RÜÜTLIKASVATUS (0)

RÜÜTLIKASVATUS
Rüütklikultuur kujunes välja varasel keskajal, juba ristisõdade perioodil levinud niivõrd laialdaselt kogu Euroopas ja tunginud sügavalt ühiskonna igapäevaellu, et muutuks elustiiliks ja seda mitme sajandi jooksul. Rüütlikultuur oli isesugune nähtus, sisu ja vormis ühtsus, sellest kujunes eriline elufilosoofia, eetika, traditsioonide, väärtushinnangute ning käitmusnormide kogum. Rüütlikultuur oli kindla ja küllalt piiratud inimeste ringi- ülikonna ja õukonna tasandi ideaalide ja käitumisnormide kogum. XII sajadnil sõnastati rüütlikohusute 4 põhimõistet: kaitsta kirikut, võidelda vale vastu, kaitsta vaeseid ja kindlustada rahu.
Rüütlikasvatus oli keskajal väljakujunenud poisslaste kasvatusmeetod nende kasvatamiseks sõjameesteks ja rüütliteks. Rüütliks võis saada vaid aadlik nii isa kui ka ema poolt, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks . Ent see polnud veel küllaldane alus. Noormees pidi saama täieliku rüütlikasvatuse. Säärane kasvatus oli pikaajaline ja mitmeetapiline. Rüütlikasvatuse sisu moodustasid rüütlivoorused: ratsutamine , oda ja mõõga käistlemine, jahipidamine , ujumine, vidulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja muusikariistal mängimine, hiljem ka prantsuse keel. Rüütli kasvatamine algas varasest noorusest. Kuni 7 aastan kasvas noor aadlivõsu isakodus ja ema hoole all. Kuid juba siis olid tema mänguasjade seas väikesed puust relvad. Teda õpetati tundma nende käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda , joosta ,ratsutada ja vehelda, õpetati hobuseid tundma ja armastama . Lapsele jutustati kangelastest- rüütlitest , kelle sarnaseks pidi poiss saama ja kellest eeskuju võtma. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse , ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli juurde, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Seal õpetati talle häid kombeid ja head käitumist seltskonnas.Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud - vehklesid, ratsutasid, ujusid, jooksid, võitlesid üksteisega. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid- paažid puhastasid ta relvi ja riideid, neid õpetati turvisemundrit isandale selgaajama, pidid tallis hobuseid puhastama ja tundma lahingus vajalikke võtteid. Tuli aeg ja isand nimetask nad oma relvakanjdateks. See oli pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir . Vanemad juhtisid, oõlevad vahaküünlad käes, poja alatari ette, kus preester alatari pühitsetud mõõga ja vöö vastsele relvakandjale ümber kinnitas. Relvakandjad jagusneid oma kohustuste tõttu eri liikidesse: kõige kõrgem oli relvakandja, kes seisis otseselt ptarooni ja tolle abikaasa teenistuses, sellele järgnseid relvakandjad-kammerhärrad, siis tallmeistrid, laua- ja serveerimise eest vastutajad, relvastuse eest vastutajad. 20...21-aastaselt löödi kannupoiss vastavalt teenetele rüütliks. Selleks tehti läbi pidulik riitus, kus segunesid kiriklikud ning sõjalised toimingud . Viimase öö veetis noormees oma relvi valvates ning palvetades. Hommikul , pärast pidulikku riietumist, tuletati talle meelde tema rüütlikohustused, tema saabaste külge kinnitati kuldsed kannused ja ta puusadele seoti relvavöö. Rüütlikslöömise protseduuri lõpuks löödi noorele rüütlile mõõgaga kolm korda lapiti õlale (kaks korda paremale ja üks kord vasakule), mis tähistas tema vastuvõtmist rüütliseisusse. Kui rüütel oli täielikus lahingvarustuses, astus ta kirikust välja. Tema ette juhiti paraadratsu. Rüütel pidi ilma ühegi komistuseta, kergelt ratsu selga hüppama ja linna peaväljakul auringi tegema, kus rahvas teda tervitas. Oli ju ka linnaelanikkond endale uue tugeva kaitsja saanud, vähemalt nii usuti . Vahel sidus uuele rüütlile pühitsemisel suled või salli kiivri külge valitseja abikaasa isiklikult. See oli eriti suur au. Igal juhul oli vastpühitsetud rüütel sel päeval kõigi, eriti daamide tähelepanu keskpunktis. Teinud auringi linnas, tuli rüütel lossi tagasi, kus tema auks korraldati suur pidusööming. 
Rüütel pidi oma elus ja käitumises lähtuma kolmest põhimõttest:

fidélité ehk ustavus , mis omakorda jagunes kolmeks tähenduseks – kogukondlik, feodaalne ja poliitiline;

largesse ehk heldekäelisus;

prousse ehk vahvus .
Rüütel pidi alati daamide suhtes üles näitama austust , lugupidamist ja teenistusvalmidust. Tavaliselt üks vanemaid ja auväärsemaid daame, hiljem lossi vaimulik, õpetas postele usuõpetust. Neid õpetati ushtuma täieliku andumusega kõikidesse pühadesse asjadesse-jumalapiltidesse, pühadesse reliikviatesse.