protsess on stiimuli poolt käivitatud ning vähemalt osaliselt automaatne ja teadlikul tasemel kontrollimatu. Näiteks võib tahtmatult meie tähelepanu püüda äkiline liikumine või valju heli. Teise töötlusviisina eristatakse ülalt alla suunatud (top-down) ehk tahtlikku tähelepanu, mida juhib subjekt ise lähtuvalt oma hetke plaanidest, strateegiatest, eesmärkidest ja kavatsustest. Ülalt alla suunatud protsessid algavad psüühika kõrgemate ja keerulisemate tasemetega seotud representatsioonidest ning kulgevad edasi madalama taseme, lihtsamaid representatsioone kasutavate töötlustasemete suunas. Selline tähelepanuprotsess rakendub näiteks siis, kui inimene püüb teadlikult teiste objektide seast ühte konkreetset stiimulit üles leida. · Fokaalne ja eeltähelepanu Olulise teoreetilise eristuse tähelepanu valdkonnas on teinud kognitiivpsühholoog Ulric Neisser. Enne fokaalse tähelepanu protsessi, kus
lahendamiseks. Näiteks puudutab õlle joomise probleem lubatavust (valikülesande standardne variant), seega toob ta esile meile sisseharjunud oskuste üle mõelda. Samasugusel loogikaülesande tähtede ja arvudega (Wasoni katse) pole aga igapäevase arutlusega mingit nähtavat seost, seega pole meil strateegiat ning me ei saa sellega hästi hakkama. Mõlemate tõlgenduste kohaselt sõltub arutluse käik mentaalsetest representatsioonidest, mille üle arutleme. Lisaks rõhuavad mõlemad pragmaatilisi kaalutlusi- ühel juhul on tarvis õigesti arutleda valetamise ja petmise puhul (Wason), teisel aga lubamise ja kohustamise puhul (lihtsustatud). 4. Millised on algoritmide ja heuristikute abil mõtlemise puhul kummagi plussid ja miinused? Kas inimesed ja arvutid lahendavad probleeme sarnaselt? Newell & Simon (1972) eristasid 2 probleemilahendusstrateegi : Heuristikud ja Algoritmid.
jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhtes on näiteks mitmuse tunnused d ja i (hüppe+d hüppe+i+l), hea eri tüved (hea pare+m pari+m) IP-morfoloogia ja IA-morfoloogia Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Selle näiteks on saksa keele sõnalõpuklusiilid ja soome keele vokaalharmoonia ning eesti sisseütleva lõpu kirjeldused. Selle vastand on IA-morfoloogia. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. IA-morfoloogiline kirjeldus saksa keele helilisuse/helituse varieerumisest võiks olla lihtsalt konstateering, et helitud allomorfid esinevad sõna absoluutses lõpus, teistes
seletatakse näiteks imiteerimise ja empaatia mehhanisme, samuti keeleomandamist. Peegelneuronite avastamisel on oluline roll Giacomo Rizzolattil. Mentaalsed representatsioonid toimuvad neuraalse (seotud närvide struktuuriga) koodi ja füüsikalise (nt heli) koodi vahel (nagu ikoonid arvuti töölaual on seos maailma ja arvuti sisemuses toimuvate protsesside vahel). Mentaalne protsess on operatsioon mentaalsete representatsioonidega. Erinevat ettekujutust mentaalsetest representatsioonidest ja protsessidest iseloomustavad erinevad psühholingvistilised mudelid. Põhiküsimus on tänapäeva mudelites: kas abstraktsed reeglid (keeleteadlaste reeglid, nt mineviku moodustamine) on olemas ja kui on, siis mis tasemel? 2) keelelise nähtuse tüüp (leksikaalne, süntaktiline jne struktuur); 3) keelekasutuse 4 allsüsteemi (kõne, kuuldu mõistmine, kirjutamine, lugemine); 4) keeleoskuse 3 seisundit (omandamine, küpsus, kaotamine/alakõne) – tavaliselt käsitletakse küll
Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad (nt mitmuse tunnused d ja i hüpped, hüppeil). Morfoloogiline tunnus ehk kategooria nimetus. Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Meetod on levinud just generatiivse fonoloogia traditsioonis. (Soome keele vokaalharmoonia) Protsessimorfoloogia vastand on IA-morfoloogia (Item-and-Arrangement). Selles lähenemises ei võeta seisukohta abstraktse morfeemitasandi probleemide osas. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid (items) ja nende distributsioonid. IP-morfoloogia toob kirjeldusse suunalisuse. Ühed representatsioonid on põhilised või
morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine Protsessimorfoloogia – (IP) – morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia – loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid jms. Morfeemiklass – morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. Vaba morfeem – võib esineda iseseisva sõnavormina ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente Seotud morfeem – esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb ühiskondlikest faktidest, teine struktuuride ja käitumisharjumuste representatsioonidest ajus. Keelesüsteem realiseerub lausungitena. Nende kogu nimetatakse korpuseks, mis peegeldab praktilist keelekasutust loova keelekasutusega. Grammatika 1 A olemust saab uurida ka introspektsiooni kasutades: uurija toetub oma keeleoskusele ja hindamisvõimele. Keele ehituse süsteemipärane esitus ja reeglite kogu (grammatika 2) on keele grammatika 1A süstemaatiline ja teoreetiline kirjeldus. Grammatika 2 toetub mingile
vastasmõjus kujunenud ja keskkonnaga ühtne. Kuidas KPF-d saavad olla seotud ajuga? – lokalisatsioon – ei sobi, pole seotud ühe osaga ja holism – ei sobi uuringute tulemustega, loeb mass. Joaquin M. Fuster pakub 2003, toetudes Friedrich Hayek’ile (1952), „uue paradigma“ – „cognit“ – teadmise representatsioon koores: cognit’i võrgustikuline struktuur koosneb taju ja tegevuse elementaarsetest õppimise ja minevikukogemuse teel omavahel seotud representatsioonidest. Kognit on määratletud tema komponent-sõlmede ja nendevaheliste suhetega. Kognitid on dünaamilised struktuurid, mis muutuvad uue kogemusega. 5 *Uuesti avastamine justkui lisa kinnitus! (varem sama tulemuse leidnud nii Lev Võgotski (1934), Carl Wernicke (1881). KPF süsteemse dünaamilise lokalisatsiooni teooria
Keele representatsioon ajus on esitatud neuraalse (neural) koodina, mis on evolutsiooni ja tulemus ja mida teadus tänapäeval veel ei mõista.Mentaalsed representatsioonid on midagi, mis on neuraalse koodi ja füüsikalise koodi vahel (umbes nagu ikoonid arvuti desktopil on seoseks maailma ja arvuti sisemuses toimuvate protsesside vahel). Mentaalne protsess Mentaalne protsess on operatsioon mentaalsete representatsioonidega. Erinevat ettekujutust mentaalsetest representatsioonidest ja protsessidest iseloomustavad erinevad psühholingvistilised mudelid. Põhiküsimus tänapäeva mudelites: kas abstraktsed reeglid (keeleteadlaste reeglid, nt mineviku moodustamine= tugev tüvi + s(i)) on olemas ja kui on, siis mis tasemel. Psühholingvistika meetodid 1. Korpusuuringud eriti lapsekeele uuringutes, varasemates hääldusuuringutes (nt vigade uurimine korpuste põhjal) 2. Eksperimendid teadusliku hüpoteesi või oletuse kontrollimine.Sihipärane tegurite või
tüvede grammatilised omadused Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid - kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid raliseeruvad. Supletiivsus (morfide liigituse erijuhtum) - semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Protsessimorfoloogia e IP-morfoloogia - morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia - IP vastand; ei võeta seisukohta abstraktsete morfeemitasandi probleemide osas; loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. 22. Morfeemide liigitamine. Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel (vabad, seotud), tähenduse alusel (leksikaalsed ja grammatilised). Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud
lõpuni veel ei mõista. Mentaalsed representatsioonid on midagi, mis on neuraalse koodi ja füüsikalise koodi vahel (umbes nagu ikoonid arvuti desktopil on seoseks maailma ja arvuti sisemuses toimuvate protsesside vahel). Eri keelte pealtnäha samu objekte/nähtusi esitavad representatsioonid võivad olla tegelikult erinevad. Mentaalne protsess • Mentaalne protsess on operatsioon mentaalsete representatsioonidega. • Erinevat ettekujutust mentaalsetest representatsioonidest ja protsessidest iseloomustavad erinevad psühholingvistilised mudelid. • Põhiküsimus tänapäeva mudelites: kas abstraktsed reeglid (keeleteadlaste reeglid, nt mineviku moodustamine= tugev tüvi + s(i)) on olemas ja kui on, siis kus ja kuidas. Psühholingvistika meetodid 1. Korpusuuringud – eriti lapsekeele uuringutes, varasemates hääldusuuringutes (nt vigade uurimine korpuste põhjal) 2
(a) üks mis näeb inimest keskkonda pigem eraldiseisvatena ja kultuuri, kui miskit nende vahepeal; (b) teine mis näeb neid lahutamatu tervikuna. s.t. viimase puhul indiviid+keskkond kui terviklik süsteem ja kultuuri tekkimine selles süsteemis, mitte ainult indiviidides või neist väljaspool. Antropoloogias räägitakse jagatud kollektiivsetest mõtlemismudelitest (folk models), sotsiaalpsühholoogias samas tähenduses sotsiaalsetest representatsioonidest. Kaasaegne interdistsiplinaarne uurimisvaldkond kognitiivne antropoloogia toob välja 3 peamist käsitlust sellest, mis on kultuur antropoloogilises tradtisioonis (vrdl eelpool väljatoodud 3 arusaamaga kultuuripsühholoogias, mis on sarnast, mis erinevat?): 1) kultuuri nähakse kui teatud hulka eksisteerivaid teadmisi need teadmised akumuleeruvad ajas (olenemata sellest, kui paljud inimesed neist teadlikud on).
annaabi.ee 
