Muinasroomlaste Religioonid (0)

Kristlus tõrjus muinasroomlaste religioonid täielikult välja.
Muinasroomlaste algset religiooni on hilisemad arvukad ja üksteisele vasturääkivad uskumused ning suure hulga vanakreeka mütoloogia omaksvõtmine nii palju muutnud, et seda ei saa enam täpselt rekonstrueerida. Osad autorid kasutasid rooma pärimuse lünkade täitmiseks kreeka uskumusi.
Vana- Rooma ametlike preestrite rituaalipraktika teeb selgelt vahet kahel jumalate klassil : 'põlisjumalad' ja 'uusjumalad'. Põlis olid Vana-Rooma riigi algsed jumalad. Nende nimesid ja loomust näitasid kõige varasemate preestrite tiitlid ja kalendripühad. Uusjumalad olid hilisemad jumalused , kelle kultus toodi Rooma ajaloolisel ajal. Tavaliselt on kultuse alguse aeg teada ning see oli seotud mingi konkreetse hädaga. Peale põlisjumalate olid Vana-Rooma jumaluste hulgas nn spetsiaaljumalad, kelle poole pöörduti seoses mõne kindla tegevusega, näiteks seoses viljalõikusega. Katkendid vanadest rituaalidest näiteks kündmise või külvamise juures näitavad, et iga toimingu juures hüüti appi eraldi jumalust, kusjuures jumaluse nimi oli tuletatud vastavat toimingut tähistavast tegusõnast. Neid jumalusi võib pidada abijumalusteks, kelle poole pöörduti tähtsamate jumaluste kõrval. Varane rooma kultus ei olnud niivõrd mitmesse jumalasse uskumine kui polüdemonism: olenditest, kelle poole pöörduti, teati vaevalt midagi peale nime ja funktsiooni ning olendi 'vägi' avaldus väga spetsialiseeritud moel.
Põlisjumalate ja nendele pühendatud pühade iseloom näitab, et muinasroomlased ei olnud üksnes põlluharijad, vaid ka sõdalased. Jumalad esindasid igapäevaelu praktilisi vajadusi. Ettenähtud riitustest ja ohverdustest peeti rangelt kinni.
Kõige varasema panteoni eesotsas oli kolmik Jupiter, Mars ja Quirinus (kelle kolm preestrit olid kõige kõrgemat järku preestrid ) ning Janus ja Vesta. Varasemal ajal ei olnud need jumalad kuigi isikupärased ning nende abielud ega sugupuud polnud teada. Erinevalt vanakreeka jumalatest ei omistatud neile surelike sarnast elu ning nende tegevusest ei ole palju lugusid.
Sedamööda, kuidas Rooma vallutas uusi alasid, võeti omaks teiste rahvaste jumalaid. Vallutatud alade jumalaid austati tavaliselt samamoodi nagu rooma jumalaid. Paljudel juhtudel paigutati uued jumalad Roomas uutesse pühamutesse. Linna elama asunud võõramaalastel lubati jätkata oma jumalate kultust. Tähtsad rooma jumalused samastati lõpuks inimtaoliste kreeka jumalate ja jumalannadega, kellelt võeti üle ka atribuudid ja müüdid.
Et mõned templid olid pühendatud Roomale, siis on oletatud, et oli olemas Roma-nimeline jumalus.
Rooma pühadekalender andis tunnistust külalislahkusest vallutatud alade kultuste ja jumaluste vastu. Iidseid pühasid oli vähe. Mõned kõige vanemad säilisid siiski paganliku impeeriumi lõpuni, kandes edasi mälestust algelise põllundusrahva viljakus- ja lepitusriitustest. Uute jumalate auks hakati pidama uusi pühasid. Lõpuks oli pühasid juba rohkem kui tööpäevi.
Impeeriumi ajal pühitseti saturnaale seitse päeva. Kogu äritegevus katkestati, orjadele anti ajutine vabadus, vahetati kingitusi ning põhiliselt lõbutseti. Luperkaalid olid iidne püha, millel algselt austati karjasejumalat Lupercust. Neid pühitseti 15. veebruaril Lupercali koopa juures Palatinuse mäel, kus emahunt olevat üles kasvatanud Rooma linna legendaarsed asutajad kaksikud Romuluse ja Remuse. Nendega seotud Rooma legendide seas on legend Faustulusest, lambakarjusest, kes olevat leidnud kaksikud hundikoopast ning võtnud enda juurde koju, kus tema naine Acca Larentia kasvatas nad üles.
Sekulaarmänge, mille kavas olid nii atleetide etendused kui ka ohverdused , peeti ebakorrapäraste intervallidega, traditsiooniliselt umbes üks kord saja aasta kohta, et märkida uue ajajärgu algust. Idee järgi peeti neid siis, kui suri viimane inimene, kes oli näinud eelmisi sekulaarmänge.
Ka Rooma templite arv ja arhitektuur näitavad vastuvõtlikkust kõikidele maailma religioonidele.
Et Rooma religiooni kanti üle kreeka jumalate inimlikud jooned ning haritud roomlaste seas sai valdavaks kreeka filosoofia, jäid vabad riitused üha enam unarusse ning 1. sajandil eKr vanade preestriametikohtade usuline tähtsus vähenes kiiresti.
Keiser Augustus, kes ise oli preester , võttis ette kultusereformi vana süsteemi taastamiseks. Varasemal rituaalil oli küll vähe pistmist moraaliga, vaid tegemist oli suhtega inimeste ja nähtamatute jõudude vahel, milles jumalate teenimise eest saadi vastutasuks turvalisus
Hoolimata Augustuse reformidest keskendus Rooma impeeriumi religioon üha enam keisrikoja ümber ning lõpuks hakati keisreid pärast surma jumalaks kuulutama. Jumalaks kuulutamine sai alguse juba enne keisririigi rajamist Julius Caesariga.
Keisririigi ajal said populaarseks ning levisid laialt paljud võõramaa kultused, näiteks Egiptuse jumalanna Isise ja Pärsia jumala Mithrase kultus. Viimane oli mõneti sarnane kristlusega. Ka kristlus levis hoolimata tagakiusamistest Nero ja Diocletianuse ajal. Constantinus I (oli ainuvalitseja 324-337) sai kristlusest keisririigi ametlik religioon. Keiser Theodosius I ediktiga 392 keelati kõik paganlikud kultused.