mida mängitakse poognaga, harvemini sõrmitsedes. Viiul on üks enim kasutatav soolopill. Viiuli ajalugu Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutata 9. Sajandisse. Eesti linnadesse jõudis viiul 17. Sajandil. Juba 18. Sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. Sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Tänapäeval on viiul rahvamuusika mängimisel üks populaarsemaid pille. Viiuli ehitus Viiul koosneb piklikust kõlakastist mille kaas ja põhi on natuke kumerad ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud
Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem. Viiulit nimetatakse ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. 18. sajandil levis viiul ka maarahva hulka. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmisid need vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit rahvapäraselt improviseerides ja lahtisi keeli kaasa tõmmates
Rahvale sisendas laulupidu usku ja lootust, andis hoogu koorilaulu edasiseks arenguks. Segakoorid jäeti eemale. Innustus luua uusi oma laule. Jakobson oli kuri saksaliku kava pärast, tema arvates sobisid eesti laulude eeskujuks soome viisid ja vanad eesti rahvalaulud. 6. Rahvapillid Kannel, torupill, lõõtspill, parmupill, jauram, hiiu kannel, lokulaud, vilepill, pasunad 7. Rahvatants Labajalavalss, voortantsud, söörtantsud, kaerajaan, reinlender, harakatants, mustlaspolka 8. Regi- ja uuema rahvalaulu tunnused Liigid: töö-, kalendri-, tavandi-, laste-, kiige- ja lüroeepilised laulud Tunnused: *aluseks värss (8silpi), refräänisõna võis lõpetada (kaske, jaani, alee-aa) *algriim *ühehäälne (v.a setud) *meloodia lihtne, lühike, väikese ulatusega *eeslaulja + koor *rõhk sõnadel *naised laulavad enamasti *üks mõte mitu korda *loetlemine *sinine, punane, kuldne, hõbedane, must, valge
isehelisevad pillid. Sest need on nii vanad pillid, et neid on lihtsalt nii vähe säilinud ja uuel kujul neid enam juurde ei tehta. 12. Kõige vanemad eesti rahvatantsud on (nimeta, iseloomusta). Kõige vanemad rahvatantsud olid imiteeriva või sõõrisliikumisega mängud, imiteerivad ja akrobaatilised. 13. Enamus eesti rahvatantse on üle võetud Inglismaalt. 14. Valsi eestipärane vorm on labajalavalss 15. Reinlender, padespann, polka, ingliska ja krakovjakk on uuemad rahvatantsud. 16. Võrreldes teiste maade tantsudega on eesti rahvatantsud rahulikumad, pidulikumad, väärikamad, temperamentsemad ja hoogsamad. 17. Eesti I rahvatantsupidu toimus (kus, millal) toimus 1869 aastal Tartus 18. Eesti I laulupidu toimus (kus, millal) toimus aastal 1869 Tartus 19. Olen ise tantsinud järgmisi rahvatantse Polka, kaera-jaan, valss 20
puhkpillidega saab rohkem erinevaid helisi luua/kasutada. 11.Kõige vanemad eesti rahvatantsud on (nimeta, iseloomusta) Kontratantsud – tantsitakse vastastikku viirgudes; Labajalavalss-eestipärane variant viini valsist; "Kaerajaan- on tants, kus tantsijad või paarid asetuvad vastamisi ning nende tegevus tantsust osavõtjate rühmas on omavahel kooskõlastatud. 12.Enamus eesti rahvatantse on üle võetud naaberkultuuridelt. 13.Valsi eestipärane vorm on labajalavalss. 14.Reinlender, padespann, polka, ingliska ja krakovjakk on eesti rahvatantsud. 15.Võrreldes teiste maade tantsudega on eesti rahvatantsud mängulisemad ja samal ajal kui tantsitakse, siis lauldakse ka. 16.Eesti I rahvatantsupidu toimus (kus, millal) 1934. aastal Tallinnas. 17.Eesti I laulupidu toimus (kus, millal) 1869. aastal Tartus. 18.Olen ise tantsinud järgmisi rahvatantse Kaerajaani 19.Oskan nimetada eesti rahvalaule mardi- ja kadrilaul. 20. Tänapäeval kuuleb eesti rahvamuusikat kõige rohkem
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis
Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Viiul Vibupillidest üks vanemaid pille on viiul. Eesti linnades tunti viiulit juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud". 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Võrumaal peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistab endale ise viiuli. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Kodus tehtud viiuleid peeti ostetutest paremaks just eriti hääleomaduste poolest. Sooviti, et see oleks lopsakas ja mahlane.
Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli laiema levimisega arenes ka
· voor- ja sõõrtantsud- esitatakse hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises ringis (sõõris). · akrobaatilised tantsud- et teha oma liikmed painduvaks ning meeleolu reipamaks · imiteerivates tantsud- milles aimati järele mõnda olukorda, tegevust, looma käitumist või liikumist. · paaristantsud- labajalavalss, polka, reinlender jt. Seltskonna- ehk peotants 15. sajandil tekkis rahvatantsu kõrvale seltskonnatants. See oli algul kõrgseltskonna harrastus, arenes 19. sajandil rahvalikumaks (kadrill, polka, valss) ja on 20. sajandil üldrahvalikuks muutudes jätnud rahvatantsu varju. Peotants on nõukogude ajal kujunenud üldistav nimetus teatud paaristantsudele, mis kujunesid enam-vähem praegusel kujul välja 20. sajandi alguse Inglismaal - aeglane valss, fokstrott, viini valss, tango, samba, rumba, cha-cha, jive.
paaristantsud nt polka, valss on tänapäeval üldtuntud. Segapaarides hakati tantsima alates 19.-20. sajandi vahetusest. Üks esimesi paaristantse Eestis oli valsi vanem kuju labajalavalss. Labajalavalssi tantsitakse täistallal ning kehahoiak on väärikas. 18. sajandi teisel poolel ilmusid Eestisse valsi eri liigid (nt hosper, aleksandra-valss), mis olid välja kasvanud austria, tsehhi ja saksa rahvatantsudest. 19. sajandi teisel poolel lisandusid neile polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Tantsudele on iseloomulik nn suletud vorm, kus on kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis. Kontratantsud kujunesid inglise rahvatantsude põhjal ning said 17. -18. sajandil väga armastatuks ka Euroopa kõrgemas seltskonnas. Eestis hästi tuntud kontratantsude rühm on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus, mis liiguvad teineteise poole ja tagasi
Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati sellele lisama saate mängimiseks bassikeeli. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. 19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Eesti külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest pillidest. Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti valmistati neid vanemal ajal kodusel teel. Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle
Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks. Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest labajalavalss, mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust. 19. sajandi teisel poolel hakkas rahva tantsuvara Euroopa tantsude mõjul kiiresti muutuma: tulid polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Paljude tantsude iga oli lühike. Püsima jäid need, mis sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil
karjapasun *löökpillid: lokulaud, käristi, tirinui, krapp, heliraud, pingipill, jauram, parmupill 8. Mis tüüpi pille on eesti rahvamuusikas kõige vähem? Miks? keelpille. neid on kõige raskem valmistada. 9. Kõige vanemad eesti rahvatantsud on (nimeta, iseloomusta) Kaera-Jaan 10. Enamus eesti rahvatantse on üle võetud naaberkultuuridelt. 11. Valsi eestipärane vorm on labajalavalss 12. Reinlender, padespann, polka, ingliska ja krakovjakk on eesti rahvatantsud 13. Võrreldes teiste maade tantsudega on eesti rahvatantsud ................................................................................................................................. ............................................................................................................... 14. Eesti I rahvatantsupidu toimus (kus, millal) 1934. 15. Eesti I laulupidu toimus (kus, millal) 1869
sugulust lendleriga. Külatantsud on improvisatsioonilised. Neis vahelduvad üksik- ja paaristants. Paarid liiguvad mööda ringi nagu valsis, mis jõudis Norrasse 19. sajandil. 19. sajandi lõpus olid külatantsud välja suremas, kuid Noregs ungdomslag, Landslaget for Spelemenn jt organisatsioonid hakkasid neid kultiveerima. Vanatantsud (gammeldans) jõudsid Norrasse 18. sajandi lõpust. Kõigepealt tuli valss, siis hoppvals, skotsk, hamburger ja lõpuks reinlender. 19. sajandi lõpus tulid polkamasurka, masurka ja Pariisi polka. Pärast 1950. aastat tuli Läti polka. On ka laulumänge ja mitme paari ringtantse. 20. sajandi esimese poole rahvatantsuliikumises tekkisid Fääri saarte eeskujul laulutantsud. Ballett 20. sajandi esimesel poolel oli Norra balleti keskus Norra Rahvusteater. Tolle aja tähtsamad nimed on Gyda Christensen ja Lillebil Ibsen.
toimus midagi erilist, näiteks anti pant, vahetus ringi sees olija ("Kes aias") vms. Laul oli sageli siirdevormiline. · Dramaatilise tegevusega ringmängus kujutati liikumiste abil laulu sisu (nt "Peremees võtab naise", "Palgamaksmine"). Lauludes valitses sageli armastus- ja kosjateema, suhtumine oli naljatlev. · Vahetantsuga ringmängus vaheldus laulu saatel ringjoonel kõndimine tantsimisega ringi sees. Ringmängulaulus olid eraldi vaheosad tantsuviisiga (labajalavalss, polka, reinlender vm). Seda osa kutsuti vahelauluks või (vahe)tralliks, (Saaremaal (vahe)ralliks), ka refrääniks või tantsulauluks, harvem tuurilauluks (Urvaste), kooriks (Ridala). Vahetantsuga ringmäng oli kõige varem tuntud Lõuna-Eestis ja levis kiiresti kogu maal. Ringmänguks hakati kohandama teisigi uuemaid rahvalaule, liites salmide vahele tantsulaule. 20. sajandi algul olid laialt levinud vahe antsuga ringmängud "Üks jahimees läks metsa", "Mäe otsas kaljulossis", "Mu isamaa armas".
Siirdus H. Joone andmetel hiljem Peterburi, kus temast sai professionaalne viiuldaja (kiri siinkirjutajale 21.03.2007). Seda väidet kinnitab ka Jaan Saviauk, kes oma artiklis “Leningradi eestlaste muusikaelust” toob esile Viljandimaalt pärit Moskva konservatooriumi haridusega viiulimängija August Štšerbakovi (Saviauk 1983: 97). 151 H. Joone perearhiivis. 73 tantsumuusikat – valsid, polkad, reinlender, vengerka, padespanid, üks krakovjakk. Kuna noodiraamatu sisekaanele on kirjutatud “Karutoosi J. Karu Noodi-kogu nr 1”, viib see mõttele, et selliseid noodiraamatuid pidi ilmselt mitu olema, moodsamad lood omaette raama- tus. Seda mõttekäiku toetab loogika, et ainult sellist repertuaari mänginud külakapelli poleks keegi jätsbändiks nimetanud – see oleks juba pilkamisena kõlanud. Nagu selgub, tekkis peale Karutsi jätsi teisigi äärmiselt omapärase koosseisuga (džässi silmas
annaabi.ee 
