Raudtee Raudtee on maatükiga püsivalt ühendatud rajatis (rööbastee). Raudtee on ehitatud rongide, trammide ja muu rööbastranspordi liiklemiseks. Tee tähtsamad osad on muldkeha ja pealisehitised (rööpad, pöörmed, liiprid ning ballast). Kasutusel on erinevaid rööpmelaius teid. Standardrööpmelise (normaal-) raudtee rööbaste vahekaugus on 1435 mm (Eestis oli kasutusel 1941-1945). Kuni 1435 mm rööpmelaiusega raudteed nimetatakse kitsarööpmeliseks (Eestis on kasutusel valdavalt 750 mm), sellest laiemat aga laiarööpmeliseks (Eestis on kasutusel 1520 mm ja 1524 mm). Raudteeveerem on pikemalt artiklis Rong. Raudteeveoks kasutakse jõuallikaga veeremit - vedurid (auru-, diisel- ja elektrivedurid), elektrirongid ja diiselrongid ning jõuallikata veeremit - vaguneid (reisi- ja kaubavagunid)
1. Sissejuhatus Esimene raudtee Eestis avati liikluseks 24. oktoobril 1870. aastal Paldiski - Tallinn - Narva - Gatshina lõigul. See kuupäev tähistab Eesti Raudtee sündi. Samal aastal ühendati St Peterburg - Varssavi raudteega. Balti Raudteeselts pikendas 1870. aastal liini Gatshinast Tosnoni, misläbi tekkis ühendus praeguse Oktoobriraudteega. Tänu Balti raudteele hakkas kiiresti arenema praktiliselt jäävaba Tallinna sadam, kuhu ehitati tolle aja kohta suur viljaelevaator. 1877. aastal avati alaliseks liikluseks Tapa - Tartu raudteeliin, mis 1887. aastal pikenes Valgani, kus liin ühendati ehitatava Pihkva - Riia raudteega
hoidmine võitlusvõimelisena. Sõjaväe liikumise ja toitlustamise tagamiseks tehti Aleksander Suure aegadest peale tohu- tuid pingutusi kuni 19. sajandi lõpuni, mil sõjaväe varustamiseks ja väeosade edasiliikumise hõl- bustamiseks võeti kasutusele raudtee. Peamiseks probleemiks on olnud ikka kümnetest tuhandetest sõduritest ja tuhandetest hobustest koosneva armee varustamine toidu- ja hobumoonaga. Ränna- kutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli
hoidmine võitlusvõimelisena. Sõjaväe liikumise ja toitlustamise tagamiseks tehti Aleksander Suure aegadest peale tohu- tuid pingutusi kuni 19. sajandi lõpuni, mil sõjaväe varustamiseks ja väeosade edasiliikumise hõl- bustamiseks võeti kasutusele raudtee. Peamiseks probleemiks on olnud ikka kümnetest tuhandetest sõduritest ja tuhandetest hobustest koosneva armee varustamine toidu- ja hobumoonaga. Ränna- kutel tuli läbida tuhandeid kilomeetreid, vedades piiratud kandejõuga hobuvankritel kaasa sadu tonne toidumoona. Viieteistkümne mehe kohta oli üks hobuvanker, mida vedas kaks kuni neli
Kõik kommentaarid