välja kõige varem ja tekkimispaik oli Antiik-Kreeka. Stiilimõiste kujunemisloost Stylos (kreeka keeles sõna), stilus (ladina keeles pulk, millega kirjutati vahatahvlile; terav ots oli kirjutamiseks, lame ots kustutamiseks ja vaha tasandamiseks) ,,Tal on hea sulg" kirjutaja omapära Stiil- kõneolukorrale vastav keelekasutus Stilistika ehk stiiliõpetus sai alguse antiikajal, ta oli retoorika ehk kõnekunsti osa. Kreeka retoorikud eristasid kolme mõjutamise komponenti: logos, eetos ja paatos. Logos (kr k logos sõna, mõiste, üldine seaduspärasus) õige mõtlemise seadused ja vormid. Eetos (kr k thos komme, harjumus, olemus, karakter, meelelaad) kõneleja isiklik mõju kuulajale. Paatos (kr pathos kannatus, läbielamus) mõjutamine, apelleerimine tunnetele. 18. sajandil muutus stiili tähendus: kirjaliku kõne iseloomustusest üldise tähendusega
ladina keelt, muutus oluliseks osaks haridusest, loomulikuks nähtuseks). Kujunesid tuntud kõnemehed, retooriline haridus, esimene osa haridusest, mis roomlastele anti. Õpetati ka kõlblusõpetust. Kõnes temaatikaks ka ühiskondlikud põhialused. Samal ajal arenesid retoorikaga käsikäes kõik teadused ja kunstid. Arendati ladina keelt (uued mõisted, eeskujud, kreeka kunstist või keelest). Nende põhjal loodi uued terminid retoorikud kuni keeleteadlased. Kustutamata jälje jätnud Euroopa kultuuri, kõnekunsti Marcus Tullius Cicero 106-43 ekr. Polnud sünnipärane Rooma kodanik, sellepärast peeti teda uustulnukaks lomaroos/lomonoos (inimene, kes hakkas tööle kõnepidajana). Ruttu saavutas kuulsuse hea kõnelejana. Võimemeeste seas tekkis palju vastaseid pidi tihti roomast põgenema, sest elu mitmel korral ohus. Väike-aasias ja kreekas täiendas oma oskuseid. Tegutses kõrgetes
Vana-Kreeka klassikalise ajastu proosa o Liigitamine 6 · Ajaloo proosa vajadus jäädvustada andmeid teistest rahvastest ja oma rahva elust · Retooriline proosa Kohtukõned - Lysias Õpetuskõned, ilukõned Isokrates Poliitilised kõned - Demosthenes · Filosoofiline proosa vajalikke mõisteid o Tähtsamad retoorikud · Lysias Logograaf Koostas kohtukõnesid Temast on säilinud 34 kõnet · Isokrates Piduliku kõnekunsti rajaja Avas Ateenas retoorikakooli · Demosthenes Esitas poliitilisi kõnesid o Tähtsamad filosoofid · Sokrates Oli kuulus küsimuste mitte vastuste poolest Sokrates ponud ise mitte midagi kirja pannud
Initsiatiivi saab haarata ning partneri üle kontrolli kehtestada ka oma vanust, staatust, välimust ja erudeeritust kasutades, oma positsioonile ja autoriteetidele viidates. Ka miljöö, kellaaeg, kõrvaliste isikute juuresolek või puudumine mängivad kaasa taotlusi soodustavate ja takistavate vahenditena. 7 4. Kõne veenvus Olevast saab kõneleda mitmeti Aristoteles Kõne veenvust mõjutavad paljud tegurid. Kreeka retoorikud eristasid kolme mõjutamiskomponenti: logos, eetos ja paatos. Logos (kr k logos sõna, mõiste, üldine seaduspärasus) tähendab seda, et inimest veendakse sõna ja argumentide jõuga. Sealt on tulnud meie keelde sõnad ,,loogika" ja ,,loogiline". Logose peamisi komponente on loogika teadus õige mõtlemise seadustest ja vormidest. Eetos (kr k èthos komme, harjumus, olemus, karakter, meelelaad) tähendab kõneleja mõju kuulajatele
üks laostunud Firenze puusepp: "mul pole enam töökoda, sest ma ei jõua renti maksta", lisades, et tema poeg "teenib haiglas ja õpib arstimist ega saa palka"" (Garin 2010: 7). Renessanss tähendas muutust inimeses endas, nagu ka ühiskonnas kus ta parasjagu elas. Inimtüübid muutusid koos inimestele suunatud ülesannetega. "Mõeldagu kasvõi sellele, kuidas XV sajandil omandasid mitmes linnriigis üha suuremat kaalu teatavad "intellektuaalid" notarid, retoorikud, "humanistid" ja otsekohe hakkasid selle tasutal välja joonistuma kantslerite, sekretäride, oraatorite figuurid oma mitmekesisuses, meenutades samuti nendega toimunud muutusi, nende tegusid ja ülesandeid" (Garin 2010: 13). Veelgi suuremat tähtsust hakkasid omandama arhitektid, paljud linnad muutusid nende käe all renessansi perioodil tundmatuseni.
Algul tuubiti tähestikku, sellele järgnes silpide lugemine ja kirjutamine ning viimaks tegeldi alles tekstiga. Kõige keerulisemaks pidasid õpilased rooma numbritega arvutamist (Palamets 1976). ,,Õpilane kasutas seejuures sõrmi. Vasak käsi esindas ühe- ja kahekohalisi arve, parem kolme- ja neljakohalisi" (Tiidus 1997; lk 207). Kuna haritud inimene pidi oskama kreeka keelt, jätkasid noormehed tihti õpinguid ka grammatikakoolis, kus tihti olid ka õpetajateks kreeklastest retoorikud ja grammatikud (Palamets 1976). Nendest peeti rohkem lugu kui algkooli õpetajatest, kuid konkurents õpilaste pärast oli suhteliselt suur ja õpetajad pidid klassiruumi täitmiseks taluma mitmeid alandusi ja vahel ka seda, et õpilastelt jäi tasu saamta, kuna vanematelt saadud kooliraha oli ära kulutatud. Avalikult kutsuti neid õpetajaid professoriteks (muide, tool, millel nad istusid, kandis nime cathedra ehk kateeder) (Tiidus 1997).
Cicero kõnedest on kokku säilinud 30 (peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul). Sisuliselt jagunevad nad poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessanssajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile. (Aava 2003: 22-23) Cicerost võtsid malli järgmised kuulsad retoorikud Quintilianus ja hiljem ka Püha Augustinus. (Kennedy 1998) Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35-96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga
Nõupidamisformaatide rakendamine: kasutati väga laialdaselt: kohtupidamine, kõrgeimal tasandil (riigijuhtimine), ka ülikooli senat 5 3) Hobbesi ja Rousseau kriitika ühisnõupidamiste suhtes Hobbes'i kriitika: Ilukõnelejate paraad: eesmärgiks isiklik populaarsus, mitte asja objektiivne esitamine. Eriti ohtlik, kui omahuvidega retoorikud. Seetõttu nõupidamisel paljudelt vastus ,,ei" või ,,jah", mitte täielik nõuanne. Mõjutatud retoorikast, mitte loogikast, ei pinguta oma vaimu. Paljud kardavad arvamust avaldada, kartes mittemeeldimist või kellegi viha. Grupinõupidamistes raske sisu salajas hoida. Rousseau kriitika: Ühise arutelu ja hääletuse puhul pääseb maksvusele kõige kõvahäälsem erihuvi. Ühishuvi on võimalik leida vaid siis, kui kodanikud on üksteisest isoleeritud ning kujundavad arvamuse iseseisvalt.
stylistics, german or russian. The very term stylistics came into more common use in english only some 30-40 years ago. It was however recorded much earlier that is in 1882 for the first time, meaning ,,The Study of literary style, the study of stylistic features." A short history of the development of stylistics Stylistics is regarded a relatively new branch of philology, yet its roots go back as far as ancient Greece and Rome, where the rhetoricians (retoorikud) cultivated the art of clear and elegant use of language by developing and polishing stylistic devices. In the 18th century, an individualistic-psychological view on style and stylistics emerges. The late 19th and and early 20th centuries witnessed a utilitarian approach to stylistics. The tendency to regard stylistics as an applied science has been particularly marked in english- 1
jumala armu vili. Kristlane ei tõsta mässu jumala vastu Õigus ja kirik kindlustavad rahu ja täidavad seega jumala tahet Kristlus tõi leevendust moosese käskude rangusse. Vabadus ja arm on olemas, jumala kätes, sõltub tegudest. Kirik ja õigus - algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu ja kristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganlikuRooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastusest, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund
rahu, liidulepingud eelisteks see, et 1. tuuakse konkreetne vaidlussituatsioon ja seal selgubki tõde ning 2. argumendid võetakse läbi süstemaatiliselt 3.selle abil jõutakse otsus kiiremini vastu võtta 3. Hobbesi ja Rousseau kriitika ühisnõupidamiste suhtes Hobbes: ühisnõupidamine on ilukõnelejate paraad. eesmärgiks isiklik populaarsus, mitte asja objektiivne esitamine. Eriti ohtlik, kui omahuvidega retoorikud. Seetõttu nõupidamisel paljudelt vastus `ei' või `jah', mitte täielik nõuanne. Mõjutatud retoorikast, mitte loogikast, ei pinguta oma vaimu Paljud kardavad arvamust avaldada, kartes mittemeeldimist või kellegi viha Grupinõupidamiste sisu raske hoida salajas. Rousseau: Ühise arutelu ja hääletuse puhul pääseb maksvusele kõige kõvahäälsem erihuvi. Leiab, et ühishuvi on võimalik leida vaid siis, kui kodanikud on üksteisest
kinkinud paavst Silvester I nii vaimuliku kui ilmaliku võimu Lääne-Rooma riigis. Olgugi, et ürik tekitati alles 750-850.a. sobis see tugevdamaks arusaama Roomast kui (kristliku) maailma keskusest. Imperiaalne ja kristlik müüt täiendasid teineteist. 3. Kirik ja õigus Algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk allutab õiguse järk-järgult uuele eetikale õigus peab olema jumala armu ja kristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganliku Rooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastuses, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund.
punkti C. Liikudes punktist C edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed C ja B vahel, s.o. punkti D. Liikudes punktist D edasi B suunas peate jällegi läbima pool teed, jne jne. Seega jääb teil alati läbida pool mingist teelõigust ja te ei jõua kunagi punkti B. Zenoni paradokside loogiline struktuur oli väite põhjendamine väite vastandist absurdsete järelduste tuletamise teel: nn. reductio ad absurdum. Väidete põhjendamise ning ümberlükkamise kunsti arendasid edasi varased retoorikud ja sofistid. Tuntumad neist olid 5. sajandil e.m.a. elanud Gorgias, Hippias, Prodicus ja Protagoras. Sofistid ei tegelenud küll väitluse tehnika uurimisega, kuid nad nõudsid näiteks, et moraalipõhimõtteid tuleb ratsionaalselt põhjendada. Sofistide traditsiooni kandsid edasi Sokrates (470-399 e.m.a) ja Platon (428/427 - 348/347 e.m.a). Platoni kirjutistes ilmub esimest korda tähelepanek väitluse struktuurist kui iseseisvast uurimisobjektist. 2.1.2 Aristoteles
Kontinuiteedi ja legitimeerimisfunktsioon Kirik andis Roomale kui maailma keskpunktile uue kristlikul põhjal rajaneva legitiimsuse. Rooma piiskop(paavst) tuletas oma eriseisundi võrreldes teiste piiskoppidega apostel Peetruse ametisse määramisest Roomasse. Kirik ja õigus Algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtidepärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk allutab õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu jakristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganlikuRooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korratagamiseks ei piisanud ligimese armastuses, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund
annaabi.ee 
