Euroopa Liidu juhtorganid (0)

Euroopa Liidu juhtorganid
Euroopa Liidule on omased nii valitsusevahelised kui riigiülesele koostööle iseloomulikud jooned. Valitsusvahelise koostöö raames säilitab iga liikmesriik oma iseseisvuse, riigiülene koostöö eeldab, et ühenduse iga liige loovutab osa isesvast otsustusõigusest ühisstruktuuridele.
Kõige autoriteetsem EL-i institutsioon – seadusandlik ministrite Nõukogu – tegutseb nagu rahvusvaheline organisatsioon . Teine mõjukas struktuur – täidesaatev Euroopa Komisjon – kujutab endast riigiülest üksust. Riigiülene koostöö keskendub enam majanduskoostööle, riigileste küsimuste puhul kuulub Euroopa Liidu institutsioonidele seaduste loomisel ja elluviimisel kandev roll.
Euroopa Liidul on kõik riigile omased valitsemisinstitutsioonid – esinduskogu ( parlament ), seadusandlik kogu, täidesaatev võim, kohus ja sõltumatu keskpank. Euroopa Liidu valitsemisinstitutsioonide ülesanded erinevad siiski riigile omaste struktuuride funktsioonidest. Näiteks võtab EL seadusi vastu mitte parlament nagu rahvusriikides, vaid Ministrite Nõukogu.
Ministrite Nõukogus esindab igat liikmesriiki üks minister. Seega on nõukogu 25-liikmeline. Nõukogu koosseis muutub olenevalt sellest, missugust küsimust arutatakse. Kui küsimuse all on põllumajanduspoliitika, koosneb MN põllumajandusministritest, kui aga tööturuga seonduv, siis töö- ja sotsiaalministritest.
Oluline roll on EL-i valitsemises täita MN eesistuja institutsioonil. Eesistuja koht kohustab eesistujariigi esindajaid juhtima kõiki MN istungeid. Eesistujariik vahetub iga poole aasta tagant. Eesistujamaa esitab enne oma valitsemisaja algust Euroopa Parlamendile teemad, mille käsitlemist ta peab järgneva kuue kuu vältel vajalikuks. Samuti valmistab eesistujariik ette Ministrite Nõukogu istungite päevakorra.
Otsuseid võtab Ministrite Nõukogu vastu hääletamise teel. Ministritel pole hääli võrdselt, vaid vastavalt oma riigi rahvaarvule. Suurematel riikidel, nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia, on rohkem hääli ja väiksematel riikidel vähem. Eesti ministril on nt vaid neli häält. Kokku on MN 321 häält. Otsust loetakse vastuvõetuks, kui selle poolt on antud vähemalt 258 häält, mis on antud nõukogu liikmete enamuse poolt. Sellisel juhul on tegemist nn. kvalifitseeritud häälteenamusega.
MN otsuseid formuleeritakse õigusaktidena, mille kohustuslikkuse aste on erinev. Kõige rangem on määrus, mis kuulub kogu mahus täitmisele kõigi liikmesriikide poolt. Direktiiv kuulub samuti täitmisele, kuid liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas ta tagab direktiivis sätestatud nõude. Otsus ja arvamusavaldus adresseeritakse ühele konkreetsele riigile, ettevõttele või eraisikule . Otsuse täitmine on kohustuslik, arvamus kannab ainult soovituslikku iseloomu.
Euroopa Komisjoni võib pidada EL-i valitsuseks. Erinevalt Ministrite Nõukogust on see alaliselt tegutsev organ, mis asub Brüsselis. Komisjon koosneb 25 liikmest eg volinikust. Volinik peab oma tegevuses lähtuma Euroopa Liidu, mitte oma koduriigi huvidest. Iga volinik vastutab kindla poliitikavaldkonna eest, nagu välissuhted, põllumajandus, sotsiaalküsimused, energia, transport jne. Komisjoni juhib president .
Euroopa Komisjon täidab mitmeid ülesandeid:

• Teeb ettepanekuid ühenduse edasise arengu kohta, algatav seaduseelnõusid ning valmistab ette Ministrite Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu ( riigipeade ) istungid;
  
• Jälgib Ministrite Nõukogu otsuste täitmist liikmesriikide poolt. Olles avastanud rikkumise, võib komisjon liikmesriigilt nõuda trahvi (nt. suhkrutrahvi nõue Eestile) või ka pöörduda Euroopa Kohtu poole;
  
• Seisab EL-i õigusnormide rakendamise eest;
  
• Esindab EL-i rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioonis;
  
• Haldab EL-i eelarvet
  

Euroopa Parlament on liikmesriikide valijaskonna esindusassamblee. Kui ühenduse algaastatel puudus parlamendiaruteludel otsene mõju seadusandlusele, siis täna kasutab europarlament mitmetes küsimustes vetoõigust. See tähendab, et parlament võib õigusakti eelnõu tagasi lükata. Parlamendil on oluline roll ka Euroopa Komisjoni kujundamisel, kuna Euroopa Komisjoni koosseis vajab Euroopa Parlamendi heakskiitu. Kui parlament ei ole rahul komisjoni tööga, võib ta komisjonile umbusaldust avaldada ning sellega komisjoni laiali saata.
Europarlament valitakse iga viie aasta tagant liikmesriikide kodanike poolt otsestel valimistel. Saadikumandaadid jagatakse riikide vahel vastavalt nende rahvaarvule. Näiteks Saksamaalt valitakse 99 saadikust, Soomest 13, Eestist 6.
Parlamendis koonduvad saadikud mitte riikide, vaid ideoloogiafraktsoonide kaupa. Nii ei räägita europarlamendi puhul näiteks mitte Kreeka või Prantsusmaa saadikutest, vaid rohelistest, konservatiividest ja sotsialistidest.
Euroopa Kohus jääb EL-i integratsiooniprotsessis tihti tagaplaanile ja näib teiste institutsioonide kõrval vähetähtis, kuid tegelikkuses on just kodus paljudel juhtudel EL-i integratsiooni mootoriks . Nimelt on Euroopa Kohtul ainuõigus EL-i aluslepingute ja sellest tuleneva seadusandluse tõlgendamiseks. See tähendab, et Euroopa Kohtu seisukohavõtt on kõigile liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik.
Igal EL-i kodanikul on õigus paluda kohtult abi, sundimaks oma riigi valitsust täitma juriidilisi kohustusi, mis tulenevad EL-i seadusandlusest.
Kui mõne liikmesriigi seaduse ja EL-i õigusnormi vahel tekib vastuolu, tuleb muuta liikmesriigi seadust. EL-i õigusakt on ülimuslik rahvusliku seaduse suhtes.
Euroopa Kohtusse kuulub 25 kohtunikku, igast liikmesriigist üks. Kohtunikud nimetatakse iga maa valitsuse poolt 6-aastaseks tähtajaks, kuid nad annavad vande, tõotades lahendada kohtuasja sõltumatult oma riigi valitsusest .