Rännuiha ja paiksusetruudus (0)

Rännuiha ja paiksusetruudus
Kõik inimesed on erinevad, kuid üldjoontes jagunevad nad kaheks: need, kes veedavad kogu elu ühes paigas ning jäävad sellele igavesti truuks, ja need, kelle hing ihaldab seiklusi ning rändamist.
On vähe neid inimesi, kes teavad kohta, kus tahavad terve oma elu veeta. Üldjuhul leiavad nad sobiva tühja maa ning järk-järgult ehitavad sinna maja ning kõrvalhooned, loovad põllu või aia. Aja jooksul kujuneb sellest paigast kodu, mida kogu elu jooksul täiustatakse. Knut Hamsuni romaanist „Maa õnnistus“ võib välja tuua Iisaku , kelle elu seisnes kodu rajamises ja maa harimises. Ta tundis rõõmu töötamisest oma kodukoha ja maa heaks.
Rändamine ei pruugi alati tähendada kauakestvat ekslemist. Mõnele inimesele on vajalik elukeskkonna muutus, mis avaks nende silmad ja paneks mõistma, millisesse inimgruppi nad kuuluvad. Romaani tegelaskujudest võib näitena välja tuua Ingeri, kes pärast vangis viibimist , kus ta õppis ning tänu operatsioonile vabanes ka iluveast, leidis, et kuulub siiski elama maale ja et ta kodu on Kaugemaal.
Tänapäeval on aga üha rohkem neid, kes otsivad oma kohta. Inimesed, kes ei tea täpselt, kuhu nad kuuluvad, on justkui eksinud . Nad rändavad ühest kohast teise ega tunne üheski paigas end kui kodus. Näiteks Geissler, kes oli pidevalt kuhugi teel. Ta külastas mitmeid kordi Kaugemaad. Iisakult ostis Geissler mägedesse maa, mille hiljem maha müüs, romaani lõpus aga soovis ta seda tagasi osta – selline tegevus näitab, et ta ei olnud kindel, kus elada tahab. Samuti oli ka Ingeri ja Iisaku pojas Eleseuses rändajahing. Ta reisis ja ostis kokku erinevaid asju, kuid lõpuks sõitis Ameerikasse, kust ta enam ei naasenud.
Kuigi mõned inimesed ei ole kindlad, kuhu nad kuuluvad, leiavad kõik lõpuks endale paiga, mida nad saavad kutsuda koduks . Ei ole oluline kaua kestavad otsingud õige koha leidmiseks, vaid on tähtis, et kõik selle leiaksid.