Massikultuur ja kõrgkultuur (1)

Massikultuur ja kõrgkultuur
Otsides definitsiooni mõistele massikultuur ja kõrgkultuur, leidsin järgmised vasted : Massikultuur on keskmise tarbija maitsele vastav kultuur, laiatarbekunst, mille produtseerimisega tegeleb suures osas meelelahutustööstus. Kõrgkultuur aga hoopis elukutseline kunstilooming, mis tihti eeldab ka vastuvõtjalt erilisi teadmisi või vaimset pingutust. Kõrgkultuur on rahvusriikides kõrgelt väärtustatud ja saab tavaliselt avalikult sektorilt majanduslikku abi.Kõrgkultuuri nähtused on massikultuurile ideedeallikaks. Kuid eelnevatest faktidest hoolimata, on siiski kultuuri mõiste inimestele erinev.
Kui mõningatele inimestele tähendab massikultuur sellist inimtegevust ja sellega kaasnevat tagajärge, mis meeldib tavainimestele ehk suurele osale rahvastikust, siis on olemas ka inimesi, kelle jaoks massikultuur tähendab juba midagi erilist, suure tööga tehtut ja väärtuslikkust – tippude tippu. Viimastega nõustub ka Tammsaare , kes on öelnud : “ Mass ei tähenda vaid harimatuid.” Massikultuuri harvustatakse sageli nime pärast, aga mass ei ole ju alati tingimata ramps vaid ka sellel on omad tasemed . Kui on hästi tehtud on väga hea, rahvale meeldib ja kõik on õnnelikud. Kuid mis halvasti tehtud, sees kipubki halvaks jääma.
Minu arvates ei tohiks liigitada kultuuri sel viisil, et on kõrgkultuur, mis sobib ainult väga “tarkadele” inimestele ja siis massikultuur, mis on mõeldud kõigile ülejäänutele. Kõrgkultuur on minu jaoks lihtsalt midagi spetsiifilisemat ja võib-olla ka suurema hinge ja teotahtega sündinud mitte just väga suure tarbijahulga poolt armastatud kultuuriosa. Tammsaare on selle kohta lausunud: “Kõrgkultuuriks on usku vaja”. Mulle näib, et paljud justkui kardaksid kõrgkultuuri, sest räägitakse, et see ei sobi kõigile. Kuid miks mitte? Kes keelab tavainimesel saada osa kõrgkultuurist, et ennast võib-olla ehk isegi harida, saamaks teada uusi teadmisi, et hiljem ehk juba ise olla osa kõrgkultuurist ja seda ise luua. Sel viisil areneb ka rahvakultuur . Õpitakse tegema midagi, midagi kas vanemad, esivanemad või sõbrad oskavad teha ja teevad hästi, proovitakse neid jäljendada ning nagu vanasõna ütleb “harjutamine teeb meistriks”. Kui asi juba käpas, näidatakse tegevust edasi oma lastele, lastelastele ja teistele sugulastele. Nii levibki kultuur, mitte ainult rahva- vaid ka massi-, ja kõrgkultuur. Kultuuri õpime me tarbima elu jooksul, kuid see kõik kaasneb meie enda arenguga. Ja kõrgema kultuuri omaksvõtmisel peab inimene ise rohkelt kaasa mõtlema ja tegutsema. Ning millegipärast arvan ka seda, et kardetakse osa saada kultuurist, eriti just kõrgemapoolsest, sest inimesed arvavad , et kultuuritegelaseks saab ainult läbi raha. Kes on rikas, see on kuulus ja kultuurne ning ülejäänud on hall mass. “Raha ja kapital ei tee kellestki kultuuritegelast”, arvas ka Tammsaare.
Leian, et kultuur on üks osa meie elust, kellel olulisem ja kellel vähem tähtis, kuid ilma kultuurita on raske, sest siis kaovad kombed, moraal , uskumused, väärtushoiakud, teadmised, kunst ning paljud teised valdkonnad.
Hannelore Markson 11c