Romantism muusikas (2)

ROMANTISM
Sissejuhatus
Romantism on 19. sajandi kunstisuund , mis valitses nii kujutavas kunstis, kirjandusees kui ka muusikas. Tähtsaimaks tunnuseks on tunnete ja emotsioonide tähtsustamine.
Mõiste „romantism” tuleneb vanast prantsusekeelsest sõnast „romance” (otsetõlkes luule või romaan). Algselt kasutati seda väljendit 18.sajandi kirjanduses millegi muinasjutulise või unistuslikuga seoses. Muusikasse jõudis romantismi mõiste 19. sajandi algul, esimest korda kasutati seda Beethoveni 5. sümfoonia (Saatusesümfoonia) kirjeldamiseks.
Nii kirjanduses, kunstis kui ka muusikas iseloomustab romantismi:

• Ebatavalisus
  
• Looduslähedus (loodus kui tegelane)
  
• Eksootiliste maade ja kultuuride kultus
  
• Huvi oma rahvuse ja folkloori vastu
  

19. sajandit peetakse sageli häda ja viletsuse sajandiks, sest pärast suurt Prantsuse Revolutsiooni (1789) oli enamik Euroopast sõdadest laastatud, inimesed tapetud või nälgind, ellujäänud elus pettunud. Igapäevast eluolu peeti masendavaks ja tüütuks.
Kunsti kaudu püüti kõigi murede eest põgeneda, unstati õnnest, paremast elust jne.
Romantilised kunstnikud olid sageli väga tundelised – pidasid end üksikuteks, õnnetuteks ja kaldusid sageli liialdustesese.
Romantism muusikas
Romantismi jagatakse kolmeks perioodiks .

Vara – Romantism 1790-1830
Levis peamiselt Austrias ja Saksamaal, Euroopa muusikaelu keskus oli endiselt Viin .
Tähtsaimad muusikud olid Beethoven, Weber , Schubert, Rossini .

Kõrgromantism 1830-1850
Romantism levis üle kogu Euroopa. Muusikakeskuseks sai Pariis ja üldse kogu Prantsusmaa.
Heliloojad – Paganini, Berlioz , Mendelssohn, Chopin , Schuman, Liszt , Wagner, Verdi .
Paljud kunstnikud, s.h heliloojad sooritasid enesetapu või surid nälga, mistõttu nii mõnegi eluiga ei küündinud üle 40. aasta.
Nt Schumann veetis elu lõpu hullumajas, Verdi seevastu elas üsna vanaks (88).

Hilisromantism 1850-1890
Muusikaelu keskuseks saab taas Viin . Esilekerkisid ka väikerahvaste heliloojad nt. Norralane Grieg, tšehhid Dvorak ja Smetana , vene heliloojad – Mussorgski ja Tšaikovski. Tegutsemist jätkasid veel Verdi, Wagner, Liszt.
Romantism tegelikult ei lõppenud 19. sajandil. Mitmete heliloojate loomingus kestis romantism edasi ka 20. sajandil, nt Gustav Mahler ( 1860-1911), Richard Strauss (1864-1949), Sergei Rahmaninov (1873-1943).
Uued jooned Romantismis
19. sajandi heliloojate suurteks eeskujudeks olid Viini klassikud, eriti Beethoven. Romantismi heliloojad kasutasid oma loomingus peamiselt samu žanre – klaverkontserdid, sümfooniad, keelpillikvartetid, klaverisonaadid.
Varasemast enam kirjutati oopereid ja soololaule.
Tähtsaim väljenduslaadoli pikk ja laulev meloodia.
Harmoonia muutus ühs keerukamaks ja pingelisemaks kasutati palju dissonantse (ebakõlasid) ja kromaatilisi liikumisi . Toonikatunne pole selge, esineb palju juhuslikke märke (dieese, bekaare, bemolle) ja helistikumuutusi.
Dünaamika sai oluliseks – väljendamaks heliloojate suuri tundeid võeti kasutusele erilisi dünaamikamärke ( nt. Tšaikovski ppppp)
Heliloojad otsisid erilisi orkestrivärve ja uusi tämbreid. Selleks kasutati suuri koosseise ja lisatimitmeid uusi pille – nt Berlioz tõi orkestrisse saksofoni, Mahler tuuba, lisandusid ka piccolo-flööt, kontra -fagott, inglissarv .
Kuna 19. sajandil täienesid ja arenesid paljud puhkpillid , eriti aga vaskpuhkpillid , hakati neid senisest rohkem kasutama. Eriti armastasid neid Wagner ja Berlioz.
( Varem sai vaskpuhkpillidel mängida vaid akorde, kvinte ja oktaveid).
Muutused 19. sajandi muusikaelus
Kuna Prantsuse revolutsiooni käigus kadus aadelkond , kes varem kunsti tellis ja kunstnikke toetas, said heliloojatest vabakutselised muusikud, kes pidid end ise ära elatama. Selle tarbeks asutati mitmeid koori- ja orkestriühinguid ning korraldati rohkesti avalikke kontserte, mille piletitulu ja annetused läksid muusikutele. Kui varem said aadlike lapsedmuuskahariduse eraõpetaja käest siis nüüd asutati avalikud muusikakoolid. Ühed Euroopa vanimad konservatooriumid asutati Pariisis ( 1784), Milanos (1808) ja Leipzgis (1843).
Levis virtuoosikultus, st. Pillimängijat jumaldati ja ülistati tema meisterliku mänguoskuse tõttu. Ka paljud heliloojad olid ise virtuoosid – nt Paganini viiulil, Chopin klaveril .
Samas meeldis rahvale ka ajaviitemuusika. Moodi läks kodus musitseerimine, eriti klaverimäng ja selle saatel laulmine . Muusikaõpetus oli endselt hea hariduse ja kasvatuse osa.