Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu (9)

Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu
Umbes neli miljardit aastat tagasi moodustus planeet, millel me elame. Planeet, mis on koduks ja pelgupaigaks miljonitele liikidele. 200 000 aastat tagasi asustasid maakera kaasaegsed inimesed. Küsimus, mille võime endale esitada on järgnev: Kas meie, kes oleme eksisteerinud 20000 korda lühemat aega, suudame tõsiselt mõjutada oma tegevusega midagi, mis on ilma meie abita saanud hakkama mitu miljardit aastat. Kas roheline mõtteviis on kaalutletud käitumine või populaarne sõnakõlks ja mida nimetada roheliseks mõtteviisiks?
Inimtegevuse tagajärjel on läbi aegade toimunud lademetes looduskatastroofe, mille mõju loodusele ja üleüldisele harmooniale meid ümbritsevas keskkonnas on drastiline . Greenpeace avaldas kunagi artikli, mille pealkiri oli „See ei olnud Exxon Valdezi kapteni juhtimisoskus , mis tipnes Alaska õlilekkega, see oli meie juhtimisoskus“. Ulatuslik ökoloogiline kriis maailmas, mil merre voolas 40 miljonit liitrit toornaftat. Inimkond on ise põhjustanud selle porise pärandi, mille me järgnevale põlvele häbis üle anname. Eesti hiphopi lootsik Põhjamaade hirm on lausunud „ja siis oleme kurjad ja süüdistame ainult arste, kuid ise põhjustame endale surma ja südameinfarkte“. Kui kõik on nii selge, siis milleks oleme nõnda kaua käed rüpes passinud, et UV kiirgus läbi osooniaukude meid küpsetab nagu ühekordne grill sašlõkitükke. Üks inimene ei suuda oma käitumisega maailma muuta, kuid kuna enamik inimesi on massist mõjutatavad siis on vaja vaid lihtsalt lüket, et käivitada lumepalli effekt , mis tipneks ökoloogilise olukorra paranemisega.
Kõige lihtsam viis anda oma panus oleks prügi sorteerimine, mis ei nõua indiviidilt ülemäära suurt energiakulu ega vaeva. Õnneks on selline käitumismall jõudnud enamike inimeste ajju sööbida – vähemasti Eestis. Ka taaskasutus on võimalik variant säästa loodust kuhjuvast prügist ning prügimägedel tekkivatest gaasidest , mille tagajärjel suureneb kasvuhooneeffekt. Lihtsad asjad, mis aitavad hoida me linnu muutumast Napoliks. Aasta tagasi hulgaliselt meediakajastust saanud prügiuputus Napolis avas paljude silmad ja aitas rohelise mõtteviisi levimisele kaasa. Inimesed vajavad alati praktilisi näiteid, enne kui tegutsema hakkavad. Õnneks jõuab meedia enamike kodudesse ja kui siia lisada veel õppefilmid koolides , siis peaks inimeste teadmus olukorrast olema üsna põhjalik.
Parima dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud „Ebamugav tõde“ kajastab globaalset soojenemist ning selle põhjuseid. Loomulikult on loodusel oma rütm ja paljud skeptikud väidavad, et praegune situatsioon on rütmile omane. Nagu elu käib – ikka üles-alla. Siiani on silme ees pilt, kus filmi peategelane Al Gore, pidi redelit kasutama edastamaks praegust rütmimuutust. Olukord on rohkem rütmist väljas kui kuulmispuudega trummar. Kui loodusel on oma rütm siis ainus faktor, mis saab teda rütmist välja lüüa, on inimtegevus. Inimesed peavad oma käitumist muutma enne, kui kogu maailmaga juhtub, mis juhtus Ameerikaga pärast `valgete` invasiooni ja maa varastamist selle põliselanike käest. Pooletuhande aastaga suutsid ameeriklased selle ilusa looduslapi muuta räpaseks kaubanduskeskuseks.
Faktid räägivad justkui ühest suust , et inimene kujutab endast loodusele suurt ohtu. Ometi võib seda aspekti lahata mitmeti. Maa on eksisteerinud ju kordades kauem, kui inimkond. Inimtegevuse tagajärjel põhjustatud looduskatastroofid ei pruugi olla pooltki nii laastavad, kui looduse enda poolt põhjustatud. Küsigem bombays tuhastunutelt, kas nemad tundsid ennast kui loodusele ohtlikud hetkel, millal vulkaan purskama hakkas. Samas võib seda pidada ka „ nagu küla koerale, nõnda koer külale“ olukorraks, sest inimtegevus mõjutab looduskatastroofide sagedust ning ulatust.
Kui küsida minult, kas roheline mõtteviis toob endaga kaasa positiivse muutuse ökoloogilises situatsioonis, siis ma vastaks : mitte enne, kui mõtteviisist saab käitumisviis. Triviaalväljend „lihtne öelda, aga proovi teha“ peidab endast tõtt, sest ega rääkida võib ju igaüks, kel suu peas. Muutused paraku nõuavad tegutsemist , mitte tühja loba. Tsiteerides Agnest Bornhöhe igihaljast teosest „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ – „Meil lobisemise eest palka ei maksta.“ Ma pooldan rohelist mõtteviisi, sest on viimane aeg mõelda pikemas perspektiivis. Hävitav on mentaliteet , mis asetab enda heaolu ainsaks. Egoistlik – kas pole? See, et enda kingad läigivad ei tähenda, et tulevased põlved paljajalu prügis ei püherda.