Rahvuslikud jooned 19. saj muusikas (0)

Rahvuslikud jooned 19. sajandi muusikas
Juba klassitsismiajal loodi muusikaühinguid, romantismiajastul ehk 19. sajandil tekkis neid rohkelt juurde. Seltsiliikumine oli sellele ajale väga iseloomulik. Romantismi üks tunnusjooni oli huvi rahvalegendide ja rahvuslike kultuuride vastu, samal ajal kujunesid välja ka mõned rahvusriigid. See tõi kaasa mõnede heliloojate huvi suurenemise oma maa rahvamuusikatraditsioonide vastu, seda eriti maades, kelle identiteet oli maha surutud näiteks Tšehhi, Poola, Soome. Muusika oli kasulik vahend nende maade rahvusliku identiteedi taasavastamisel ja selle kasutamisel propagandavahendina.
Kaheks rahvusromantismi teerajajaks peetakse Liszti ja Chopini . Ehkki põhiosas kuulub nende looming peavoolu hulka, kasutasid nad aeg-ajalt oma teostes rahvuslikke rütme. Näiteks võib tuua Lizti „Ungari rapsoodia “ ning Chopini polonees ja masurka , mis on Poola rahvatantsud.
Esimesed suuremad rahvuslikud koolkonnad tekkisid Ida-Euroopas Venelaste, eriti Tšaikovski, mõjul püüdsid ka tšehhid ühendada Lääne vorme tšehhi meloodiate ja faktuuridega. Umbes samal ajal tekkisid rahvus­likud kool­­konnad ka Skandinaavias. Esimene, kes jõudis oma maa piiridest kaugemale, oli norralane Edvard Grieg . Kuid paarkümmend aastat hiljem kerkisid skandinaavlased uuesti eesotsas taanlase Carl Nielseni ja soomlase Jean Sibeliusega.
19. saj teisel poolel arenes Vene muusikaringkondades vastasseis kahe loomingulise suuna vahel. Rühmitus „Võimas Rühm“, kuhu kuulusid noored Vene rahvuslased , nägid Vene heliloomingu tulevikku Glinka muusika rahvusliku traditsiooni jätkamises. Rühmituse liikmed loobusid põhimõtteliselt akadeemilisest kõrgkoolitusest ja tegutsesid kutsetegevuse kõrvalt eneseharimisega. Võimsasse rühma kuulusid Mili Balakirev , Aleksandr Borodin , Modest Mussorgski , Cesar Cui.