Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu (3)

Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu
Veel tööstusrevolutsiooni ajal usuti, et Maa loodusvarad on jääv suurus, mida saab vaid
riikide vahel erinevalt jaotada. Tänaseks on teada, et see nii ei ole. Aastasadade pikkuse
hooletu kuritarvitamise tõttu on inimese koduplaneet saastunud ja välja kurnatud . Olukorra
parandamiseks loodud rohelisele liikumisele astuvad ülemaailmses debatis vastu
konservatiivsema suuna pooldajad .
Keskkonnakaitsjate peamiseks mureks on reostus . Tööstus ja olmekeemia paiskavad
atmosfääri freoone ning teisi kahjulikke gaase. Selle tulemuseks on osooniaukude
suurenemine ja kliima soojenemine, mis ähvardavad Maa elamiskõlbmatuks muuta. Neile
probleemidele pööratakse ülemaailmses poliitikas üha rohkem tähelepanu. Õhusaaste hulga
piiramiseks loodud Kyoto protokoll kohustab riike keskkonnareostust vähendama. Protokoll
ei ole aga eriti populaarne – roheliste arvates ei piisa sellest elamisväärse keskkonna
säilitamiseks Maal. Siiski on tegemist lootustandva sammuga , mis annab märku inimeste
suurenevast teadlikkusest.
Looduskaitsjatele avaldavad tugevat vastupanu konservatiivid , kelle arvates ei ole nii
aktiivne keskkonnakaitse mõttekas. Kyoto protokolli ebaedu peamiseks põhjuseks ongi see, et
maailma suurim saastaja USA ei ole lepingut ratifitseerinud. President Bushi sõnul ei ole
Kyoto programmiga liitumine majanduslikult otstarbekas. Keskkonda saastava tegevuse
piiramine tähendaks kallima tehnoloogia kasutuselevõttu, Bush aga arvab , et see investeering
ei tasu end ära. Samal seisukohal oli mõni aasta tagasi ka Venemaa, kuni sealsed
majandusnõunikud avastasid, et saastekvootide müümisega saab riik raha juurde teenida.
Sellest ilmneb, et konservatiivid lähtuvad keskkonnaprobleemidega tegeledes peamiselt
majanduslikest faktoreist, jättes tähelepanuta pikemas perspektiivis palju olulisema loodusliku
tasakaalu küsimuse.
Siiski ei pruugi rohelise mõtteviisi alaväärtustamine alati majanduslikult kasulik olla.
Praegu toob fossiilsete kütuste tootmine naftaparunitele hiigelkasumeid, ent varude lõppemise
korral võib see valusalt kätte maksta. Stabiilsuse huvides tuleks rohkem tähelepanu pöörata
taastuvate energiaallikate kasutusviisidele, mida rohelised on kaua propageerinud. Tuule- ja
veeenergiale üleminek vähendaks keskkonnasaastet, mis oleks ühtviisi kasulik nii
ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatepunktist. Kvootide müügiga saaks kallimale
tehnoloogiale tehtud kulutused kinni maksta. Samuti poleks enam vaja karta energiaallikate
otsalõppemist. Paljud innovatiivsed riigid on juba asunud neid loodussäästlikke plaane ellu
viima: Island saab oma energia eranditult ainult tuule-, vee- ja geotermaalenergiaallikatest ja
ka Rootsi on deklareerinud, et kavatseb järgida saareriigi eeskuju.
Samas väidavad konservatiivid, et paljudel riikidel ei ole vahendeid loodussõbralikule
energiatootmisele üleminekuks. Euroopa Liidu inimõigusi puudutava seadustiku kohaselt
peavad esmalt olema tagatud kodanike põhivajadused ja alles siis tuleb päevakorda puhas
keskkond. Seda eetilist tõekspidamist järgides ei saa taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu
nõuda vaestelt Aafrika riikidelt, kus elanikel on puudus toidust ja peavarjust. Paljude riikide
puhul aga pole säärased ettekäänded sugugi nii sobivad. Eestis näiteks on keskkonnareostuse
suhe pindalaga üks maailma kõrgemaid, kuna energiat toodetakse kõrge saastetasemega
põlevkivist. Samas teatas peaminister Ansip 2006. aasta kevadel, et riigieelarvest on eraldatud
raha põlevkivikatelde uuendamiseks. Selle otsuse õigsus on kaheldav, kuna Euroopa Liidu
direktiivid nõuavad põlevkivitootmise lõpetamist. Eesti jaoks on olemas hea alternatiiv –
saartele ja rannikule rajatud tuulepargid võimaldaksid riigi energiavajaduse peaaegu
kolmekordselt rahuldada, kusjuures nende maksumus ei ületaks tuumajaama rajamiseks
vajaminevat summat . Tõenäoliselt ei jätku poliitikuil piisavalt julgust algatamaks radikaalseid
reforme, kuna nii suuri rohelisi probleeme Eestil ei ole.
Lisaks energeetikale tekitab rohelistele palju meelehärmi olukord puidu ja paberitööstuses.
Laialdane metsaraie hävitab hulgaliselt ökosüsteeme ja tekitab kohalikele majanduslikku
kahju. Eriti tõsine on olukord vihmametsades, sest sealsed mullad langevad taimestiku
kaitseta kergesti ohvriks kõrbestumist põhjustavale erosioonile Need probleemid jäävad tihti
tähelepanuta, kuna arengumaades kasvavad vihmametsad asuvad kallist puitu tarbivast
heaoluriigist kaugel. Sageli aga lihtsalt ei soovita majanduslikust kasust pelgalt rohelise
mõtteviisi nimel loobuda . Ärimehed peaksid endale teadvustama, et selline tegevus hävitab
nende oma elukeskkonda, mida enam raha eest tagasi osta ei saa.
Keskkonnasäästlikul mõtteviisil on ka omad ohud. Eesmärkide üllusele vaatamata lähevad
rohelised mõnikord liiale, esitades lausa absurdseid nõudmisi. Eestis mõistsid looduskaitsjad
hukka Saaremaad mandriga ühendava silla projekti, kuna nende sõnul oleks sild avaldanud
ümbritsevale elukeskkonnale kahjulikku mõju. Seda loogikat järgides peaksid inimesed üldse
hoiduma igasuguste ehitiste püstitamisest. Kui rohelised pisiasju üle tähtsustavad, võib nende
mõtteviisist jääda vale mulje ja keskkonnakaitsjaid ei pruugita enam tõsiselt võtta.
Maa elukeskkonna saastumine on tõsine probleem. Selle vastu võitlemiseks on vaja julgust
ja omakasupüüdmatust, kuna ökonoomsed otsused ei too kohest majanduslikku kasu. Nii see
tõsiasi kui ka mõned absurdsed liialdused on keskkonnakaitsjatele tugeva opositsiooni
loonud. Siiski tasuks poole valimisel meeles pidada Lennart Meri sõnu: „Peame olema
esimesed, olemata sealjuures viimased.” Roheline mõtteviis on investeering tulevikku.