Rahvastiku vananemine kui ühiskonna probleem. (0)

Rahvastiku vananemine kui ühiskonna probleem.
Rahvastiku vananemine on rahva keskmise vanuse kasv ja laste osatähtsuse vähenemine ehk vanurite osatähtsuse suurenemine. Vananevat rahvastikku võib pidada ka viimase aastasaja saavutuseks. Selle üle võiksime rõõmustada, sest riik saab täiendust elukogenud inimestest ja paljud neist on tervemad ja aktiivsemad kui sada aastat tagasi. Selline olukord on saavutatud tänu meditsiini arengule ning muutustele inimeste elukvaliteedis.
Rahvastik vananeb kogu Euroopa Liidus. 2012. aastast hakkas tööealine rahvastik Euroopas kahanema , seevastu üle 60 aasta vanuste inimeste osakaal kasvab umbes kahe miljoni inimese võrra aastas. Statistikaameti andmeil ületas 2012. aasta jaanuaris esimest korda pensionäride arv Eestis 400 000 piiri ja igal järgneval aastal on see kasvanud. 2016 . aastal on Eestis pensionäride arv juba 415 097, sh. vanadus - ja töövõimetuspensionärid ja toitjakaotuspensioni saajad.
Kuidas suudab nii väike riik nagu Eesti sellise demograafilise nihkega toime tulla?
Selleks, et jätkuvalt toimida, vajab vananev ühiskond mitmesuguseid muutusi, sealhulgas tahet vajalikke muutusi ellu viia ning valmidust nende muutustega kohaneda. Minu arust kõige suuremad probleemid võivad riigil tekkida pensionide maksmisega. Riikliku pensionikindlustuse peamine eesmärk on tagada inimestele pensionipõlveks piisav sissetulek. Pensioni suurusel seab piirid riigi finantsiline võimekus. Väga suur mõjutaja on tööealiste inimeste arv ja makstud sotsiaalmaks. Tööealiste inimeste arvu osas prognoositakse olulist vähenemist. Kui 1986. aastal oli iga pensionäri kohta viis tööealist inimest, siis tänavu on see suhe halvenenud 3,1-le ja 2060 . aastaks halveneb 1,5-le.
Lisaks tööealise elanikkonna osakaalu langusele mõjutab ka pensionikulu eeldatava eluea kasv ja seeläbi pensionil oleva aja kasv. Kui tänavu on mehed pensionil keskmiselt 16 aastat ja naised 22 aastat, siis paarikümne aasta pärast võib see kasvada meeste puhul 21 aastale ja naiste puhul 25 aastale. Kui pensionisüsteemiga mitte midagi ette ei võeta, siis kahaneb keskmine kuine mediaanpension iga aastaga märgatavalt. Seega ei ole tänane I sammas jätkusuutlik, see ei taga pensioni meie tänastele noortele. Näiteks käesoleva aasta sügisel on valitsuses aktiivselt arutletud pensioniea tõstmist. Ühe ettepaneku kohaselt tõuseks pensioniiga 2040. aastaks 70 eluaastale ja sealt edasi seotaks pensioniiga oodatava elueaga. Kui oodatav eluiga pikeneb, kasvab automaatselt ka pensioniiga ja vastupidi.
Teine ettepanek on muuta pensionisüsteem paindlikumaks, kus inimesed saaksid vastavalt majanduslikule olukorrale ja tervisele valida ise endale sobivaima pensionile mineku aja, võtta pension osaliselt välja või peatada pensioni maksmine. Mulle meeldib teine variant rohkem. Pensioniealisel inimesel võiks olla võimalus valida, millal ta töölt kõrvale jääda soovib ja juhul kui ta tööl edasi käib, siis saab ta oma väljateenitud pensioniosakud hiljem kätte ning nendele võiksid lisanduda protsendid .
Paljud pensionieale lähenevad ja pensioniealised on valmis töötamist jätkama. Selleks on vaja luua sobiv tööturupoliitika . Vanemaealistele tuleb võimaldada enam osaajalist ja ajutist tööhõivet. Oluline on elukestev õpe, mis suurendab vanemaealiste konkurentsivõimet ja toetab neid oskuste ja teadmiste säilitamisel ning arendamisel. Vanemate töötajate plussideks on sageli: tarkus, mõistmise sügavus ja avarus, erialased teadmised ja kogemused, sotsiaalne kogemus, täpsus, hea töödistsipliin , väike tööõnnetuste arv. Neid positiivseid aspekte tuleb kasutada. Vanuse suurenedes aga tööga hõivatus paratamatult väheneb. Pensionieale üleminek peaks toimuma järk-järgult, oluline on jääda aktiivseks ja säilitada väärikus ning iseseisvus .
Ma arvan, et oluline meie ühiskonnas on tõsta inimeste teadlikkust aktiivse vananemise olemusest ja võimalustest. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Tihti nähakse eakaid kui ühiskonnagruppi, kes riigile üha suuremaid kulutusi põhjustab. Sellised vaated suurendavad eakate tõrjutust ja üksindust. Tegelikult panustavad eakad meie ellu mitmesuguste tegevuste kaudu suurel määral. Pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid rühmi võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Kuigi seisame tööjõukriisi lävel, peame samal ajal senisest suuremat tähelepanu pöörama ka inimeste eluea pikendamisele ning töövõimekuse tõstmisele – vastasel juhul ei saa me pensioniea tõstmisest loodetud kasu. Tervisedendus , mõõdukas füüsiline koormus, parem meditsiiniabi ja toetavad sotsiaalteenused suurendavad tervena elatud aastate hulka ja tagavad väärika vananemise.
Kokkuvõtteks võib öelda, et antud hetkel on Eestis olukord tähelepanu nõudev ning rahvastiku vananemisest tekkinud probleemidega tuleks tegeleda kohe ja praegu. Peame leidma võimalusi eakate iseseisvaks toimetulekuks ning tegusaks vananemiseks.