pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga
Mõrsja viidi alati pimedas. 2. päeval : Teine pulmapäev algas vakarahva saabumisega peiukoju. Sellega seostunud tavad on samasugused nagu saajarongi saabumisel mõrsjakoju. Söömise ajal,või pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. 3. päeval : Kolmanda pulmapäeva töhtsaim sündmus oli veimevaka jagamine, mille algatas saajarahvas. Veimekirst toodi koos vakarahvaga või käidi eraldi kirstu toomas. Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. Veimed olid veimevaka sees. Enamasti lõpetati pulmad traditsioonilise lõputoiduga, enamasti oli selleks kapsad või kapsasupp.
· Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. · Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma · Pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine · Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks · Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega · Kolmanda pulmapäeva keskseim sündmus oli veimevaka jagamine. · Veimekirst toodi koos vakarahvaga. · Veimede jagamise algatas saajarahvas. · Vakarahvas nõudis kirstu lunastamist. Isamees või peiupoiss pidi kirstu keskele ja igale nurgale mündi, alles siis avati kirst. Raha sai noorik endale. · Pruudivend tõi veimed lauale, mille taga istusid noorpaar ning isamees ja kaasnaine. Isamees kutsus veimede saajad ükshaaval nimepidi "pulma" VEIMEVAKA JAGAMINE · Pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane.
inimesed on rannarahvas. Sotsiaalsed: madala arengutasemega ühiskonnas elavad inimesed on loodusrahvad. Noored inimesed on noorrahvas. Kunstiga tegelevad inimesed on kunstirahvas. Teatris töötavad inimesed on teatrirahvas. Kultuurilised: sarnase kultuuriga inimesed on hõimurahvad. Sugulaskeeltega inimesed on sugurahvad ehk sugulasrahvad. Kristlased inimesed on ristirahvas. Vaime uskuvad inimesed on paganarahvas. Pulmas olevad inimesed on pulmarahvas ehk saajarahvas. Majanduslikud: rikkad inimesed on härrasrahvas ehk isandarahvas. Taludes töötavad inimesed on sulasrahvas ja talurahvas. Nõukogude Liidu töötavad inimesed olid töörahvas. Rahvus Rahvus (ka: natsioon) on etnose arengustaadium; rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul ja/või muudel teguritel põhinev etniline identiteet. Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita, see tähendab, et rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides. Ka on võimalik aja jooksul
saajarahva kostitamiseks. Kui teateviija oli tagasi jõudnud ja talle edasiandnud, algas saaja sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Pruuditüdrukud ja mõrsja istusid kõrvuti ning saaja esindaja pidi mõrsja ära tundma. Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Seejärel saabus mõrsjal aeg lahkuda vanematekodust. See toimus alati pimedas. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge
Pulmi peeti hilissügisel või talvel, sest sügisel olid talud kõige jõukamad ja kiireid töid ei olnud takistuseks. Kunagi ei tohtinud pidada pulmi vana kuuga. Usuti, et noor kuu edendab sigivust, toob õnne ja tervist. Noore kuuga kositud naine oli kaua noor, vana kuuga aga läks naine ka kiiresti vanaks ja kortsuliseks Tavaliselt toimusid pulmad teatava kindla korra järgi. Esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul kogunesid peiupoolsed pulmalised (nn. saajarahvas) peigmehe koju ja pruudipoolsed pulmalised (nn. saunjarahvas) pruudi koju. Seejärel sõitis saajarahvas pruudikoju ja hakkas seal pruuti nõutama ja taga otsima. Pruut lahkus vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise päeva hommikul, sellele eelnes pruudi vihtlemine 11 saunas ja ehtimine. Pulmasõit viis pruudi peiukoju, kus pruut vastu võeti ja talle uut kodu tutvustati.
Pulmarong läks teele müra ja käraga, hõisati ja helistati kelli. Sissesõitmisel algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk. Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Vanema tava järgi söövad sissesõitnud pulmalised enne teisi. Ka esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Pulmarongiga on seoses mitmesuguseid uskumusi: kui mõrja tagasi vaata, siis sündisid
ning esitatakse küsimusi nagu: kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustatakse tulemist või siis vabandatakse hilinemist tõkkega teel. Peale seda algab sissesõiduloa kauplemine. Luba saadakse pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks on suur rahapung ( seal on mõni münt, lisaks klaasikilde või raua tükke, et pung oleks suur ja kõliseks ). Enne tuppa astumist lööb peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsutakse saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitstakse, kuid sööma ei asuta ja nõutakse mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine on pulma rituaali teine järk ja samuti väga laulurohke. Mõõgaema toob mõrsjakoos pruuttüdrukutega mõnest kõrvalhoonest välja. algab mõrsja mõistatamine mõrsja ja pruuttüdrukud istuvad kõrvuti, ujuga kaetud ning saaja esindaja (isamees, peig) peab mõrsja ära tundma. Peiule pakutakse mõrsja pähe naiseks
pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Tanutamine ehk pruudile naise peakatte pähe panemine oli pulma keskne rituaal. Selles peituski kogu pulma tähendus. Nii saadi abielunaiseks, mitte aga kirikus jah-sõna öeldes. Tanutati esimese päeva õhtupoolikul ja peigmehe kodus. Tanutamisega kaasnes ka
Kingitavad esemed olid aegsasti vööpaeltega nn. kimpudeks kokku seotud. Ande jagati eeskätt peiupoolsetele pulmalistele. Kimbu sisu olenes sellest, kellele ta kingiti. Muidugi varieerus kimbu sisu ka paikkonniti, kuid mitte oluliselt. Vähemal määral mõjutas kimbu suurust nooriku jõukus. Kimbud pandi juba aegsasti (mõrsja kodus) kokku, tavaliselt annetejagaja (kõrvatsenaise) juuresolekul. Nõuandjaks oli sageli juures olnud ka ämm. Kinkide jagamise algatajaks oli saajarahvas, kes nõudis lauldes veimekirstu avamist ja veimede näitamist. Veimed asusid tavaliselt erilises nõus (veimevakk, andevakk, pruutvakk), mis asetses veimekirstus. Kirstu avamine toimus pidulikult, lokaalselt erinevate tavadega. Kirstu avas tavaliselt see, kes kirstu peiukoju oli toonud (ajumees, kirstusõitja). Põhja- Eestis oli tuntud nn. vakatants. Iga veimekimbu saaja pidi hüppama või kirstumehega (~kaasanaisega) tantsima. Ilmselt uuemaks
pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Kas esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga
oli siis, kuhu riided üles riputada. Pulmapäeva hommikul tegid seda sama pruudipoolsed noormehed, ainult et peigmehe kodus. Enne seda kui peigmees kodust kaaskonnaga pruudi poole minema hakkas, küsiti tema kodus piitsaraha see oli isamehe ülesanne. Sedaviisi kogutud raha eest ostis isamees pudeli viina, et pruudikodus üle ukseläve saada. Saajarongi (seltskonna, kes pruudi poole sõidavad) kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril isamees, teisel peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas. Peigmehe vanemad tavaliselt kaasa ei läinud. Pulmarong sõitis suure lärmi ja kellahelinaga. Pruudi kodu juures peeti rong kinni ja peiupoiss läks külaliste saabumisest teatama. Majast sai ta kaasa õlut, mille ta pidi esmalt peigmehele proovida andma too ei tohtinud tilkagi maha ajada, sest see oleks tähendanud õnnetut abielu. Saajarahva sissesõidul lauldi kõige rohkem. Pruudi maja õues olid kõik pruudipoolsed külalised, välja arvatud pruut ise
pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees. Järgnes söömine, mille järel tutvustati pruudile uut kodu, siin oli tegemist pigem rituaaliga, mille käigus vanaperenaine oma valdused noorele perenaisele üle andis. Pulma teisepoole suursündmuseks oli pruutkirstu
kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud. Olulisi hetki pulmas rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate) vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja "väravast sisse laulma". Rahvaluulekogudes on pulmalaulude osa kõige suurem. Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega.
annaabi.ee 
