Teine lugu on see, et kuningas Lykurgos ründas laps-Dionysust ja ajas ta merre. Hiljem aeti talle peale dionysislik hullus. Nii, aeti merre, kust ta ikkagi tõusis. Teda ei tahetu vastu võtta. Üks lugu: see on see lugu, kus Dionysus muudab paadis end lõviks, piraadid hüppavad merre ja muutuva delfiiniks. Argoses räägiti, kuidas Dionysus tõusis merest Adrianega. Aga ta aeti Lerna põhjatusse järve. Lenaia pidustus, kanti ette komöödiaid. Oli ka menaadlik tegevus (Lenaia vaasid). Riitustest eriti ei tea. Anthesteria, õite pidu. See oli laialt levinud Dionysuse auks peetav pidustus. Teada on paremini Ateenast. See kestis kolm päeva. Esimene päev oli pithoigia- veinilähkrite avamine. See oli nö esimese veini proovimise pidu ja rohkem toimuvast ei tea midagi. Teine päev oli choes- jookohvrid. See ei olnud veiniohver, see oli ohver ktoonilstele jumalatele. Kallati maha suures koguses vedelikku. Toimus üleüldine veinijoomine, toimus sünges, surmjas õhkkonnas
kelle poole pöörduti tähtsamate jumaluste kõrval. Varane rooma kultus ei olnud niivõrd mitmesse jumalasse uskumine kui polüdemonism: olenditest, kelle poole pöörduti, teati vaevalt midagi peale nime ja funktsiooni ning olendi 'vägi' avaldus väga spetsialiseeritud moel. Põlisjumalate ja nendele pühendatud pühade iseloom näitab, et muinasroomlased ei olnud üksnes põlluharijad, vaid ka sõdalased. Jumalad esindasid igapäevaelu praktilisi vajadusi. Ettenähtud riitustest ja ohverdustest peeti rangelt kinni. Kõige varasema panteoni eesotsas oli kolmik Jupiter, Mars ja Quirinus (kelle kolm preestrit olid kõige kõrgemat järku preestrid) ning Janus ja Vesta. Varasemal ajal ei olnud need jumalad kuigi isikupärased ning nende abielud ega sugupuud polnud teada. Erinevalt vanakreeka jumalatest ei omistatud neile surelike sarnast elu ning nende tegevusest ei ole palju lugusid. Sedamööda, kuidas Rooma vallutas uusi alasid, võeti omaks teiste rahvaste jumalaid.
ja elamusi Religioonifilosoofia – uurib religioossete ideede kujunemist filosoofilises plaanis Religiooni määratlus Religioon on mingile inimrühmale omane ideede ja käitumiste kogum, mida seob usk olendisse, nähtusesse või tegevusse, millest/kellest tuntakse end sõltuvat Religiooni ja teoloogia vahekord Teoloogia ( kr theos – jumal, logos – sõna) on teadus mingi religiooni jumalatest, õpetustest, riitustest ja teenimisest Igal religioonil on oma teoloogia Lugemissoovitus: Matthew Kneale. Jumalate leiutamine – usundite tekkelugu ateisti vaatenurgast. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2015.
aga vaid üks, 1779-kilomeetrine Angara jõgi, mis sealset vett Jenissei kaudu Põhja-Jäämerre juhib. http://g3.nh.e e/images/pix/wwwadventuretravelru-68405101.jpg 4 Olhoni saar Baikali üks müstilisemaid paiku on järve suurim Olhoni saar, mida nimetatakse ka samaanide saareks. Saare eriline energia on olnud samaanide tegevuse jaoks ilmselgelt sobiv, sest kõikjal võib leida märke riitustest. Kindlasti peaks Olhonil viibides külastama ka Samanka kaljukivi, mille läheduses viibides on tunda tugevat energiavälja ning millele lisavad müstilisust seda valvavad rongad. Olhoni looduse erakordsus on isegi Baikali järvega võrreldes silmapaistev. Saare põhiline vaatamisväärsus on selle loodus, mille kohta on öeldud, et Olhonil leidub killuke kogu Venemaal leiduvatest loodusvormidest, alustades tühermaast ja metsast ning lõpetades kaljude ja kõrbega.
Kujundlikkus Kujutamisobjekt on luuletaja isiksus – tema sisemaailm, elamused, mõtted. Loogilisi ning põhjuslikke seoseid tähtsaks ei peeta. Mõiste tekkis keelpilli lüüra järgi, mille saatel laule esitati (hiljem lisandus ka flööt), ja mis võeti kasutusele hellenismiajastul. (Lüüra oli Apolloni pill, flööt Dionysose). Nii eepos, lüürika kui ka draama kasvasid välja müüdist ja riitustest, mis liitsid polise liikmed kogukonnaks. Vanakreeka lüürika õitseaeg saabus pärast kangelaseepika aega, VII ja VI sajandil eKr. Lüürika žanrid on eleegia, jamb, monoodiline meelika, koorimeelika, (epigramm). 3. Eleegia. Mis seda iseloomustab? Kuidas mõiste aja jooksul on muutunud? Mis on selle sisu, eesmärk? Mis on kodanikueleegia? Kes on seda žanri viljelenud? Mis ameteid viljelejad pidasid?
Ei ole abstraktne. Kindlad printiisbid: 1) ühtsusprintsiip; 2) tasakaaluprintsiip (tegu/tagajärg); 3) täiendpolaarne mõtlemine; 4) Maagiline kontaktsus – kirjeldab kindlaid tingimusi kuidas hinged ümber paiknevad. - Surmakujutelmad: surnukeha hirm. Kujutlus vabahingest – austus, hoolitsus – surnukultus. Neid käsitletakse animismis. Kehahing laguneb ajajooksul, lagunemise kiirus on otseselt seotud laibaga tehtud riitustest. Nt: põletus – kohe, pleegitus – 1a (lavatsite peale); maamatus (laibamatus) – väga kaua. - Dualistlik-pluralistlik eksistentsi idee: vaime on mitu 1. Kehahinged – seotud inimese füüsiliste võimetega ja ka psüühilised võimed 2. Vabahing ehk ringhind – tavalised unenäod 3. Lahushinged ehk puuhinged 4. Teisik - tagurpidi väeloom, inimese hing mis materialiseerib end teiste
oli seotud mingi konkreetse hädaga. Peale põlisjumalate olid vanarooma jumaluste hulgas nn spetsiaaljumalad, kelle poole pöörduti seoses mõne kindla tegevusega, näiteks seoses viljalõikusega. 4 Põlisjumalad Põlisjumalate ja nendele pühendatud pühade iseloom näitab, et muinasroomlased ei olnud üksnes põlluharijad, vaid ka sõdalased. Jumalad esindasid igapäevaelu praktilisi vajadusi. Ettenähtud riitustest ja ohverdustest peeti rangelt kinni. Roomlased vajasid kasulikke jumalaid, mitte lüürilist Apollonit ja sinijuukselisi muusasi. Nii loodi numenid ehk ,,jõud", kes valvasid hälli, hoolitsesid toidu eest jne. Janus ja Vesta valvasid vastavalt ust ja kodukollet, laarid kaitsesid põldu ja maja, Pales kaitses karjamaid, Saturnus külvamist, Ceres viljakasvu, Pomona puuvilju ning Consus ja Ops viljasaaki. Jumalate valitsejat Jupiteri austati sellepärast, et ta oma vihmaga
ja mitte keegi ei toonud uusi ohvreid." Sellest võib järeldada, et Aphrodite austajad tavatsesid talle ohverdada. Kuid me ei saa kindlad olla, millist liiki ohvreid jumalannale toodi. Arvestades, et ,,ohvrialtarite tuhk oli jahtunud", võib järeldada, et Aphrodite pühapaigad asusid mägede otsas, sest arheoloogilistel väljakaevamistel pole mäetipupühamutest ohvriloomade konte leitud, kuid selle-eest on avastatud tuleasemed, mis on olnud osa seal korraldatavatest riitustest. Teistes pühades paikades (nt koobastes või saludes) on aga tuvastatud vereohvri jälgi ning leitud ohvriloomade luid. Vihjeid sellele, et Aphroditet austati mäetipupühamus, võib samast müüdist leida veel. Näiteks kui kuningas läks püütialt (viide Apollonile, kes oli ennustamise jumal) küsima, mida ta peaks Psychega tegema, ütles too Eduard Petiska versioonis, et ,,Vii ta lossi taga asuva kalju tipule. Seal tuleb peigmees talle järele." ning Edith Hamiltoni
on seotud konkreetse religiooni pühalugudega. Rahvapärased pühalood. Mütoloogia - teadus müütidest. Teadus müütide algupärast. Sptetsiifiline religiooniteaduse liike aga ka folkoristika teadus üks alaliike. Riitus religiooniteadusliku mõistena religioosne toiming ehk tegevus. Tema eriline tunnus : väga konservatiivne, ta ei muutu, säilib. Riitus koosneb : sõnalisest osast ja talituse osast. Igal riitusel oma tähendus ja religioon koosneb paljudest riitustest. - Tõrjeriitus; väljaajamisriitus kuri ei ole veel kallale tulnud aga on karta et ta tuleb, kurja tuleb eemale tõrjuda. Kurja eemalepeletamine - Eksortsism kuradi väljaajamine. Kurjusest lahti saamine. Kurjade vaimude väljaajamine. - Siirderiitused(initsiatsioon) üleminek,asumine ühest olukorrast, inimese ühest eluetapist teise. Nt noorukist meheks või tütarlapsest naiseks. Ekskommunikatsioon osadusest väljaarvamine (anateemi alla panek)
üleloomulikesse olenditesse ja nähtustesse, kellest või millest tuntakse end sõltuvalt ja keda tuleb usuliselt austada, kummardada ja teenida. Religiooni objektiks on üleloomulik ja kogemuseväline (transtsendentaalne) vägi. Religiooni ülesanded: 1) Nähtuste seletamine; 2) Ühiskonna kindlustamine; 3) Inimeste psühholoogiline toetamine; 4) Traditsiooni loomine ja sel moel mälu edasi kandmine. Teoloogia teadus Jumalast või Jumalatest, religioossest õpetusest, dogmadest, riitustest ja teenimisest. Teoloogia uurib teadusliku mõisteaparaadi ja teaduslike meetodidega religiooni kui nähtuse ja üleloomuliku printsiibi olemust, üleloomuliku printsiibi ja inimese vahekorda , religiooni ja ühiskonna seoseid ning vastavaid allikaid ajaloolises, eetilises ja eksegeetilises plaanis eri kultuurides ja ajastutel. Igal religioonil on oma teoloogia. Usk religiooni ja usundi keskmes asuv keerukas psühholoogiline nähtus hoiak, mis
Ehnaton ise (vt nt Lichtheim 1976: 9699; David 2005: 215217). Atoni templi- tes polnud pühamuid ega kultusekujusid. Riituse põhiline iseärasus oli asja- 114 www.folklore.ee/tagused Vaarao Amenhotep IV (Ehnatoni) riigivalitsemisviisi võimalikust eripärast olu, et Atoni ülempreestriks oli Ehnaton ise, kuningas oli jumala ainus maine esindaja. Erinevalt varasematest riitustest, mida toimetati templites, kum- mardati kuningat jumalana tema palees (vt Shafer 1997: 180183). Tähtis koht oli mõjurikastel avalikel protsessioonidel (Jacq 2000: 146jj, 178). Tekkis kogu- ni valitseja ja tema pereliikmete kui nn kodujumalate kultus, mis jällegi oli täiesti uus nähtus Egiptuse religioonis (vt Morenz 1984: 155; Assmann 1984: 251253). Sisuliselt olid Aton ja Ehnaton saanud üheks. Niisiis on tegemist
Oluline on olla teadlik oma eelarvamustest ja suhestuda neisse kriitiliselt. Religiooni teadusliku käsitluse võimalused: Religiooniteadused (metodoloogiline agnostitsism kuidas uskumused mõjutavad ühiskonda, inimesi jne. Pole oluline, kas jumal on või ei ole) vs teoloogia (lähtub jumalikust suunitlusest). Siiski mõlemal on fookuseks religioom. Kasutatakse lihtsalt erinevaid meetodeid. Teoloogia on teadus Jumalast või jumalatest, religioossest õpetusest, dogmadest, riitustest ja teenimisest. Igal religioonil on oma teoloogia. See ongi usuteadus. EUROOPA JA RELIGIOON 21.SAJANDIL Religioon ja kollektiivne identiteet? Post-traditsionaalne maailm (traditsioon on katkenud) Multikultuursus, identiteet ja religioon (religioon ja poliitika) Islam (religioon avalikus ruumis) Euroopa peamine vastane Religioon ja globaliseerumine USUNDID MAAILMAS Maailmausunditeks peetakse usundeid, mille pooldajate arv ületab 100 miljonit inimest.
Katsetes paganaid ebaseksuaalseteks ja inimlikeks muuta muutsid usklikud hiljem nende algsete rituaalide tähenduse kenaks eufemismiks, mis nüüd on õige missa nime all. Isegi kui satanist peaks igal õhtul Musta Missat, poleks see rohkem paroodia, kui harda kirikuskäija puhul, kes ,,kogemata" võtab osa oma Mustast Missast omaenda antiiksetest paganliku päritoluga ausatest ja emotsionaalsetest terviklikest riitustest. Tseremoonia, mida nimetati Mustaks Missaks, pidi kahtlemata sokeeriv ja vägivaldne olema selles peitus ka ta edu. Püha kiriku teotamine keskajal oli kohutav kuritegu. Kuid ka nüüd ei hülga kirik seda vägivaldset pilti, mis loodi inkvisitsiooni ajal. Traditsionaalne Must Missa pole diletandist või reeturist preestrile enam vägivaldne näitemäng nagu vanasti. Kui satanist soovib mõnitada, vaatab ta hoolega, et see poleks parodeerimisel moes. Niisiis astub ta tõega
Uhkust mõistis Aristoteles väga positiivselt (hea elu tähendas inimpotentsiaali realiseerimist, uhkus oli osa inimesest), kristlastele oli see kõige tõsisemaks patuks. Kristlaste põhivoorusteks olid alandlikkus ja kuuletumine Jumala käskudele. Inimene ei tohi olla enam enesekeskne, vaid peab keskenduma Jumalale. Vana-Kreekas ülistati egoismi (inimese enda õnne), kristluses altriusmi. Esimestel sajanditel kiusati kristlasi taga, sest nad ei võtnud osa riigireligiooni riitustest, mis olid formaalsed ning mida järgisid pea kõikide teiste religioonide esindajad. Kristlasi peeti seetõttu ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus kõneles sellest, et juudid olid püüdnud täita Vana Testamendi käsuõpetust väliselt, kuid vaja oli täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel. Esimeste sajandite müsteeriumireligioonid aga mõjutasid ka kristlust
patsifistlik religioon. Uus Testament oli sätestanud selgelt vaid seda, et Jumal nõuab ka usklikelt alistumist maistele võimudele (Ro 13), valitseja võim on Jumalast selleks, et suruda maha inimeste patususest tulenevat kurjust. Nagu Seneca oli rääkinud kahest riigist, nii oli ka tagakiusatud kristlastel kaks riiki, üks oli vaimne, kus neil oli igavene elu, teine oli maine, ajutine ja madal. Esimestel sajanditel kiusati kristlasi taga, sest nad ei võtnud osa riigireligiooni riitustest, mis olid formaalsed ning mida järgisid pea kõikide teiste religioonide esindajad. Kristlasi peeti seetõttu ateistideks. Esimese kolme sajandi jooksul oli muutunud ka kristluse õpetuslik hoiak ja sisu. Jeesus kõneles sellest, et juudid olid püüdnud täita Vana Testamendi käsuõpetust väliselt, kuid vaja oli täita seda südamest ning ta uskus inimese võimetesse Jumala käskude täitmisel. Esimeste sajandite kristluse sisuline muutus:
annaabi.ee 
