Rooma impeeriumi lagunemine (11)

Miks lagunes Rooma impeerium?
Üheks allakäigu põhjuseks olid kindlasti kodusõjad. Rooma hiilgeaegadel olid keisrid pärinenud aristokraatide hulgast, kuid nüüd oli igal lihtsõduril võimalik keisriks saada, kui ta karjääriredelil piisavalt kõrgele oli tõusnud.Tihti tõusis korraga esile mitu sõdurkeisrit, üks ühes, teine teises impeeriumi osas.
Samal ajal tugevnesid Rooma välisvaenlased. Idast ründasid Pärsia väed, põhjast barbarite , peamiselt germaanlaste hõimud. Germaanlasi meelitasid impeeriumi viljakandvad tasandikud ja rikkad linnad. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam kaitsta oma piire ja tema aladele tungisid üksteise järel barbarite väesalgad.
Aastatel 306 – 337 valitsenud keiser Constantinus Suur kehtestas Roomas usuvabaduse, sisuliselt tähendas see kristluse seadustamist. Pärast seda sai kirik peagi Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks organistsiooniks. Kristlik kirik muutus aina tugevamaks ja hiljem hakkas ta üle võtma riigivõimu funktsioone. Võib-olla keiser Constantinus suur oleks pidanud säilitama seni Roomas kehtivat polüteistliku usu. Kuigi selline usk mõjutas kodanikke suurel määral, oli ta riigivõimust kindlalt eraldatud. Järelikult oli ristiusu vastuvõtmine viga, mis ainult aitas kaasa Rooma lagunemisele .
Constantinus pidas riigi arengule eluliselt tähtsaks impeeriumi idaosa . Seega ei sobinud Rooma enam pealinnaks ja kaotas oma poliitilise ning kultuurilise tähtsuse.Aastail 324-330 kerkis riigi idaossa uus pealinn Konstantinoopol. Linna geograafiline ja sõjaline asend oli väga soodne. Majanduslikult tugev ja kultuurne impeeriumi idaosa oli Konstantinoopoli arengu aluseks. Uue pealinna rajamisega algas keisririigi jagunemine kaheks.
Rooma lagunemisele aitas veelgi kaasa hunnide sissetung , mida tänapäeval tunneme Suurte rahvasterändamise nime all. Selle tulemusena aeti seni Rooma põhjapiiride taga elanud germaanlased tervete hõimude kaupa Rooma territooriumile. Täna germaanlastele kaotasid nii mõnedki keisrid võimu oma provintside üle.
Üks peamine Rooma languse põhjusi oli ka sõjaväe barbariseerumine.Selle tulemusena oli sõjavägi küll võitlusvõimelline, kuid kaugenes üha enam Rooma ühiskonnas juurdunud väärtustest.Rooma sõjaväe ja sealt ka riigi etteotsa tõusnud germaania väepealikud mõistsid sealset tsivilisatsiooni enamasti üsna pealiskaudselt.Nad ei lähtunud mitte niivõrd Rooma riigi kuivõrd oma hõimu või enda isiklikest huvidest.
476. a. kõrvaldas üks germaani väepealik Odoaker võimult viimase Lääne-Rooma keisri. Tunnustanud vormiliselt Ida-Rooma keisrit kui riigipead , hakkas ta tema asemikuna Itaalia üle valitsema . See sündmus märgib Lääne-Rooma keisririigi ja ühes sellega kogu vanaaja lõppu.
Tänapäeval näitab kogemus, et mitte ükski vallutustel põhinev riik ei püsi kaua – see oligi Rooma suurim viga. Vallutatud alad muutsid kogu impeeriumi ebastabiilseks. Vallutatud aladest loobudes oleks Rooma riik võinud püsima jääda, kuid sellist otsust ei julgeks küll ükski valitseja langetada. Tundub, et Rooma riigi langus oli paratamatu, seda poleks olnud võimalik ära hoida. Varem või hiljem oleks see ikka juhtunud.
Riigi-ja ühiskonnakorraldus hilises Rooma keisririigis oli hoopis teistsugune ku varem. Keisrivõimust oil saanud absoluutne monarhai, mis teostas end ametnikkonna abil. Senine kodanike küllaltki suur sõltumatus oma tegevuses ja võrdsus seaduse ees asendus jäigalt seisusliku ühiskonnakorraga. Kõik see viiski Rooma lagunemiseni.