avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks:
Sõnal hobune on piisavalt selge tähendus (,,equus"). Teatud imetajate liik või sellesse liiki kuuluv isend. Keeleline sümbol kaheplaaniline -> koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile, kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele, keda skeemil esindab hobuse pilt. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust".
VORM KOER e häälikujärjend Ka foneemijärjendi, nt koer suhe võimaliku referendiga ei ole kuidagi loomulikult määratud, st et järjend koer ei meenuta tegelikkuses ju koera. Kui kuuleme sõna koer, tekivad assotsatsioonid küll, seda aga ainult seetõttu, et teame, et meie keeles tähistab koer just seda looma. Seega tähendust ei saa tuletada sõna häälikkoosseisust. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse... ... on arbitraarne e meelevaldne (motiveerimatu suhe). Seega võiks nt koer olla eesti keeles ka reok, keor, sedur, mude vms. Seetõttu ongi üht ja sama referenti tähistavad sõnad keeliti erinevad (dog koer hund). Erandiks on aga siiski teatava piirini motiveeritud tähendusseosega onomatopoeetilised sõnad (tilisema, kolisema, piip-piip), mõni neist on rohkem, mõni vähem motiveeritud (nt piip-piip rohkem, kolisema veidi vähem).
Keeleline sümbol on näiteks sõna, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks. Sümbolid on liik märke
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas korduvad
Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel
Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel
kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks
sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on olemas
tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme
Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Keeltes on
ulatuslikust süsteemist, kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Sõnal hobune on piisavalt selge tähendus (,,equus"). Teatud imetajate liik või sellesse liiki kuuluv isend. Keeleline sümbol kaheplaaniline -> koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile, kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele, keda skeemil esindab hobuse pilt. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma
Pilgu suunamine mujale näitab vastuvõtjale, millal kõnevoor lõpeb, millal avaneb võimalus vooru vahetada. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus). Keelel on kaks põhilist allsüsteemi - häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sümboli motiveerimatus. Onomatopoeetilised sõnad - mitmesuguseid hääli matkivad sõnad. (Sümboli vorm on osaliselt motiveeritud) Erinevates keeltes matkitakse hääli erinevalt ning see teeb nad osaliselt arbitaalseteks. Ikoon - oma referendiga sarnane kujutis (nt kurvilise tee liikulusmärk) Indeks - vorm on põhjus-tagajärg, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (paljud
kui markeeritud (nt ainsuse isiku pöördelõpud on lihtsamad kui mitmuses). 42. Sõna keeleline sümbol, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse on arbitaarne ehk meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (miks on hobune just hobune ja mitte pobune?) Erandiks on onomatopoeetilised sõnad ehk deskriptiivsõnad, milles sümboli vorm on motiveeritud. Sümboleid liigendatakse. Esimene liigendatus on tähenduse ja vormi sõltumatus. Teine liigendatus on see, kui sümboli vorm jaguneb veel väiksemateks üksusteks, näiteks foneemideks. 43
süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke.Ülejäänud kaks märkide põhiliiki,mille vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud,on ikoonid ja indeksid.Ikoonid on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.Indeksi aluseks on see,et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus - või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Keele allsüsteemid - loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme
annaabi.ee 
