Ajalooga leppimine – kas eestlasele talumatu? (0)

Mi­da kau­ge­ma­le ajas 1939. aas­ta jääb, se­da ul­ja­maks muu­tu­vad spe­ku­lat­sioo­nid, mis­moo­di pi­da­nuks too­na­se Ees­ti juht­kond käi­tu­ma. 
Pin­nas on soo­dus. Vii­ma­sel kümnen­dil-poo­le­tei­sel on mär­ga­ta­valt kas­va­nud ra­hu­lo­le­ma­tu­te hulk, kes ar­va­vad, et seit­sekümmend aas­tat ta­ga­si lan­ge­ta­ti Kad­rio­rus ja Toom­peal üks va­le ot­sus tei­se jä­rel. 
Nii­siis: Sta­li­ni ja Mo­lo­to­vi ul­ti­ma­tiiv­se nõude sõlmi­da baa­si­de­le­ping oleks Ees­ti pi­da­nud ta­ga­si lükka­ma, üld­mo­bi­li­sat­sioo­ni väl­ja kuu­lu­ta­ma, ja kui mõni nä­dal hil­jem oleks Pu­naar­mee Ir­bos­ka või Ko­ma­rov­ka lä­he­dal suurtükki­dest oma vä­ge­sid tu­lis­ta­nud, pau­gu­ta­mi­se Ees­ti-pool­seks kal­la­le­tun­giks kuu­lu­ta­nud ja seejä­rel tan­ki­de­ga üle pii­ritõke­te sõit­nud, tul­nuks meil ag­res­sioo­ni­le vas­tu ha­ka­ta.
Na­gu tea­me, toi­mis Ees­ti vas­tu­pi­di. Tä­nap­äe­val tea­me pal­ju muud­ki. Seit­se kuud pä­rast pii­rivä­ra­va­te ava­mist Pu­naar­mee­le ehk 17. juu­nil 1940 oku­pee­ris see­sa­ma Pu­naar­mee ko­gu rii­gi ja järg­mi­sel viiel aas­tal kao­ta­si­me li­gi viien­di­ku ela­nik­kon­ nast . Ses­tap on prae­gus­tel vas­tu­ha­kua­po­lo­gee­ti­del liht­ne väi­ta, et rän­ki kao­tu­si po­leks Ees­ti väl­ti­da suut­nud nii või tei­si­ti ja hää­le­tust alis­tu­mi­sest ol­nuks võit­le­mi­ne ilu­sam.
Hinge raviv ajalugu
Mi­da aeg eda­si, se­da po­pu­laar­se­maks sää­ra­ne reh­ken­dus muu­tub. Põhjust ei ole ras­ke mõis­ta. Eest­la­se hing on hai­ge. Me saa­me en­nast pi­da­da Eu­roo­pa üheks va­ne­maks et­no­seks. Aga aja­lu­gu on mei­le vi­lets. Ei ku­nin­gaid, ei val­lu­tu­si, ei hiil­geae­gu. Ik­ka lüüasaa­mi­sed, alis­tu­mi­sed, äpar­du­nud vas­tu­ha­kud. Oleks me­he­meel vä­he­mas­ti 1939. aas­tal võit­nud!
Rah­va ene­se­tun­de ko­su­ta­mi­seks an­nab koos­ta­da in­nus­ta­vaid st­se­naa­riu­me. Kui ole­ma­so­le­vat ai­ nest va­li­ku­li­selt ka­su­ta­da, on võima­lik konst­ruee­ri­da suh­te­li­selt usu­ta­vaid te­ge­vus­ka­vu, kus ar­ves­ta­tak­se mit­meid too­na­seid tõsias­ju, läh­tu­tak­se pai­ka­pi­da­va­test võrd­lu­sand­me­test, kor­ral­da­tak­se tak­ti­ka­li­se as­ja­tund­lik­ku­se­ga la­hin­guo­pe­rat­sioo­ne. 
Ome­ti ei saa ma neid st­se­na­ris­te tõsi­selt võtta – na­gu mui­de ka mi­tut meie pro­fes­sio­naal­set aja­loo­last. Ole­vi­kust ta­ga­si­vaa­ta­jad ki­pu­vad mi­ne­vi­kus toi­mu­nut ühelt poolt kä­sit­le­ma va­li­ku­li­selt ja tei­selt poolt hin­da­ma tä­nap­äe­va väär­tusk­ri­tee­riu­mi­de jär­gi. Pa­ha­tih­ti jäe­tak­se ka­he sil­ma va­he­le põhju­se ja ta­gajär­je seos, too­nast ot­sust kri­ti­see­ri­des jää­vad va­ja­li­ku tä­he­le­pa­nu­ta se­da esi­le­kut­su­nud as­jao­lud ja tin­gi­mu­sed. 
Süüdis­tus, na­gu oleks tol­la­ne juht­kond il­mu­ta­nud oma vä­lis­po­lii­ti­lis­tes va­li­ku­tes hu­ku­ta­vat naiiv­sust, ei pea kind­las­ti pai­ka. Va­na­ku­ra­di­ga tant­si­ma­mi­nek tä­hen­das nei­le nii hä­da­sun­di kui ka vii­ras­tus­lik­ku loo­tust, et la­vee­ri­mi­se­ga an­nab lä­he­ne­vas ka­tast­roo­fis rii­ki säi­li­ta­da. 
Aga ik­ka­gi. Miks ei osu­ta­tud vas­tu­pa­nu? Miks ei tõste­tud pu­na­se vä­gi­val­la vas­tu häält rah­vus­va­he­li­selt mõis­te­ta­va­te pro­tes­ti­de abil?
Ku­ju­ta­gem en­nast aas­tas­se 1939. Münc­he­ni le­pin­gust, mis pi­di Bri­ti pea­mi­nist­ri sõnul too­ma „ra­hu meie aja­le”, pol­nud poolt­ki aas­tat möö­du­nud, kui Sak­sa­maa oku­pee­ris Tšeh­hos­lo­vak­kia ja sun­dis Lee­dut loo­vu­ta­ma Me­me­li (Klai­pe­da). Suurb­ri­tan­nia ja Prant­sus­maa mi­tu kuud väl­da­nud lä­birää­ki­mi­sed Nõuko­gu­de Lii­du­ga nat­sis­mi­vas­ta­se koa­lit­sioo­ni loo­mi­seks nur­ju­sid. See-eest võttis Hit­le­ril ja Sta­li­nil vaid mõni päev ae­ga, et heaks kii­ta vas­tas­ti­ku­ne mit­te­kal­la­le­tun­gi­le­ping.
Poo­las­se tun­gis Wehr­macht 1. sep­temb­ril, Kras­na­ja Ar­mi­ja 17. sep­temb­ril. Poo­la aval­das vas­tu­pa­nu, kuid vä­hem kui kuu­ga oli Va­he-Eu­roo­pa suu­rim sõja­li­ne jõud lik­vi­dee­ri­tud. 
Ees­ti kait­sest­ra­tee­gia oli tol­lal – ja on ka prae­gu – üles ehi­ta­tud liht­sa­le dokt­rii­ni­le. Ag­res­sioo­ni­le osu­ta­tak­se vas­tu­pa­nu ku­ni ühest või mit­mest sõbra­li­kust vä­lis­rii­gist saa­bub sõja­list abi. Toe­tu­se võima­lus – vä­he­mas­ti teo­ree­ti­li­selt – oli ole­mas 1939. aas­ta­ni. Tol­le ku­ri­kuul­sa aas­ta jook­sul see ka­dus. Sep­temb­ri lõpul oli Ees­ti juht­kon­nal „ees­ku­juk­s” kaks värs­ket õudus-n­äi­det: Tšeh­hos­lo­vak­kia, kes ei ha­ka­nud vas­tu, ja Poo­la, kes hak­kas vas­tu. Kum­ma­le­gi ei tul­nud kee­gi ap­pi. Mõle­mad pühi­ti Eu­roo­pa kaar­dilt ole­ma­tus­se.
Aga Soo­me? Ees­ti ot­sus­te ajal oli Tal­vesõda ka­he kuu kau­gu­sel. Pea­le­gi är­gem unus­ta­gem, et Ees­tilt nõudis Sta­li­ni Ve­ne­maa ala­nud maail­masõja ajaks kin­ni­seid mi­li­taar­baa­se, Soo­melt aga laia­de ala­de loo­vu­ta­mist, et Soo­mel säi­lis loo­tus Nor­ra ja Root­si kau­du lää­nelt abi saa­da, et Tal­vesõjas soo­sis aas­taaeg soom­la­si, Ees­ti ole­ta­ta­vas sügissõjas oleks ee­li­se saa­nud pa­re­mi­ni meh­ha­ni­see­ri­tud Pu­naar­mee, et Soo­me kao­tas ka­he sõja tu­le­mu­se­na suu­re­ma tüki oma ter­ri­too­riu­mist, kui on Ees­ti ko­gu­pin­da­la.
Jah, rah­va oleks saa­nud sõtta viia ja pal­jud, kel­lelt röö­vi­ti järg­mis­tel aas­ta­tel elu, olek­sid sur­nud kan­ge­la­se­na. Meie pä­de­va­maid mi­li­taa­ra­nalüüti­kuid Leo Kun­nas tu­li mõni aeg ta­ga­si Ees­ti Päe­va­le­hes (23.02) väl­ja ver­sioo­ni­ga, kui­das as­jad olek­sid are­ne­nud, kui Tal­linn oleks Mosk­va pa­ku­tud vas­tas­ti­ku­se abis­ta­mi­se pak­ti ta­ga­si lüka­nud. 
Kun­nas esi­tab hul­ga võrd­lu­s-and­meid Ees­ti sõjav­äe ja Pu­na-ar­mee mi­li­taar­se võime­ku­se koh­ta ja pa­kub meie too­na­se­le sõjav­äe­juht­kon­na­le ope­ra­tiiv-stra­tee­gi­li­se te­gut­se­misp­laa­ni. Ta on veen­du­nud, et kui olek­si­me sõja­li­se vas­tu­ha­ku va­li­nud, „vae­valt meil nii hal­vas­ti oleks läi­nud, na­gu te­ge­li­kult läk­s” .
Taas ei pää­se me ajarän­nust. Maail­masõda oli ala­nud. Ees­ti oli üksi ja liit­las­te­ta. Juu­nis oli Sak­sa­maa­ga vas­tav le­ping sõlmi­tud, aga au­gus­ti lõpust sai sel­geks, et Nõuko­gu­de Lii­du akt­sioo­ne Bal­ti­maa­del Ber­liin ei ta­kis­ta. Root­si kuu­lu­tas üle päe­va oma neut­raal­sust. Jän­kid oli ot­sus­ta­nud Va­na Maail­ma hul­lus­se mit­te sek­ku­da. Lon­do­ni ja Pa­rii­si toe­tus kal­la­le­tun­gi kor­ral jää­nuks ver­baal­seks huk­kamõis­tuks – ei ena­maks.
Sa­mal ajal pak­kus Mosk­va al­la­kir­ju­ta­mi­seks do­ku­men­ti, kus ta mit­te mil­le­ga­gi Ees­tit ei äh­var­da­nud – soo­vis üks­nes pai­gu­ta­da mää­ra­tud ajaks pii­ra­tud ar­vu väeüksu­si pii­ra­tud ar­vu­ga sõjaväe­baa­si­des­se. Te­ge­mist oli räi­ge va­le ja ala­tu­se­ga. Aga prae­gu pea­me möön­ma muud­ki, kas või se­da, kui ma­sen­da­valt suu­reks osu­tus aas­ta hil­jem kaas­maa­las­te hulk, kes oku­pan­ti­de tee­nis­tus­se as­tu­sid. Sügissõja pa­ra­ta­ma­tust ei oleks vä­ga pal­jud too­kord mõist­nud. Tei­salt: kui kaua oleks sõdur rin­net hoid­nud tead­mi­se­ga, et abi ei ole ega tu­le? 1944. aas­ta sep­temb­ris la­gu­nes kõik pä­rast saks­las­te ot­sust Ees­tist ta­ga­ne­da.
Kun­nas teeb kaks jul­get ole­tust. Ta väi­dab: „Mi­ni­maal­selt oleks sõda kest­nud ne­li ku­ni kuus nä­da­lat, mak­si­maal­selt 2,5 ku­ni kolm kuud.” In­nus­ta­vad ar­vud, mil­le­le – kui­gi neid us­ku­da on ras­ke – ei mõis­ta ma vas­tu vaiel­da. Küll vaid­len vas­tu te­ma tei­se­le tee­si­le. Kui Tar­tu on lan­ge­nud, Suu­rel Emajõel rin­ne lä­bi mur­tud ja Si­nimä­ge­des­ki olu­kord krii­ti­li­ne, pa­lub Tal­linn Mosk­valt ra­hu. Mosk­va tin­gi­mu­sed saa­vad ole­ma rän­gad, aga ra­hu  sõlmi­tak­se ja tä­nu vas­tu­ha­ku­le säi­lib rii­gi for­maal­ne ise­seis­vus. 
Sõjavangide saatus
No kuul­ge! Poo­la va­lit­su­se­ga ei sõlmi­nud ei nat­sid ega so­ve­tid min­git ra­hu­le­pin­gut. Rah­vaar­vult li­gi 30 kor­da ja pin­da­lalt üle ka­hek­sa kor­ra Ees­tist suu­rem Poo­la lak­kas ole­mast. Sta­lin ja Hit­ler ei alus­ta­nud ühe­gi sõja­li­selt löö­dud rii­gi va­lit­su­se­ga lä­birää­ki­mi­si. 
Meie saa­tus ol­nuks tin­gi­mus­te­ta ka­pi­tu­lat­sioon ja 50 000– 60 000 sõja­van­gi. Kui kau­ge­le oleks türann läi­nud oma kät­te­mak­sus vas­tu­ha­ka­nud rah­va­le, jäi õnneks nä­ge­ma­ta. Ent see, mi­da te­gi Sta­lin sõja­van­gi­de­ga – poo­la­ka­test saks­las­te­ni –, po­le kel­le­le­gi sa­la­dus. Kind­la­mast kin­del, et need eest­las­test rel­va­kand­jad, ke­da po­leks ma­ha las­tud, olek­sid Ve­ne­maa­le van­gi­laag­ri­tes­se saa­de­tud. Aga sõja­van­gi­de pe­red, sõja­kur­ja­te­gi­ja­teks tem­bel­da­ta­vad tsi­vii­le­la­ni­ku­d… Mul on ku­ri kaht­lus, et pä­rast kao­tu­se­ga lõp-pe­nud vas­tu­pa­nu oleks Ees­tist küüdi­ta­tu­te hulk üle­ta­nud kümme või roh­kem­gi kor­da nen­de ini­mes­te ar­vu, kes vii­di Si­be­ris­se esi­me­ses so­vet­li­kus suur­pu­has­tu­ses 1941. aas­tal. 
Tä­na­vu­sed ta­ga­si­vaa­ted seits­mekümne aas­ta ta­ha mee­nu­ta­vad än­gis­ta­vaid sünd­mu­si. Ja är­gi­ta­vad uu­si ja ul­jaid spe­ku­lat­sioo­ne. Ühelt poolt on see pa­ra­ta­ma­tu. Tei­selt poolt ta­hak­sin kaas­maa­las­te­le soo­vi­ta­da: mõist­ke mi­ne­vik­ku mi­ne­vi­ku­na ja jõud­ke meie kee­ru­li­se aja­loo­ga kok­ku­lep­pe­le.