Rahvastiku arvu muutus liivisõjast 18. sajandi lõpuni (0)

Rahvastiku arvu muutus liivisõjast 18. sajnadi lõpuni
Liivisõjast kuni 18. Sajandi lõpuni kõikus eesti rahvaarv märgatavalt, sellele oli mitmeid põhjuseid. Esiteks mitmed sõjad ja lahingud mis toimusid Eesti pinnal , katk ning ka võimud vahetused.
Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana- Liivimaa aladel aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond , Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad ,
Enne Liivi sõda elas Eestis 250000- 300000 inimest, kuid 1620. aastaks oli see kahanenud 120000-140000 inimeseni. Pärast sõja lõppu oli aga Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti taastunud. 1695. aastaks oli see kasvanud 350000- 400000 inimeseni. Suure rahvaarvu tõusu peamiseks põhjuseks oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Rootsi väkke, mis kasvatas veelgi rahvaarvu. Rohkesti asus Eesti aladele elama ka vene talupoegi ja soomlasi , väiksemal määral ka hollandlasi, šotlasi, ungarlasi, leedulasi jt. Suurem rahvakaos tekkis ikaldusega, suri nälga hinnanguliselt 70 000–75 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel Eestis maksimaalselt 325 000 inimest ning sellele järgnenud katkuga. Hinnanguliselt oli Eesti rahvaarv siis umbes 170000. 18. saj lõpuks küündis Eesti rahvaarv 480000-ni.
Põhja sõja ajal oli Põhja-Eestis taas ikaldus .. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse Ungarist. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk esmalt Riias, mida samal ajal piirasid venelased . Katku levitajataks olid eelkõige rotid ja sõjamehed. Katku viimased nähud olid 1713. aastal ja sellesse suri inimesi rohkem kui sõjategevuse tõttu. Kokku põhjustas katk kuni 200 000 inimese surma. Eesti rahvastik vähenes selle järel umbes 150 000-le inimesele (umbes sama palju kui 1200. aasta paiku). See oli rahvastikukatastroof, kuigi puudutas eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestit, kus oli lausa inimtühje piirkondi. Aastad 1710–1712 jäid siiski viimaseks suuremaks katkuepideemia levikuperioodiks.
16-18. sajand oli eestlaste jaoks väga raske aeg. Oli nii tõususid ja mõõnasid. Küll oli Eesti Rootsi võimu all, küll oli Eesti jaotatud mitme riigi vahel, kuid 18. sajandi lõpuks oli Eesti siiski Vene riigi võimu all. Sõdade käigus muutus Eesti rahvaarv pidevalt, olles isegi peaaegu väljasuremisohus. 18. sajandi lõpuks küündis Eesti rahvaarv aga peaaegu poole miljonini. Ka majanduse poole pealt polnud meil midagi kiita. Talupoegadele seati igasugu makse ja koormisi. Polnud midagi parata. Eesti Rahvas tuli selle kõigega ilusti toime ning hetkel on Eesti juba maailmastaabis päris heal tasemel.