50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-09-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
21 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
matukeeee
Õppematerjali autor
1. autor 2. tekst 3. vastuvõtja 1730. ilmus V. Tredjakovi romaan ,,Reis armastuse saarele" see oli kirjutatud Tallemandi romaani ainetel. See oli üks barokkromaan 17. saj lõpust, mis kirjeldas armastuse tekkimise protsessi. See reis on sümboolne, sellega kirjeldatakse uue tunde sündimist inimese elus. Korraga toodi Vm-le üle Euroopa romaani traditsioon zanriliselt (reisiromaan), ta oli romaan kirjadest ja ta oli armastuse romaan. Armastus oli Vm kirjanduses teemana mõeldamatu enne seda. Kirik oli selle romaani vastu ja autor taheti arreteerida. Kuid õukondlased astusid kirjaniku kaitseks välja. Mihhail Lomonossov oli haritlane, kellest oleks võinud saada kuulus Pr luuletaja, aga ta tuli tagasi Vm-le. Ta õppis keemiat ja füüsikat. Ta tuli Peterburi füüsikaprofessoriks. Kolmas oli Al. Sumarokov. Tredjakovski romaan oli kirjutatud ilmalikus vene keeles. Vene keel oli veel väga kohmakas. Tolle aja kohta oli see aga täiesti
jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm
profaanseteni. Laia ajalise ja geograafilise haarde tõttu on raske rääkida keskaja kirjandusest tervikuna, laskumata liigsetesse lihtsustustesse; seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja zanri alusel. Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Kirjutiste tüübid: Vaimulik kirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus ja Allegooria. Periodiseering: Varakeskaeg (476. a. 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said
Igaüks analüüsib elatud elu. Mehine Soiden leiab, et tema elu on elamata jäänud ja idee, mille pärast ta võitles, pole seda väärt. Rabakukk on lihtsameelsus ise ega saa millestki aru, Aane ja Tanil on süütult surma mõistetud. ROMAANID: TOOMAS NIPERNAADI (1928) Ilmus 3 osa kaupa kõigepealt Loomingus, seejärel omaette raamatuna 1928. Romaan sai kiiresti tuntuks ja tõlgituks. Koosneb 7 novellist, peategelane romantiline seikleja - on eesti kirjanduses täiesti uus kuju, kuigi maalilmakirjanduses on hulkuriromaane ka enne kirjutatud. Süzheeks on peategelase rännak mööda Eestimaad varakevadest hilissügiseni. Esimese novelli muretust parvepoisist saab lõpuks resigneerunud intelligent. Palju kontraste - muretu Nipernaadi ja asjalik, purutõsine, rikas ja kitsi talupoeg. Naised armuvad temasse murdu, sest ta oskab neid panna igatsema millegi teistsuguse ja parema järele. Tolleaegses eesti
11 III osa – revolutsioon, Indrek kujuneb enesekindlaks, jääb kindlaks oma seisukohale IV osa – lahkukasvamise lugu, Indrek-Karin, partnerile tähelepanu pööramine V osa – elutöö, Pearu-Andres – kummal oli rohkem õigust, uus armastus Indrek-Tiina, noorte suheterägastik, sihikindlus (Tiina) Pilet 6 1. Postmodernism kirjanduses, „Sügisballi” analüüs 20. sajandi 90ndad aastad. Postmodernism on kirjandussuund, mis 1) jätkab modernismi 2) vastandub modernismile ja eitab seda. Sellega käib kaasas suur vennastumine, suureneb vabadus, tõuseb elutempo, suureneb tehnika mõju inimesele. Süvenevad võõrandumine, üksindus, lagunemistunne. Modernist on eitaja, skeptik, ängis olev inimene. Eesti kirjanduses on sellist ängi kõige rohkem Vaino Vahingu teostes. Inimene vastandub ühiskonnale
aja, koha ja tegevuse ühtsus üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks. ajalooline muistend vt muistend. ajalooline kirjandus ajalooaineline kirjandus. Ajaloolises kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või nendena esitatud isikud, sündmused arenevad ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (17711832), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja "Ivanhoe". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880
ja rikkalik, ulatudes pühalikest tekstidest profaanseteni. Laia ajalise ja geograafilise haarde tõttu on raske rääkida keskaja kirjandusest tervikuna, laskumata liigsetesse lihtsustustesse; seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja zanri alusel. Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Kirjutiste tüübid: Vaimulik kirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus ja Allegooria. Periodiseering: Varakeskaeg (476. a. 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid