riideid, neid õpetati turvisemundrit isandale selgaajama, pidid tallis hobuseid puhastama ja tundma lahingus vajalikke võtteid. Tuli aeg ja isand nimetask nad oma relvakanjdateks. See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Vanemad juhtisid, oõlevad vahaküünlad käes, poja alatari ette, kus preester alatari pühitsetud mõõga ja vöö vastsele relvakandjale ümber kinnitas. Relvakandjad jagusneid oma kohustuste tõttu eri liikidesse: kõige kõrgem oli relvakandja, kes seisis otseselt ptarooni ja tolle abikaasa teenistuses, sellele järgnseid relvakandjad-kammerhärrad, siis tallmeistrid, laua- ja serveerimise eest vastutajad, relvastuse eest vastutajad. 20...21-aastaselt löödi kannupoiss vastavalt teenetele rüütliks. Selleks tehti läbi pidulik riitus, kus segunesid kiriklikud ning sõjalised toimingud. Viimase öö veetis noormees oma relvi valvates ning palvetades
Saksid britanniasse. Roomaga suhtlemine muutis neid.kõige kauem kunstile truud skandinaavlsed.sarnane rändajate ja keldi kunstiga.abstraktsete ja jäljendavate vormide segunemine. Fantaasiaküllane. Tundsid luksuslikke tehnikaid. Viikingite retked. Oma kultuuri poolt. 8-10 saj oli viikingite õitseaeg. Kontrstsed värvid. Elu, surm ja kunst mere ja laevadega seotud. Ruubikivid. Merovingid Germaani vallutavaest hõimudest sai alguse neide paiknema jäädes feodalismi teke. Relvakandjad kaitsevad talupoegi töö eest. Barbarite vallutus kõigele tagasilöök. Tekkis frangi riik, merivingide dünastia võimu all. Kultuur segunes kigi vahel, ristiusk levis. Idagootide pealinn Ravenna. Theoderichi maosoleum. Käaitöö. Relieevfid madaldusid, geomeetria ja abstraktsuse pealetung. Kirikuriistad. Kirjakunst ja illustratsioonid levivad. Kirik peamine kirjalik allikas. Iirimaal misjonäride töö õnnestus. Kloostrid levisid kõikjale. Iirlased
käsitlema. Ma arvan, et see on väga hea. Noormeest harjutati juba varases nooruses kõigi nende julmustega, mis temal edasise elu jooksul ees seisab. Just see etapp võid edaspidi rüütleid elus hoida ma arvan. 7.-14. eluaastani elasid noormehed oma isa õukonnas ja seal nad õppisid viisakat käitumist. 15.-18. aastani oli noormees kannupoiss. Igal rüütlil oli oma kannupoiss, kes hoolitses ühe rüütli relva ja hobuse eest. Kuni 21. eluaastani oli noormehed relvakandjad ja osalesid koos isandaga lahingus kus nad said lahingukogemusi. Umbes 21. aastaselt lõõdi noormees rüütliks, puudutades kolm korda mõõgaga tema vasakut õlga. Noored rüütlid osalesid kõikidel sõjakäikudel, kuna see oli ainus võimalus neil elatist teenida. Rahu ajal, kui sõda ei olnud ja elatist ei olnud võimalik teenida tekkisid röövrüütlilte jõugud. Kirik korraldas vahel rüütlitele sõjakäike, et neil tegevust jaguks.
Rüütliks saamine, rüütliseisus ja rüütlite relvastus Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Päritolule lisaks nõuti ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütel 7- aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas, kus talle õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. 14-18 aasta vanuselt said neist kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid ja olid rüütlitele relvakandjad. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega, millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Rüütlikslöömine ehk akolaad on sümboolne tseremoonia rüütliseisusesse tõstmisel ja rüütelkonna liikmeks saamisel. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates
Jalaväelastel oli peale oda ja mõõga ka veel vibu. Osa jalaväest oli relvastatud ambudega, mis olid tugeva löögijõuga, kuid jäid laskekiiruselt vibudele alla (vibudel 10-12, ambudel 3-4 noolt minutis). Inglise talupoegade rahvusrelvaks olid pikkvibud, mille nooled läbistasid rüütlite kaitserüüsi veel 300 sammu pealt. Vibumehed tegutsesid hajus- või lahkrivis. 5. LAHINGUKORD JA VÄGEDE KOOSSEIS Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse - "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned rüütlid nn. "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises
3 üles näitama austust, lugupidamist ja teenistusvalmidust. Nüüd hinnati relvakandjat lossitubades viisakuse, graatsilise ja kiire liikumise, osavuse, teravmeelsuse, armastusväärsuse, tantsu- ja lauluoskuse järgi. Väljaspool lossi aga ratsutamise, relvakäsitsemise, mehisuse, tugevuse ja vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma. See töölõik oli igas rüütlilossis oluline, kuna rüütlid liikusid ja võitlesid alati hobustel, ning lahingus oli hea lahingratsu väga tähtis. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita
Retoorika, Dialektika, QUADRIVIUM: Aritmeetika, Geomeetria, Astronoomia, Muusika). Rohked ja sügavad teadmised polnud olulised, jumalakartlikuks kasvatamine oli põhiline. Parimad vahendid distsipliin ja erakordne rangus - Seisuslikkus Talurahvas/linnarahvas peamiselt kodune kasvatus, esimesed koolid keskaja lõpul; lihtrahva õpetus gildides Rüütlikasvatus 7-14 paazid, 14-21 relvakandjad, 21 rüütlid. Ratsutamine, ujumine; oda, mõõga, kilbi käsitsemine, vehklemine, jahipidamine Vaimulike kasvatus kloostri- ja toomkoolides alates VI saj Õpilased: orbunud, vaesunud rüütlilapsed; talupoegade ja linnakodanike lapsed õpetajad: mungad, preestrid Õpetus: ladinakeelne; trivium+ muusika ja aritmeetika Peamine meetod: mehaaniline pähetuupimine vitsa ja kartseri sunnil 4
Suursugused lossid olid õukonnaeluks lausa loodud. Rüütel ei pidanud ainult võitlema, vaid ka intelligentne ja kombekas olema. Rüütlikasvatus- feodaalide esikpoegade kasvatus keskajal. Hõlmas rüütlivoorusi: ratsutamine, ujumine, oda-, kilbi- ja mõõgakäsitsemine, vehklemiskunst, jahipidamine, vibulaskmine, malemänguoskus, luuletuste ja värsside ning ka laulude sepitsemine. Kirjaoskus ei olnud kohustuslik. Kaplan- vaimulik, kes õpetas usutõdesid Paazid- 7-14aastased (õpipoisid) Relvakandjad- 14-21aastased Rüütlikultuuri keskne motiiv oli daamikultus. Daamikultus- kättesaamatu, kõrgemast seisusest abielunaise imetlemine (mitte seksuaalses mõttes () ) Kurtuaarne kirjandus- peenekombeline, viisakas Ka kirjandus imetleb ja teenib daami. Eemaldutakse kirikukirjandusest, ka vabadusest ja anti järele ihadele. Hakati kirjutama maisest elust, inimeste tunnetest. Laienes kirjanduse ühiskondlik funktsioon: kirjandusest saab kasvataja ja mõjutaja.
Paelornament, mille sees loomade või inimeste kujutised. - Germaani hõimude kunst sarnanes Keltide omaga. - Viikingid 8-10 saj kunsti õitseaeg. Rikkalikud hauapanused. Osebergis laevamatus. Arvukad mälestuskivid ehk ruunikivid (Gotlandi ruunikivi), mille peal on motiivid müütidest. - Erik Punane avastas Gröönimaa. - Leif Eriksson arvatavasti astus enne Columbust Põhja-Ameerikasse. - Olav Tryggvason elas eesti orjana. Merovingide kunst. Iirimaa. - Hakkas kujunema feodalism relvakandjad võtsid talupoegi oma kaitse alla. - Rahamajundus asendus naturaalmajandusega, linnad tühjenesid, kultuuri langus. - Idagoodid rajasid oma riigi Põhja-Itaaliasse. Pealinn Ravenna. Rajati Theodrichi mausoleum. - Realistlik kujutamine asendus geomeetrilise abstraktse dekooriga. - Kirikuriistad valmistati väärismetallist ja kaunistati. - Tähtsaimad kirjakunst, illustratsioonid. - 7-8 saj oli Iirimaa kunsti õitseaeg. Kloostrid muutusid vaimse elu keskuseks, oli eeskujuks Lääne-
seejärel odadega, millel oli otsas ketas, et tera liiga sügavale ei läheks ja vastast liiga rängalt ei vigastaks. Viimaks võideldi ka lahingurelvadega.Turniirid ei olnud ainult sõjalise väljaõppe kohad vaid sealt võis saada ka suurt materjaalset kasu, kuna võitja sai omale kaotaja relvad ja hobuse, mis olid väga kallid. 2.2 Koosseis 7 Lahingusse astus rüütel ümbritsetuna mõnedest ratsanikest (relvakandjad, ratsavibumehed, teenrid) ja moodustas nendega koos väikseima lahinguüksuse ehk "oda". "Oda" arvukus sõltus feodaali varakusest ja võis ulatuda paarikümnest paari inimeseni, sealhulgas mõned "ühekilbilised rüütlid", kellel polnud ühtegi saatjat. Kõrgeimaks administratiivseks ja taktikaliseks üksuseks oli "lipp", mis koosnes mõnekümnest "odast". Feodaalvägi ei koosnenud ainult rüütlitest, vaid ka "knehtidest", kes abistasid rüütlit igas mõttes, ka sõjalises.
Rahvaarvult ligi 30 korda ja pindalalt üle kaheksa korra Eestist suurem Poola lakkas olemast. Stalin ja Hitler ei alustanud ühegi sõjaliselt löödud riigi valitsusega läbirääkimisi. Meie saatus olnuks tingimusteta kapitulatsioon ja 50 000 60 000 sõjavangi. Kui kaugele oleks türann läinud oma kättemaksus vastuhakanud rahvale, jäi õnneks nägemata. Ent see, mida tegi Stalin sõjavangidega poolakatest sakslasteni , pole kellelegi saladus. Kindlamast kindel, et need eestlastest relvakandjad, keda poleks maha lastud, oleksid Venemaale vangilaagritesse saadetud. Aga sõjavangide pered, sõjakurjategijateks tembeldatavad tsiviilelanikud... Mul on kuri kahtlus, et pärast kaotusega lõp-penud vastupanu oleks Eestist küüditatute hulk ületanud kümme või rohkemgi korda nende inimeste arvu, kes viidi Siberisse esimeses sovetlikus suurpuhastuses 1941. aastal. Tänavused tagasivaated seitsmekümne aasta taha meenutavad ängistavaid sündmusi. Ja ärgitavad uusi ja uljaid spekulatsioone
HARIDUSE SISU teoloogiline kasvatus ja õpetus läbi "seitsme vaba kunsti" SEITSE VABA KUNSTI, ld.k. septem artes liberales TRIVIUM: Grammatika (ladina keeles lugemine, kirjutamine) QUADRIVIUM: Aritmeetika. Geomeetria. Retoorika (ilukõne õppimine). Dialektika (vaidluskunst). Arhitektuuri ja maateaduse alused. Astronoomia (ajaarvamine). Muusika. Seisuslik kasvatus keskajal: töötasid/võitlesid/palvetasid Rüütlikasvatus. 7-14 paazid. 14-21 relvakandjad. Ratsutamine, ujumine, oda, mõõga, kilbi käsitlemine, vehklemine, jahipidamine, kloostri- ja toomkoolides alates VI saj. Talurahva/linnakehvistu kasvatus. - Peamiselt kodune, esimesed koolid keskaja lõpul - Lihtrahva õpetus: ametiõpe gildides. Vaimulike kasvatus Õpilased: orbunud, vaesunud rüütlilapsed, talupoegade, linnakodanike lapsed Õpetajad: mungad, preestrid Õpetus: -ladina keelne -trivium + muusika ja aritmeetika
territooriumil. Alles 12.sajandi teisel poolel toimus maa-ala avastamine riikluse alusena. Vasalliteet kui sõltuvussuhe: Isikliku sõltuvuse side, mille lõi truudusevandetseremoonia ja mis tugines vastastikusel, kuigi ebavõrdsel kohustusel. See võimaldas vabal inimesel oma truuduse eest saada maatüki ja pääseda ühiskondliku võimu juurde. ,,Rahvakoosolek": Varakeskaegsetes germaani riikides arutati tähtsaid otsuseid rahvakoosolekutel. Sellest võtsid osa isiklikult vabad relvakandjad. Kogu rahvas koosolekutel ei osalenud. See institutsioon kadus üldiselt pärast karolinge (va Skandinaavias). Seal määrati juhid (princepsid), mõisteti kohut, otsustati rahu ja sõja üle, samuti valiti sõjapealikke ehk dux´e. valimine. Principes: Kõrgem ühiskonnakiht, kust pärinesid valitsejad ja ülikud. Samas ka ,,vürst", kes erines kuningast ehk reges´ist Germaani kuningad ja hertsogid: Germaani kuningad olid enamasti väikekuningad,
truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme-
truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Rüütlite kommete hulka kuulusid mitme- 15
Kehaline kasvatus keskajal. Germaanlaste sõjalis-kehaline kasvatus: jooksmised, hüpped, visked-heited, ratsutamine, ujumine, mõõgavõitlus, maadlus ja vb ka suusatamine ja uisutamine. Rüütlikasvatus: seisuselt kõrgema feodaali õukonnas kujundati välja rüütlile vajalikud oskused. Kuni 7aasta vanuseni kasvati poisse kodus; 7- 14aastased: lääniemanda paazid; õpetati käitumist ja häid kombeid ; 14- 21aastased: läänihärra relvakandjad(junkrud), kes saatsid oma isandat sõjaretkedel ja turniiridel; õppisid võitlusvõtteid ja käitumist seltskonnas 20-21aastaselt toimus rüütliks löömine rüütellikkuse koodeks kujunes välja 12. sajandiks; rüütel pidi lähtuma kolmest põhimõttest: ustavus, heldekäelisus ja vaprus rüütli seitse voorust: ratsutamine, ujumine, relvakäsitsemine ja vehklemine, jahipidamine, vibu- ja ammulaskmine, malemäng, luuletamine ja laulmine
annaabi.ee 
