Kultuurid reeglina tekivad, arenevad ja kaovad. On kultuure, mis on kestnud ainult mõne sajandi, kuid on ka kultuure, mis on kestnud läbi aastatuhandete. Enamasti õpitakse teiste maade kultuurist või siis võetakse nendelt kultuuri elemente kasutusse. Ulatuslikud kultuurimõjud võivad tekitada teistesse kultuuridesse sissesulandumist ja oma kultuuri kaotamist. Kultuuri vallas võidakse eristada kõrgkultuuri, massikultuuri ja rahvakultuuri. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud ning saab tavaliselt majanduslikku tuge. Massikultuur tegeleb enamasti meelelahutusega. Rahvakultuur tähendab aga laiadel ühiskonnakihtidel osalemist ilma, et taotletaks majanduslikku kasu. Kultuuri üks oluline osa on arhitektuur ehk ehituskunst. Arenenud Euroopa riikides tunnustatakse arhitektuuri kui üht kultuuri ja elukeskkonna osa. Arhitektuur on üks olulisemaid inimese elukeskkonna kujundajaid nii kultuuris kui ka majanduslikus mõttes.
Massikultuur ja kõrgkultuur Otsides definitsiooni mõistele massikultuur ja kõrgkultuur, leidsin järgmised vasted : Massikultuur on keskmise tarbija maitsele vastav kultuur, laiatarbekunst, mille produtseerimisega tegeleb suures osas meelelahutustööstus. Kõrgkultuur aga hoopis elukutseline kunstilooming, mis tihti eeldab ka vastuvõtjalt erilisi teadmisi või vaimset pingutust. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud ja saab tavaliselt avalikult sektorilt majanduslikku abi.Kõrgkultuuri nähtused on massikultuurile ideedeallikaks. Kuid eelnevatest faktidest hoolimata, on siiski kultuuri mõiste inimestele erinev. Kui mõningatele inimestele tähendab massikultuur sellist inimtegevust ja sellega kaasnevat tagajärge, mis meeldib tavainimestele ehk suurele osale rahvastikust, siis on olemas ka inimesi, kelle jaoks massikultuur tähendab
autentsele eetikale2 rajatud aluspõhjal töötegijaks kolmes rollis ja seoses korraga: 1) seoses inimestega, üksikisiku hingehoiuga, 2) seoses evangeeliumiga, teoloogiaga, 3) seoses institutsiooniga, kirikuga. Neid kolme rolli ja seost võib kaplan üleilmastumise protsessis sattuda, ja ilmselt satubki, aktualiseerima erinevates ühiskondlikes korraldustes: impeeriumites, rahvusvahelistes ühiskondades, konsotsiatsioonides, rahvusriikides, sisserändajate ühiskonnas. Loetletud viis korraldust võivad esineda nii poliitilis-riiklike ühendustena ükskõik kus maailma nurgas kui ka siseriiklikes avalik-õiguslikes või eraõiguslikes institutsioonides. Käesolevas töös proovingi kaplanile anda mõningast kasulikku mõtlemis- ja võrdlusainet sallivusest ja autentsest eetikast ülalnimetatud kontekstist lähtudes. Esimene küsimus on, et mis see sallimine on ja kuidas see käib? Kas enamik inimesi
hinnata ning seeläbi seda veel enamgi nautida. Võib eristada kolme eritüüpi kitsamat kultuuri mõistet seoses kunstiga: kõrg-, rahva- ja massikultuur. Viimasega neist puutume meie, tavainimesed, ilmselt igapäevasemalt kokku. Usun, et iga inimene on käinud suvel vähemalt mõnel kontsertil või vabaõhuetendusel. Kuid kõrgkultuurist teavad inimesed vähem. Ollakse küll kuulnud seda sõna, kuid täpselt defineerida seda tihtipeale ei osata. Üldiselt tähendab see siis rahvusriikides kõrgelt väärtustatamist, identiteedi ja prestiizi kandjana. Rahvakultuur on aga kunstilooming, mida inimesed teevad meelelahutuslikul ja eneseteostuslikul eesmärgil, ilma et taotletaks majanduslikku kasu. See ongi see, mis pakub puhast naudingut tagamõteteta, just inimese enese heaolu alusel. Oluline ei ole nii väga teose looja kui looming ise. Kes meist ei oskaks vastata küsimusele - kus asub Eiffeli torn, kuid kui paljud teavad, kes on selle autor? Aga kas see ongi nii tähtis
riigileste küsimuste puhul kuulub Euroopa Liidu institutsioonidele seaduste loomisel ja elluviimisel kandev roll. Euroopa Liidul on kõik riigile omased valitsemisinstitutsioonid esinduskogu (parlament), seadusandlik kogu, täidesaatev võim, kohus ja sõltumatu keskpank. Euroopa Liidu valitsemisinstitutsioonide ülesanded erinevad siiski riigile omaste struktuuride funktsioonidest. Näiteks võtab EL seadusi vastu mitte parlament nagu rahvusriikides, vaid Ministrite Nõukogu. Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister. Seega on nõukogu 25-liikmeline. Nõukogu koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Kui küsimuse all on põllumajanduspoliitika, koosneb MN põllumajandusministritest, kui aga tööturuga seonduv, siis töö- ja sotsiaalministritest. Oluline roll on EL-i valitsemises täita MN eesistuja institutsioonil. Eesistuja koht kohustab eesistujariigi esindajaid juhtima kõiki MN istungeid
seda veel enamgi nautida. Võib eristada kolme eritüüpi kitsamat kultuuri mõistet seoses kunstiga: kõrg-, rahva- ja massikultuur. Viimasega neist puutume meie, tavainimesed, ilmselt igapäevasemalt kokku. Usun, et iga inimene on käinud suvel vähemalt mõnel kontsertil või vabaõhuetendusel. Kuid kõrgkultuurist teavad inimesed vähem. Ollakse küll kuulnud seda sõna, kuid täpselt defineerida seda tihtipeale ei osata. Üldiselt tähendab see siis rahvusriikides kõrgelt väärtustatamist, identiteedi ja prestiizi kandjana. Rahvakultuur on aga kunstilooming, mida inimesed teevad meelelahutuslikul ja eneseteostuslikul eesmärgil, ilma et taotletaks majanduslikku kasu. See ongi see, mis pakub puhast naudingut tagamõteteta, just inimese enese heaolu alusel. Oluline ei ole nii väga teose looja kui looming ise. Kes meist ei oskaks vastata küsimusele - kus asub Eiffeli torn, kuid kui paljud teavad, kes on selle autor? Aga kas see ongi nii tähtis
2. Inimtegevus üldse (maaharimine, toidu valmistamine, sotsaalsed suhted jne) 3. Mõnd üksikut sotsiaal gruppi iseloomustavad hoiakud (tavad, kombed jne) Sõna kultuur võeti sellistes tähendustes kasutusele 18-19 saj. Eelistatakse kõrgkultuuri, massikultuuri ja rahvakultuuri. · Kõrgkultuur: elukutseline kunstilooming, mis tihti eeldab ka vastuvõtjalt, erilisi teadmisi või vaimset pingutust. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud kui rahvastiku indendeedi ja rahvusliku kristiisi? Kandja. · Massikultuur on laia tarvekunst, mida luuakse rahapärast, ning see töttu püüab vastutulla võimalikult laia publiku maitsele ja oodustele, massikultuuri produtseerib meelelahutus tööstus. · Rahvakultuur laiade ühiskondade osalemist kultuuris, meelelahutuse ja enesetõestuse et taotletaks
ulatus ja iseloom. Limits to Growth 1972 sõnum: kui meie planeedil ei hakata majandus- ja rahvastikukasvu sihipäraselt suunama, ootab meid sajandi jooksul ees tsivilisatsiooni taandareng, sest ökosüsteem ei suuda suurenevat koormust pikka aega taluda. Stockholmi konverents 1972: esimene maailmaarengu ja KK konverents, riigijuhid leidsid, et KK küsimused peavad kujunema igapäevapoliitika osaks nii rahvusvahelisel tasandil kui ka rahvusriikides. Pärast konverentsi võtsid paljud riigid vastu keskkonnalaseid õigusakte, mis alguses olid suunatud eelkõige tagajärgede kõrvaldamisele, hiljem aga ennatmisele. EL keskkonnapoliitika- algselt oli KKP liikmesriikide pädevuses ega kuulunud EÜ põhipoliitika hulka, Ühenduse tasandil hakati KK probleemidega tegelema 1970 aastatel, põhjuseks (3) olid: 1. KK probleemide tervanemine tolleks ajaks Euroopa riikides 2
Seda nimetatakse sugupuu aatomiks. SUGUPUU JA BÜROKRAATIA Perekonnafirmad jne. See võib olla oluline üksteise aitamise jaoks, kuid samas ka koormaks järeltulijatele. Max Weber oli esimene sotsiaalteorist, kes kirjutas süstemaatiliselt sugupuul põhinevatest ja bürokraatlikest organisatsioonidest. METAFOORILINE SUGUPUU Tänu industrialiseerimisele ja laialdasele integratsioonile hakkas heterogeensus populaarsust koguma rahvusriikides. Üks inimene on väga paljudega seotud. Kõige mobiilsus. Abielu ideoloogia põhineb individuaalsel valikul. Võib jääda mulje, et sugupuu polegi enam oluline, aga sellel on siiski sümboolne ja sotsiaalne roll inimesele lähedase organisatsioonina. Natsionalism esitleb rahvust kui metafoorilist sugulaste gruppi. Sarnaselt ka de facto. Kui rahvusriigi elanik sureb üksikuna ja pärijaid pole, siis saab riik kogu tema vara endale.
ii) õigustetarbija rahuolule (rõhuasetus põhi-õiguste kaitsmisele; vähemuste kaitse printsiip) 40. EL kui uus-keskaegne impeerium ja demokraatlik valitsemine (Zielonka) Euroopa Liidu mõjuvõim on kasvanud, kuid EL ei sekku eriti tugevalt järgmistesse valdkondadesse: haridus, kultuuripoliitika, maksundus, kaitsepoliitika. EL laienemine soodustab neo-medievali mudeli kasutamist Euroopa demokraatlikus valitsemises. Laienemisega kaasnevad muudatused ka rahvusriikides, mis muutuvad pluralistlikumaks, multikultuursemaks ja keerukamaks. Autor analüüsib kas laienemine muudab EL demokraatlikke aluseid. Zielonka eristab kahte demokraatliku valitsemisviisi mudelit: Neo-medieval Neo-Westphalian Struktuur Mitmetasandiline ja Valitsuste ühtne süsteem, tsentreeritud valitsemine
ametlikult riigi peamehe rolli: Hitler oli füürer ja riigikantsler. Hitler oli Saksamaa poliitiline ja ideoloogiline juht. Fasism ja natsism: Fasism: piiratud tähenduses vaid Mussolini Itaalia ideoloogia. Laiemas tähenduses 1920-30'te poliitiline ideoloogia, mille üks rahvuslik variant oli Hitleri Saksamaa natsism. 1920-30'tel eksisteerivad mitmed erinevad fasismi/autoritaarse riigikorra rahvuslikud variandid. Kõige suurem mõju nn ,,hilinenud rahvusriikides" Saksamaal ja Itaalias (Lääne-Euroopa ,,vanades rahvusriikides" mõju jäi marginaalseks). Fasismi ideoloogia on ebamäärane (nt võrreldes kommunismiga). Tänapäeval defineeritakse: vägivaldsete, militaristlike ja antidemokraatlike reziimide üldnimetus, mille eesmärgiks (1930'tel) oli laienemispoliitika teostamine (sõjalisel teel). Tekkis vastureaktsioonina kommunismile (revolutsioonidele) antibolsevism. Marurahvuslus ja darvinismi olelusvõitlus (sallivus=nõrkus)
institutsioonidel on väheolulised. Euroopa Liit omab kõiki riigile omaseid valitsemisinstitutsioone– esinduskogu (parlamenti), seadusandlikku kogu, täidesaatvat võimu, kohut ja sõltumatut keskpanka. See annab alust väidetele, et EL polegi enam rahvusvaheline organisatsioon, vaid suur föderatiivriik. Siiski erinevad Euroopa Liidu valitsemisinstitutsioonide ülesanded riigile omaste struktuuride funktsioonidest. Nii näiteks võtab Euroopa Liidu seadusi vastu mitte parlament nagu rahvusriikides, vaid Ministrite Nõukogu. Lisaks pole ühendust moodustavate riikide valitsemisinstitutsioonid kuhugi kadunud. Keegi ei räägi Taani parlamendi või Saksamaa liiduvalitsuse likvideerimisest. Pigem on Euroopa Liitu kuulumise tõttu on nende tööpõld isegi laienenud. Nüüd peavad rahvusparlamendid esindama oma kodanikkonna huve mitte üksnes siseriiklikus poliitikas, vaid ka Euroopa asjades. 8.2 Ministrite Nõukogu
mobiilse üliõpilase tegelaskuju võetakse sageli kasutusele muude probleemide proksina. Ehkki - keskendudes üksnes poliitilistele dokumentidele - pole ta suutnud esitada mingeid tõendeid selle kohta, kuidas domineerivad konstruktsioonid mõjutavad õpilasi endid, viitab tööst ilmnenud esindatuse oluline mitmekesisus vähemalt sellele, et võtta võib väga erinevaid sõnumeid tulevaste tudengite poolt üles selgitatud, kuidas neid mõistetakse ja millist tervitust nad teatud rahvusriikides tõenäoliselt võtavad. Õppealane liikuvus ja sotsiaalne kaasatus (David Cairns) Selles dokumendis on väidetud, et sotsiaalne kaasatus on teema, mida tuleb tunnistada paljude noorte elu peamiseks riskiteguriks kogu Euroopas, hõlmates lisaks raskustele ka tööturu integratsiooni puudumist, aga ka isikliku heaolu ja vähese integreerumisega Euroopa ühiskonda. See on märkimisväärne väljakutse ja kuna praegu on noorte töötuse määr 20,1% (Eurostat
ii) õigustetarbija rahuolule (rõhuasetus põhi-õiguste kaitsmisele; vähemuste kaitse printsiip) 38. EL ja demokraatlik valitsemine (Zielonka) Anneli kokkuvõte tekstist: Euroopa Liidu mõjuvõim on kasvanud, kuid EL ei sekku eriti tugevalt järgmistesse valdkondadesse: haridus, kultuuripoliitika, maksundus, kaitsepoliitika. EL laienemine soodustab neo-medievali mudeli kasutamist Euroopa demokraatlikus valitsemises. Laienemisega kaasnevad muudatused ka rahvusriikides, mis muutuvad pluralistlikumaks, multikultuursemaks ja keerukamaks. Autor analüüsib kas laienemine muudab EL demokraatlikke aluseid. Zielonka eristab kahte demokraatliku valitsemisviisi mudelit: Neo-medieval Neo-Westphalian Struktuur Mitmetasandiline ja Valitsuste ühtne tsentreeritud süsteem, ühtsus
heaoluühiskonna. Ida-Euroopa oli läänele hirmuks. Rikkad kartsid revolutsiooni ja kommuniste. Just setõttu olid nad valmis maksma kõrget tulumaksu, pärandimaksu, omandimaksu, solidaarsusmaksu. 34 II maailmasõja järgne areng näitab, et heaoluühiskonna ehitamist soodustas ühtne kultuuritaust: kui peremees ja sulane tunnevad end mingis sügavamas mõttes ühe pere liikmena, siis pole solidaarsuski põhimõtteliselt võimatu. Rahvusriikides toimib demokraatia paremini. Rahvuslik solidaarsus vähendab kuritegevust ja pidurdab ühiskonna kihistumist ülirikasteks ja väga vaesteks. Globaliseerumisajastul aga võivad peremees ja sulane asuda teine teisel pool maakera ning solidaarsuse võimaluski kaob. Heaoluühiskonna algne eesmärk – pakkuda kõigile oma liikmetele turvalist elu – on tänapäeva riskiühiskonnas siiski ilmselt täitumatu igatsus. Postmodernne (heaoluühiskonna) poliitika ei
annaabi.ee 
