Religiooni osa kultuuris (0)

Religiooni on võimalik mitmeti lahti mõtestada. Kõige laiemas tähenduses võib see olla usk kõike üleloomulikku, enamasti mõeldakse religiooni all aga kõrgema olevuse ehk jumala tunnistamist ja austamist. Usundeid on palju ning kahtlemata on need avaldanud meie kultuuri arengule tohutut mõju. See mõju on olnud kindlasti kasulik, ent kas on seda üle- või alatähtsustatud?
Religioon on inimkonnaga kaasas käinud sõltumata ajast või rahvusest. Usk maagiasse ja rituaalidesse oli juurdunud juba varajastes kultuurides. Arheoloogiliste leidude, koopamaalingute ja tänapäeva viimaste algeliste hõimude põhjal saame kindlalt väita, et usulised toimingud olid vajalikud saagiõnne ja ellujäämise tagamiseks. Kõike seletamatut oli lihtne tõlgendada kui üleloomulikke nähtusi. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks religioonid muutusid. Jumaluste auks püstitati võimsaid ehitisi ning ükski eluvaldkond ei jäänud usust puutumata. Arvatavasti oli just usk see, mis kiirendas ühiskonna arengut. Kahjuks oli (ja on) religioon ka üheks peamiseks sõdade põhjustajaks, mis on mitmel korral viinud rahvaste kultuuri madalseisu. Kuna iga usundi esindajad on kindlad, et just neil on õigus, on lahkhelid kerged tulema .
Iga järgmine põlvkond on eelmisest teadmiste poolest rikkam. Me oleme hakanud aru saama loodusseadustest ja maailma olemusest. Võib öelda, et valgustatus, mis usuga kaasas käib, on religioonile teinud karuteene. See, mis näis eelnevalt jumalik, on nüüd teaduse poolt lahti seletatud ning läbi uuritud. Usundite alustalad on kõikuma löödud enam kui kunagi varem. Isegi katoliku kirik pidi tõdema, et Maa ei ole lapik ning Päike ei tiirle ümber selle. Tänapäeval jääb kirikuga seotud inimesi aina vähemaks. Kultuuriruumiti see muidugi erineb. Eestlasi on alati peetud usuleigeks rahvaks, samas kui islamiriikides on peaaegu kõik tulised religiooni järgijad.
Ent mis vahe on Jumala tunnistamisel või mittetunnistamisel? Kui uskuda teadust, siis ei ole tema olemasolust ühtegi tõendit leitud. Siiski ei saa me märkamata jätta aastatuhandete pikkust pühendumust, mida ilma temata ei oleks saanud olla. Arvatavasti ühest vastust ei saagi olla. Võib-olla ei ole religiooni puhul nii palju tegemist vanakesega pilve peal kui inimese enda käitumisega. Pühakirjade poolt etteseatud moraalinormid on püsinud tänapäevani ning, kas teadlikult või mitte, piirame ennast vastavalt. Need väärtused, millele truuks oleme jäänud, annavad mõista, et Jumal ei ole kuskil mujal kui meis endis. Kellegina, kes meid elus edasi juhatab ja vahel aukartust äratab.
Kuigi mõne inimese usulised veendumused võivad meis tekitada eelarvamusi, peame meeles pidama, et meie kõigi kombed on pärit samadest allikatest. Ei ole veel märgatud, et usk või uskmatus annaks kellelegi erivõimeid või muudaks teda teistest paremaks. Lõppude lõpuks, me oleme kõik lihast ja luust inimesed, olenemata meie tõekspidamistest.