Raske on mõista, kerge on hukka mõista (6)

Raske on mõista, kerge on hukka mõista.
Nähes musta riietatud, tumedate juuste ja meigiga noort, tuleb esimesena pähe sõna „emo“. Selliseid ennatlikke järeldusi tehes võime tembeldada inimesi kelleks tahes, üritamatagi neist aru saada. Sarnased probleemid kerkisid esile ka juba saja-aastataguses Eestimaa ühiskonnas. Neid on käsitlenud Eduard Vilde oma realistlikus romaanis „Külmale maale“, kus ülekohut tehti nii mõnegi tegelase puhul.
Olgugi et ajad ja olud võivad muutuda, aga inimese loomus nii kiiresti seda ei tee. Juba sajand tagasi leidis Vilde, kui mõistmatud oleme tegelikult ligimeste suhtes ning- mis veelgi hullem- me ei üritagi teistest aru saada. Taolise kohtlemise osaliseks sai Jaan Vapper, vast Eduard Vilde ühe kuulsaima romaani „Külmale maale“ peategelane.
Teos näitab, kuidas üdini aus ja püüdlik noormees tembeldatakse vargaks ainuüksi sellepärast, et ta on vaene. Kuna Jaanil puudus nii raha kui ka töökoht, siis ühiskond nägi ja kohtles teda kui kurjategijat, kuigi noormees polnud neile selleks põhjust andnud ega elu sees võõrast vara puutunud. Ega sellises olukorras muud üle jäägi: kui sind juba kord varastamises kindlameelselt süüdistatakse, siis kuriteo tunnistamisel pääsed vähemalt valetaja staatusest . Antud probleemi puhul on Jaani hukkamõistmise taga kõigest üks inimene- Virgu Andres. Tal oli kindel eelarvamus Jaanist : vaene, siis kindlasti varas , ning kuna noormees heitis silma ka Andrese tütrele, siis oli alusetu laim peremehe suust valmis igal võimalusel kõlama. Kuna Andres oli tuntud ühiskonnategelase ja kirikuõpetajana, siis tema sõna oli püha- mida ütles, seda ütlesid ka teised järele. Võib- öelda, et hukkamõistmise taga on tihti eelarvamused, aga et nendest lahti saada ja üritada mõista teist inimest- see ei ole meie loomuses.
Teine tegelane, keda ülekohtuselt hukka mõisteti, oli Virgu Anni, malbe ja tasase loomuga tütarlaps, kes armus madalamast seisusest mehesse. Kas tõesti võib kedagi hukka mõista ainult sellepärast, et ta armastab . Kui armastatuks osutub isik, keda teised leiavad sulle mittesobivaks, siis vastus eelmisele küsimusele on jaatav. Ometegi ei saa armatust ju keelata, aga kui isegi Anni isa ja õed seda ei mõistnud, kuidas siis oleks saanudki ühiskond. Leian, et enne, kui hakata kedagi hukka mõistma, tuleks mõelda ka süüdistatava seisukohalt. Ehk siis „step into somebodys shoes “ (tõlge: astuma kellegi jälgedes), nagu minu inglise keele õpetajal on komme öelda. Asetades end teise inimese olukorda ning vaadates tema vaatevinklist, saame rohkem aru hukkamõistetava maailmast, tunnetest ning võib-olla hoopiski leiame, et oleme ülekohtuselt süüdistanud täiesti süütut inimest. Paljudel aga puudub võime asetada end kellegi teise olukorda ning on ka selliseid, kes ei ürita ega tahagi mõista mitte kedagi peale iseenda- sündinud egoistid.
Egoist on isekas inimene, kes mõtleb ainult iseenda heaolule. Kas polnud ka mitte Virgu Andres omamoodi egoist? Oli ju tema peas pidevalt mõte, mida küll teised arvavad . Näiteks ei lubanud Andrese uhkus, et tema tütar alamast klassist pärit mehega sehkendab, sest avalikkuses poleks see just kuigi head muljet jätnud. Aga ka tollest karmikäelisest mehest tuleb aru saada. Kui panna end Andrese olukorda, leian, et ta käitumine on mingil määral õigustatud. Ega tolleaegne ühiskond poleks samuti sallinud erinevate seisuste vahelist abielu ning Andresele oli kirikuõpetajana maine väga tähtsal kohal. Samuti pidi ta ka oma vara eest hoolt kandma: kuidas saabki siis sulaseks tööle võtta puruvaest meest, kui kogu aeg peab kartma vargust. Andres võis olla küll karm ja tihti ebaõiglane, ent ka tema seisukohtadest tuleb aru saada.
Hukka mõista on alati lihtsam, kui mõista. Süüdistada võib ju kas või armastamises. Aga tõeline oskus on osata inimesi tunda ning neist aru saada. Võrreldes teost „Külmale maale“ ning tänapäeva, pole ühiskond sellist oskust veel omandanud.