Vähid A 1. Nimeta lülijalgsete kolm põhitunnust. 1. 2. 3. 2. Tõmba õigele lauselõpule joon alla. 1. Vähid elavad a) põhiliselt vees. b) maismaal. c) mullas. 2. Vähkide keha jaguneb a) peaks, rindmikuks, tagakehaks. b) pearindmikuks, tagakehaks. c) peaks, rindmikuks, sabaks. 3. Vähid on kaetud a) punase koorikuga. b) ogalise tugeva nahaga. c) rohekaspruuni koorikuga. 3. Leia sobivad sõnapaarid ja moodusta nendega bioloogiliselt õiged laused. Magu osasilm liitsilm pearindmik seljakilp kitiinist hambad 1. 2. 3. 4. Tõmba maha mõiste, mis ei sobi loetelle. Põhjenda, miks. Kehaväline viljastamine, lahksuguline, koorumine, kestumine. _______________________
Vähid (koorikloomad) Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari või rohkem (jõevähil 5 paari käimisjalgu ja lisaks ujujalad) Esimene paar käimisjalgu suurte sõrgadega Kaks paari tundlaid Esinevad suised Ämblikulaadsed Keha jaguneb pearindmikuks ja tagakehaks Jalgu 4 paari Võrku kuduvatel liikidel võrgunäsad ja sugaküünised Tundlad ja suised puuduvad Putukad Keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks Jalgu 3 paari Enamasti 4 tiiba Esinevad tundlad ja suised
Sihktiivalised 8 klass Sihktiivalised Sihktiivaliste keha on piklik, veidi külgedelt kokkusurutud. Sihktiivalistest elavad Eestis tirtsud, ritsikad, sirtsud. Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud.
PUTUKAD Insecta Putukad on kõige liigirikkam loomarühm. Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks
kombitsatega pea. · Miks limused eluslooduses vajalikud? Tähtis osa toiduahelas, puhastavad veekogusid. · Lülijalgsete rühmad+N Vähid, ämblikud ja nende sugulased, putukad. N: jõevähk, hiidlinnutapik, kärbes. · Vähkide iseloomulikud tunnused. Elavad peamiselt vees, liiguvad enamasti vabalt, liitsilmad, koorik. · Lülijalgsete ühised tunnused. Lüliline keha, kitiinainest kest, lülilised jätked. · Vähi siseehitus. Kõva koorik, keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, lülilised jätked, kaks paari tundlaid, liitsilmad. · Vähkide tähtsus looduses ja inimese elus. Osa toiduahelas, puhastavad veekogusid, akvaariumiloomad. · Ämbliku välisehitus. Pole tiibu ega tundlaid, kaheksa jalga, keha moodustab pearindmiku ja tagakeha, kompimiseks karvakesed, võrguniidi nääre, kaheksa liitsilma. · Ämblike toitumine. Röövtoidulised, imevad saagi tühjaks, vähesed taimtoidulised. · Puugid ja nende tähtsus inimese elus.
jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Hingamine Väikestel vähkidel pole tavaliselt spetsiaalseid hingamiselundeid ja nad omastavad hapnikku veest kogu keha pinnaga. Arenenumad vähid hingavad lõpustega nagu kõik tõelised veeloomad. Vees lahustunud kujul olev hapnik tungib läbi lõpuste 5 õhukeste seinte looma verre. Harilikult talitlevad vähkide lõpustena rindmikujalgade
Vähid toituvad peale muu ka surnud veeorganismidest ning aitavad seega hoida veekogu puhtust. Enamik vähke elab vabalt ning nad liiguvad ringi kas veekogu põhjal või ujudes, kuid on ka kinnitunud vorme (tõruvähk). Vähkide hulgas on ka parasiitseid vorme, kes nugivad kaladel või teistel veeselgroogsetel. Vähkide kehapikkus varieerub poolest millimeetrist kuni 80 sentimeetrini. Väga mitmekesine on ka keha värvus, kehakuju ja jäsemete kuju ning asetus. Vähkide keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Igale vähi kehalülile kinnitub reeglina üks paar jalgu. Pea eesservas paikneb vähkidel paar liitsilmi. Pea alaosas asub suuava, mille ümber asuvad suised. Vähid on enamasti lahksugulised. Mõnel liigil esineb ka neitsisigimist (vesikirbulised). Munad arenevad emastel spetsiaalses haudetaskus, munakottides või kõhu all paiknevas kambris ning on kogu arenemise aja hästi kaitstud. Munadest kooruvad noored vähid erinevad täiskasvanutest
titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks. Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad
Vaid mõned üksikud liigid, nagu kakandid, elavad niisketes paikades maismaal, kuid hingavad siiski lõpustega. Meie veekogudes elavad tillukesed planktoniloomad, vesikirp jt. on toiduks kaladele. Jõevähid toituvad lagunevatest loomakorjustest. 6. Vähkide hulka kuulub ......................................... Kõigil selgrootutel loomadel puudub ................................................. . Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist
peaks, kereks ja sabaks. Sarnaselt teiste rõngussidega koosneb ka hulkharjasusside keha hulgalistest lülidest. Hulkharjasussid kuuluvad rõngusside hõimkonda. Osa hulkharjasussiliike on vee- eluviisiga. Nende keha on jagunenud arvukateks lülideks. Nende igale lülile kinnitub paar lülilisi jätkeid, mille abil nad edasi liiguvad. Eestis elavatest hulkharjasussidest on tuntuim tavaline harjasliimukas. Harjasliimuka keha pole eristunud rindmikuks ja tagakehaks, ta on umbes 12 sentimeetrit pikk, kollakaspruun uss, kes armastab elada vooluvees. Harjasliimukad on röövtoidulised loomad ning nad võivad rünnata ka kalade maime. Paooloussid on tuntud toiduobjekt Vahemere-äärsetele rahvastele.
Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Kuna koorik on jäik ja venimatu, saavad vastsed kasvada ja nende kehaehitus muutuda ainult sel lühikesel ajal, mil vana koorik on seljast aetud ja uus veel kõvaks muutumata. Sellepärast kestuvad vastsed tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise. [5] Munast koorub kõigepealt vähkidele iseloomulik vähikvastne, kellel on ümmargune keha, mis pole veel jaotunud peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Sellisel vastsel on üks lihtsilm ja ainult kolm paari jäsemeid. Mõnedel vähkidel koorub vähikvastne munast ja alustab kohe iseseisvat elu, teistel tekib vähikvastne munakesta sees ja munast koorub hilisemas arengujärgus olev vastne. Osad vähid, näiteks meie jõevähk, läbivad kõik vastsestaadiumid munas ja munast koorub juba täiskasvanud loomaga enam-vähem sarnane tilluke vähk. [5] Tihti on vähkide vastsed teistsuguse eluviisiga kui täiskasvanud
Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud,
ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist.
6. Imetajad siin on taimekahuriteks eelkõige närilised (hiired, rotid ja mügri). Neil on omapärane hammaste ehitus: silmahambad ja eesmised purihambad neil puuduvad, lõikehambaid on kummaski lõualuus kaks ja need kasvavad kogu elu. Sellest ka vajadus kogu aeg midagi närida. Imetajad paljunevad sugulisel teel ja sünnitavad elusaid poegi 7. Putukad siia klassi kuulub kõige arvukamalt kahjureid. Putukate keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Enamik putukaid sigib sugulisel teel, suhteliselt väike osa aga paljuneb viljastamata munadest (nt. lehetäid ja lehevaablased). Mõned liigid sünnitavad elusaid vastseid (nt. lehetäid). Vastavalt sellele, kui põhjaliku moonde peab vastne tegema, et saada valmikuks, jaotatakse putukad: a. Vaegmoondelised vastsed sarnanevad juba munast koorudes valmikuga. Korduvalt kestudes nad kasvavad
Müsiidilistel on 8 paari kahaharulisi rindmikujalgu, millest esimesi nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed. Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pead ja rindmikku katab tugev kilp, mille pinnal on tihti veel kaitsvad mügarad või ogad. Krabilistel on kilp lühike ja lame, kõigil teistel kümnejalalistel aga piklik. Kümnejalalistel on väikeste varte otsas paiknevad liitsilmad, mis on igasse suunda pööratavad ja annavad avara vaatevälja. Kumbki liitsilm koosneb suurest hulgast osasilmadest nagu mosaiikpilt. Kümnejalalistel on 10 suuremat jalga, nagu ütleb nende nimigi
Paljud liigid koovad võrku. Elupaik: maismaal, vähesed vees. Eluviis: vabalt elavad, liiguvad kõndides. Närvisüsteem: peaaju, pikka närviketti pole. Nägemiselundid: lihtsilmad. Erituselundid: eritustorukesed Hingamine: raamatkopsud, lisaks trahheed. 51 Sigimine: lahksugulised. Suguline. Areng: muna, vastne, täiskasvanud isend. Näited: ristämblik, krabiämblik, lestad, skorpionid. LÜLIJALGSED PUTUKAD Keha jaguneb peaks, rindmikuks (kolmest lülist koosnev) ja lüliliseks tagakehaks. Kuus jalga. Paljudel liikidel kinnituvad rindmikule tiivad. Üks paar tundlaid, suised. Elupaik: maismaal, vees. Eluviis: vabalt elavad. Liiguvad lennates, kõndides, vees ujudes. Närvisüsteem: peaaju ja kõhtmine närvikett. Nägemiselundid: liitsilmad ja täppsilmad. Erituselundid: eritustorukesed. Hingamine: trahheed. Sigimine: lahksugulised. Suguline. Areng moondega: muna, vastne (osal nukk), täiskasvanud isend.
annaabi.ee 
