko/6000000007451583021 (15.03.16) 3. Foto 3. Pulli küla. http://www.puhkaeestis
Hundikutsikad Sündides on nad pimedad ja kilega kaetud kõrvaavadega Sündides on nad mustjaspruuni karva ja nende pea on kerest tunduvalt tumedam Kaaluvad umbes 300-500 grammi Kutsika areng · 6-8 kutsikat · Imetamine kestab kuni 1,5 kuud · 3-4 nädalane sööb ka pool- seeditud toitu · 3 kuuselt vahetuvad piimahambad jäävhammastega. · 8 kuuselt on ta täisealise hundi suurune Toitumine · Lihasööja · Tema saakloomadeks on metssiga, metskits ja põder · Koduloomadest sööb peamiselt lambaid · Tühja kõhuga toitub ka hiirtest ja putukatest · Taimtoit on vitamiini ja ravi eesmärgil · Nende ainsateks vaenlasteks on tiigrid, karud ja inimesed Toitumine Võib korraga ära süüa 10 kg liha Talvel toitub sõralistest, jänestest ja pisematest kiskjatest Ta kütib haigeid ja vigastatud loomi Piirab näriliste ja sõraliste arvukust Üldine iseloomustus 1 hundikutsikas
Veekogude läheduses oli lihtsam küttida sinna jooma tulnud loomi ja tegeleda kalapüügiga. Samuti pakkusid jõed, järved metsadest paremaid liikumis võimalusi. Mõningaid leide on ka Lääne-Eesti saartelt (Kõnnu asula, Kõpu asula), kus lisaks kalapüügile ja metskoolade küttimisele tegeleti ka hülge püügiga. Eestis on leitud teisigi Kunda kultuuri asulaid (näiteks Pulli, Siimusaare, Reiu, Narva Joaoru asulad). Asula kohtadelt leitud luude põhjal on väidetud, et põhilisteks saakloomadeks olid põdrad ja koprad [2.] Leiukohtadelt elamute jäänuseid leitud ei ole, millest järeldatakse, et sel ajal elati püstkodades. Püstkojad olid tõenäoliselt ritvadest püstitatud koonusja kujuga, mis olid kaetud okste, nahkade ning talvel ka mätastega. Püstkoja keskel asus tõenäoliselt kividega piiratud tulease, mille kohal valmistati toitu ning mis andis külmal ja pimedal ajal ka soojust ja valgust. [2.] Oletatavasti elati
märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides. Aktiivset saagiotsimist lennul või kõndides kasutab ta kesise toiduressursi puhul, kuid rikkaliku saagi korral eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on peamiselt väikesed imetajad uruhiired, mutid, sageli püüab ta ka konni ja linde, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Ränne Aafrikasse ja tagasi toimub peamiselt Bosporuse väina, Lähis-Ida ja Niiluse oru kaudu. Suur-konnakotkas saabub meile alates märtsi lõpust, esimesi väike-konnakotkaid võib kohata natuke hiljem aprilli alguses.
Eristamise muudab raskemaks ka see, et suur- ja väike- konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. Toitumine Konnakotkad jahivad oma saaki enamasti vähe majandavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel ja muudel avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saaki püütakse umbes 1- 2km kaugusel pesast. Suurem osa saagist püüab konnakotkas õhust, kuid võib otsida ka süüa maas kõndides. Rikkalikuks saagiks eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on väiksed imetajad: uruhiired, mutid, vahest ka konnad ja linnud, maod ja suuremad putukad. Pesitsemine Konnakotkad on rändlinnud. Nende talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Suur-konnakotkas saabub Eestisse tavaliselt märtsi lõpus ja väike- konnakotkast võib kohata aprilli alguses. Lahkuvad septembri alguses, kuid võib ka üksikuid kohata oktoobriski veel. Konnakotkaste elupaigaks on tavaliselt mosaiikne maastik. Metsad vahelduvad niitude,
Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad. 3 Toitumine ja jaht Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel. Samuti on täheldatud lõunapoolsetel aladel huntide leidlikkust tarvitada näiteks arbuuse ja meloneid janu kustutamiseks. Peamisteks saakloomadeks on tavaliselt siiski metskits, metssiga ja jänesed. Suvel võivad toidumenüüsse lisanduda ka temast väiksemad kiskjad, hiired, linnumunad, putukad ja konnad, aga otsivad oma toitu ka prügi hulgast. Koduloomadest on lemmikuks lambad. Põhisaagiks on antud paikkonna arvukaim loom, kes võib eri aastatel muutuda. Nälja korral on täheldatud ka kannibalismi. On aegu, kus eluinstinkt ei luba isegi liigikaaslasele armu anda saagiks langevad enamasti haiged ning viletsad loomad. Kindlasti
Suurel- konnakotkal on jalad kaetud sulgedega kuni varvasteni. (Wikipedia 2015. Suur- Konnakotkas) Suur- konnakotkaste keha pikkus on 59-71cm, tiibade siruulatus 157-179 cm, saba pikkus 23-27 cm. Kotkad võivad kaaluda kuni 3,2 kg, isased linnud kaaluvad tavaliselt 1,7-1,9 kg ja emased on reeglina suuremad ja nende mass võib olla isastest lindudest poole suurem 1,8-2,5 kg. (Wikipedia 2015. Suur-Konnakotkas) 1.2 Toitumine Suur- konnakotka saakloomadeks võivad sattuda: väikeimetajad, roomajad, kahepaiksed, linnud, väiksemad kalad, suuremad putukad ja raiped. Elupaikadest sõltuvalt on konnakotka toit seotud veega. Venemaal näitavad mitmed uuringud linnu saakloomadeks: mügrid, konnad, veelinnud ja uruhiired, Indias, aga konnad ja veelinnud. Talvitumisperioodil väga tähtis toidulaual suured putukad ja imetajate korjused. Konnakotkad peavad jahti maapinnalt, ja õhust patrullides. Saak püütakse hommikul ja
Täiskasvanud loomad kaaluvad 11- 15 kilogrammi. Otselot on küttimise tõttu väljasuremisohus(Hävimisohus oleva liigina on otselot võetud rahvusvahelisse punasesse raamatusse). Praeguseks on nad säilinu vaid mõningates Kesk- ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. Ta tegutseb valdavalt maapinnal ja asustab nii tihedaid troopilisi ja 6 subtroopilisi metsi kui ka valgusküllaseid põõsastuid.(Loomade elu, 1987) Aktiivne on ta peamiselt öösel. Jahti peab nii maal kui puudel, kus püüab ahve. Saakloomadeks on tal ka paljud imetajad, samuti linnud. (Loomade elu, 1987) Aastaaegade vahetumisel kasutab ta enda kasuks kalade ja krabide rikkast niisket aega. Suurema osa ontilla saagist moodustavad loomad, kelle suurus on vaid 1-3% tema kehamassist. Otselotid saavutavad sigimisvõime minimaalselt 18 kuuselt, mis kestab maksimaalselt 13 eluaasatni. Isastel kassidel on sigimisvõimeline periood kuni 15 eluaastani. Troopikas toimub sigimine aastaringselt , eriti septembris ja novembris
korral, kusjuures tema lõhn on siberi kärbi (kolonok), kärbi või ameerika naaritsa nõre lõhnast tunduvalt nõrgem. Tuhkru põhivärvus on pruun või mustjaspruun, kaela küljed, rind, kõri ja käpad on tumedama värvusega. Kõht on peaaegu täielikult tumepruun. Mask teeb metsiku tuhkru urgudest ja varjualustest välja piilumisel vähem märgatavaks. Erinevalt valgetuhkrust on saba tervikuna ühevärviline, tumepruun. Metstuhkru saakloomadeks on põhiliselt uruhiired, hiired, konnad, mõnikord ka hamstrid, hüpiklased, jänesed ja karihiired. Jõgede ääres elavad tuhkrud püüavad väikseid kalu või söövad seda, mis kaluritest maha jääb. Mõnikord söövad metstuhkrud ka suuri putukaid. Tuhkur üks parimaid mullakaevajaid kärplaste seas. Uru kaevamisel on tal abiks tugevad ja laiad käpad, mis on varustatud spetsiaalsete kaevamiseks kohanenud küünistega. Tuhkrule meeldib kaevata.
Jala peal on tavaliselt sarvainest või lubjastunud kaaneke, millega tigu võib kajasse peitudes selle ava tihedalt sulgeda. Enamikul eeslõpusestel on hästi arenenud hõõrel. Mõned eeslõpusesed on kohastunud toituma veest sestonit filtreerides või on rööveluviisiga. On ka liike, kes söövad ainult teatud kindlat toitu, näiteks käsni või ainuõõsseid. Mõnedele röövvormidele on peamisteks saakloomadeks karbid või okasnahksed. Lisaks leidub eeslõpuseste seas ka üsna palju parasiite. Enamik eeslõpusesi elutseb meredes, kuid osa neist on siirdunud mageveekogudesse ning terve rida liike on kohastunud eluga maismaal. Ammusest ajast ei olnud teod mitte ainult toiduks ja nende kodasid kasutati mitte ainult ehteasjade ning eraldusmärkidena, vaid paljudes piirkondades muutusid nad tähtsaks väärtuste mõõdupuuks ja neid kasutati rahana. 7 Alamklass: tagalõpusesed
e. tabivad konsumendid mitme astmena. Kui taimed, loomad, surevad alluvad nad lagunemisele ja seda teevad lagundajad ehk destruendid. On mitmesugused toiduahelad nt. laguahel alab elutegevuse jääkidest e. surnud organismidest ning lõppeb alati lagundajaga. nt. kõdunenud lehed, vihmaussid, lestad, lesti söövad bakterid ja mkroseened. Nugiahel, see on parasiit, seened, lehetäi, sööb organismilisi ained, õunapuuleht. Nugiahel, kiskjad ise osutuvad saakloomadeks, kusjuures viimane lüli on tippkiskja. Iga järgmise toiduahela lüli e. troofilise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist ökoloogilise püramiidi reegel. AINERINGE BIOSFÄÄRIS Süsiniku ringe C on biofiilne aine, ta on kõikides organismilistes ainetes, olgu need valgud, rasvad või süsivesikud. Süsinik assimileeritakse e. sarnastatakse õhust fotosünteesiga. Taimedes tekib glükoos 6CO2 + 6H2O -> C6H12O6 + 6O2 mis tärklise,
2. Mesoliitikumi ja neoliitikumi inimesed Eesti aladel. Kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuur. Mesoliitikum(keskmine kiviaeg)- asutus oli sellel ajal Kundas Kunda Lammasmäel(see on mesoliitikumi arheoloogiline leiukoht), seepärast sai ka terve periood nime Kunda kultuur. Asutus oli umbes 8700-4950 eKr siseveekogude ääres, mesoliitikumi teisel poolel asustati aga rannik. Veekogude ääres elati, sest seal oli hea kalastada ja vett joovaid loomi küttida. Saakloomadeks olid kobras ja põder hiljem olid ka tarvas ja metssiga. Esimesed kunstiilmingud olid keskmisel kiviajal. Eestis olid nendeks sarvest kujud. Neoliitikum(noor kiviaeg)- olid esimesed savinõud umbes 5000 a eKr. Narva kultuuri ajajärk umbes kuni 4000 eKr. Kammkeraamika umbes 4000a eKr(esemetel olid jäljed nagu oleks kammiga tõmmatud), kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud.. Siis hakati surnuid matma elamute põranda all(seda tehti selleks et surnu headus jääks
tsükli e aineringe. Ökosüsteemi troofilised tasemed moodustavad ökoloogilise püramiidi. Biomass ühel troofilisel tasemel olevate organismide kogumass ja energia vähenevad ökoloogilises püramiidis kõrgemate troofiliste tasemete suunas. Produktiivsus e biomassi juurdekasv väheneb samuti kõrgematel tasemetel. Iga järgneva troofilise taseme biomass on ligikaudu 10% eelneva taseme biomassist. Toiduahelate erivormid: · Kiskahel kiskjad ise osutuvad saakloomadeks. Viimane lüli on tippkiskja. · Nugiahel parasiittoiduahel iga järgmine lüli parasiteerib eelneval lülil. N: õunapuuleht lehetäi entomofiilsed seened mükoviirused. · Laguahel algab eluta orgaanilisest ainest. Koosneb esmastest tarbijatest ja lagundajatest. Lõpeb destruendiga. N: kõdunenud lehed . vihmaussid lestad bakterid ja mikroseened Iseregulatsioon toimub kõigi järjestikuste troofiliste tasemete vahel.
hapendamisel keemiliselt tugeva oksüdeerija(kaaliumdikromaadi) abil. KHT-d võib kasutada ka bioloogilisele tegevusele mürgiste orgaaniliste ainete määramiseks vees. KHT arv on alati suurem vastava veeproovi BHT arvust. Kineetiline energia väljendub mingis konkreetses tegevuses, reaalselt eksisteeriv ja toimiv valgusenergia, soojusenergia, elektrienergia, mehhaanilise liikumise energia. Kiskahel toidu, milles kiskjad võivad ise osutuda saakloomadeks. K-a viimase lüli moodustavad kõrgeima astme kiskjad tippkiskjad. Kiskjad e. röövimetajad e. karnivoorid imetajate klassi lihatoidulised loomad. Kisklus e. röövlus röövlooma ja saaklooma omavaheline toitumissuhe. K. reguleerib saakloomade arvukust, haigete loomade ärasöömine parandab saaklooma populatsiooni tervislikku seisundit, nõrkade ja väikese kohanemisvõimega isendite hävimine tagab loodusliku valiku tõhususe. K-st on okasnahkseil,
annaabi.ee 
