Kuna põgenikel ei olnud võimalik Soome pikemaks ajaks jääda, liiguti sealt edasi Rootsi. Põgenemise peamine põhjus oli hirm Nõukogude võimu repressioonide ees. Paljud lahkusid kodumaalt lootusega olukorra normaliseerudes peagi naasta. Viimane valik oli metsavendlus. Kui algas sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa. Osa meestest oli metsas lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi suur osa mehi tegid seda isiklikust kättemaksust. Teglikult oli eestlastel valikuid vähe, igal valikul olid omad vead ja head. Eestlaste valikud teise maailmasõja ajal määras NSVL-i ja Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimide poliitika. Nõukogude võim tõestas ühe okupatsiooniaastaga (1940–1941), kui inimvaenulik ta on. Rahvusliku meelega
kolmandaks asutda Saksa armeesse ja neljandaks astuda Soome armeesse. I valik Kui algas sõda NSVLi ja Saksamaa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks, kuid aktiivseid metsavendi oli umbes 12 000. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. II valik Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Mobiliseeritud saadeti ehituspataljonidesse, sisuliselt vangilaagritesse, kus olid väga rasked elu- ja töötingimused
Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Eestis killustasid sakslased rügemendi, paigutades selle teise pataljoni Kehra õppelaagrisse. Rügemendi lahingukogemusega esimese pataljoni kuulunud mehed osalesid Eesti kaitselahinguis. Leidus ka neid, kes hoidsid eemale nii Saksa kui ka Nõukogude mobilisatsioonist, pagedes metsa. Metsavendluse eesmärk oli sõdida oma riigi eest ning saada lahti võõrvõimust. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani. Lahingutes langes umbes 2000 metsavenda, vangilaagrites hukkus teist samapalju. Eesti, Läti ja Leedu olid 1940. aastail Punaarmee poolt okupeeritud. Sellest ajast varjas end metsades endisi riigitegelasi või sõjaväelasi, kes oleks muidu vangistatud. Rohkelt hakati ennast metsas varjama pärast
Mitmel pool riigis võtsid sissid võimu enda kätte enne Saksa vägede saabumist. Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastu. Suvesõja (mis kestis läänesaartel sügiseni) lõpul oli vastupanu koordineerimiseks loodud üle-eestilise relvaorganisatsiooniga Omakaitse liitunud eri hinnangutel 25 000 kuni 40 000 meest. Tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Kahtlemata oli see võitlus Eesti eest, kuigi soveti terrorile reageerides juhindus suur osa mehi ka isiklikust kättemaksust. Sellega, aga ilmselt ka 1939/40. aasta alandavast alistumisest jäänud kompleksiga on ehk põhjendatud ka arveteõiendamised 1941. aasta sügisel. Tuletagem teatava analoogina meelde tsehhide korraldatud "põrgut" 1945. aasta mais, kes võisid SS-mundris mehi näha samuti kui eestlased 1941.
1901. aastal asus ta ühes vanematega elama Tartu, õppima sealses linnakoolis ja end kultuuriellu sisse töötama. Juba samas aastanumbris tulid trükiristsed jutustusega "Siil" "Lastelehes". Algas sõprus ja mõttekaaslus Gustav Suitsuga, hakkas kuju võtma Noor-Eesti tuumik. Linnakool lõpetatud, asus F. Mihkelson Treffneri gümnaasiumi. Selle õppeasutuse õhkkond oli talle aga üsna vastumeelt. Saabus 1905. aasta oma vabadusideede ja tormilise rahvaliikumisega, koolitöö jäi sinnapaika, noor aatemees sukeldus ülepeakaela kirjandus- ja ühiskonnaellu. Käis kõnepidajana mööda Tartu-, Lääne- ja Harjumaad, pandi Toompea vanglasse. Sealt paari kuu pärast välja lastud, kadus maapakku. Pagulusaastail 1906-1917 elas Tuglas põhiliselt Soomes vaheldumisi Helsingis, sisemaal ja saartel. Ta veetis mitu talve Pariisis, peatus lühemat aega Münchenis ja Genfis. Rändas mööda Itaaliat, Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat, mõistagi
autoritaarse korra propageerijate liikumise (fasistid, natsid, tuliristlased, lapualased) Eesti varianti. Tõepoolest olid vabadussõjalaste iseloomulikud juhikultus, rahvusühtsuse propageerimine, kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja lubadusi. Ometi polnud tegemist välismaiste eeskujude pimeda kopeerimisega, vaid Eesti keerukast olukorrast võrsunud massilise rahvaliikumisega, mille peamiseks toitepinnaseks oli majanduskriis. 11 Konstatin Päts 11./23.veebruar 1874 Tahkuranna v. Häädemeeste khk. - 18.jaanuar. 1956 Burasevo Kalinini obl. Iseseisva Eesti esimene peaminister ja president Konstantin Päts sündis ehitusmeistrist taluniku perekonnas, õppis Tahkuranna õigeusu kihelkonnakoolis, 1887-1893 Riia vaimulikus
Osa komiteesid tegutsesid aga ka väljaspool vallaorganeid. Iga valdkonna jaoks oma komitee. Komiteede koosseisu valiti kõigist vallaliikmete klassidest. Enim 5 valiti talunikke, vallakirjutajaid, kooliõpetajaid ja käsitöölisi. Lühikese aja jooksul ei suudetud eriti palju korda saata. Enamikus valdades jäid vallaomavalitsused ametisse edasi, aga kavas oli neid uuesti ka valida mõnel pool.Paljud ametnikud läksid kaasa rahvaliikumisega. Revolutsiooniliste omavalitsuste kesksest juhtimisest Eestis rääkida ei saa. Aga kõik ebaseaduslikult ümbervalitud vallaomavalitsused, igasugused komiteed ja ka need omavalitsused, mille koosseis jäi samaks, aga mis viisid ellu rahva tahet ja demokraatlikke meetmeid, muutusid revolutsioonilisteks omavalitsusteks ning alternatiivseks võimuks. Rahvas seadis paljudes valdades sisse emakeelse hariduse, suleti kõrtsid, keelduti maksude maksmisest, moodustati omakaitse salku. 1905
Vabadussõjalaste tegevuses on nähtud kahe maailmasõja vahelise Euroopale iseloomuliku autoritaarse korra propageerijate liikumise Eesti varianti. Tõepoolest oli vapside iseloomulikud juhikultus, rahvusühtsuse propageerimine, kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja lubadusi. Tegemist polnud ju välismaallastest eeskujude jäljendamisega, vaid Eesti keerukast olukorrast võrsunud massilise rahvaliikumisega, millele andis jõudu juurde majanduskriis. 14 Konstantin Päts Tahkuranna Pätsi talus sündis tulevase Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul, 23. veebruaril 1874 Jakob Pätsile ja Olga Pätsile teine poeg, kes ristimisel sai nimeks Konstantin. Jakobit ja Olgat õnnistati kokku kuue lapsega, kellest ainult üks oli tütar. Konstantini varajane lapsepõlv suure pereliikmena oli muretu ja turvaline
kohe, vaid lepiti kokku aeg ja ostja andis müüale selle kohta veksli. Lõuna-madalmaid iseloomustas arenenud manufaktuuritööstus. (Flandria, Brabant). Domineeris kalevitootmine.Üle kohu euroopa saavutasid tuntuse trükikojad. hispaania võimu all - Hispaania kuningas Felipe II. Madalmaad sattusid hispaania võimu alla. Kõiki tähtsamaid asju otsustas Felipe II ise. kalvinism - Rõhutas jumalikku ettemääratust, töö armastust ja kokkuhoidu. Aadli ühinemine rahvaliikumisega tugevdas oluliselt patriootide leeri. Juhtivat osa etendasid Oranje prints Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn. pildirüüste - Kalvinismist mõjutatud rahva viha katoliku kiriku vastu vallandus augustis 1566 pildirüüste-ülestõusuna, mille käigus langes barbaarse rüüstamise ohvriks umbes 5500 kirikut ja kloostrit. Hertsog Alba Terrorireziim - Kui Felipe II keeldus kompromissidest, saatis ta rahutusteks kohale karistusväed hertsog Alba juhtimisel. Hertsog Alba kehtestas terrorireziimi
(Runnel 1999) 6.VAPSID (VABADUSSÕDALASED) Vabadussõjalaste tegevuses oli sõdadevahelisele Euroopale iseloomulike autoritaarset korda propageerivate liikumiste Eesti varianti. Vabadussõjalastele olid tõepoolest loomuomased mõned autoritaarsed tunnused, nagu juhikultus, rahvusühtsuse rõhutamine, kutsekodade eelistamine erakondadele, demagoogilised lubadused, vastaste äge ründamine. Ometi polnud tegemist välismaiste eeskujude pimeda kopeerimisega, vaid Eesti oludest võrsunud rahvaliikumisega, mille peamiseks ajendiks oli sügav kriis. Poliitika ohumärgiks oli uue poliitilise jõu, vabadussõjalaste esiletõus. Sõjaveterane koondava mittepoliitilise ühinguna tekkinud Eesti vabadussõjalaste Keskliit ei suutnud kriiside keerises säilitada erapooletust ja sekkus poliitilisse võitlusesse. Vabadussõjalased kasutasid rahva seas levinud meeleolusid, süüdistades vanu poliitikuid ja erakondi korruptsioonis ning nõudes uuendusi riigi valitsemise alal. Majanduskriisi
järgmisel päeval suleti Eesti Vabadussõjalaste Tartu Liit ühes osakondadega. Pingete eskaleerudes kehtestas valitsus 11. augustil 1933 kogu riigis kaitseseisukorra, millele tuginedes saadeti vabadussõjalaste organisatsioon laiali. Aga vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu sai oktoobris 1933 referendumil suurvõidu. Tõnissoni valitsus pidi tagasi astuma. Taas said legaalselt tegutseda, sellega liitus tuhandeid uusi inimesi. Nad rõhutasid, et nende puhul on tegu masse haarava rahvaliikumisega. Tallinnas toimus 17. detsembril 1933 EVL kongress. 17. veebruaril 1934 registreeriti ka vormiliselt ühing Vabadussõjalaste Rahvaliikumine, et minna vastu eelseisvatele valimistele. 22 Kiirendati militariseerumisprotsessi. Artur Sirk eesotsas. Noad ja püstolid, tekitasid kõhedust. Ähvardasid poliitilisi vastaseid. 17. detsembril 1933 muutusid Estonia kontserdisaali kongressil parteiks.
järgmisel päeval suleti Eesti Vabadussõjalaste Tartu Liit ühes osakondadega. Pingete eskaleerudes kehtestas valitsus 11. augustil 1933 kogu riigis kaitseseisukorra, millele tuginedes saadeti vabadussõjalaste organisatsioon laiali. Aga vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu sai oktoobris 1933 referendumil suurvõidu. Tõnissoni valitsus pidi tagasi astuma. Taas said legaalselt tegutseda, sellega liitus tuhandeid uusi inimesi. Nad rõhutasid, et nende puhul on tegu masse haarava rahvaliikumisega. Tallinnas toimus 17. detsembril 1933 EVL kongress. 17. veebruaril 1934 registreeriti ka vormiliselt ühing Vabadussõjalaste Rahvaliikumine, et minna vastu eelseisvatele valimistele. 22 Kiirendati militariseerumisprotsessi. Artur Sirk eesotsas. Noad ja püstolid, tekitasid kõhedust. Ähvardasid poliitilisi vastaseid. 17. detsembril 1933 muutusid Estonia kontserdisaali kongressil parteiks.
Vennastekoguduste liikumine Hernhuutlus (Herrnhut’i kohanime järgi) Algselt pärines Tšehhi aladelt, sealt pidid aga nad põgenema Saksamaale, kus leidsid endile toetajaid, põimusid uute ideedega. Sarnane pietismiga, mõlemad suunatud isiklikule usutunnetusele, äratusliikumised. Eelkõige levinud vaimulike seas, pietism levis ka mõisnike ja linnakodanike seas, aga mitte talupoegade seas. Hernhuutlus levis kõigis seisustes, eriti aga levis talupoegade seas. Tegemist esimese massilise rahvaliikumisega. Peamised edasikandjad rändavad käsitöölised. Balti provintsided algas 1730.aastatel, esimene suurem levikuperiood jääb 1730-1740.aastatesse. Talurahva seas levisid väga ulatuslikud, sest esimese misjonärid olid talurahvale lähedased, rändkäsitöölised. Luterlik pastor oli talupoja jaoks kõrge härra. Eelkõige levis nendes kihelkondades kus olid ametis pietistlikud pastorid, nad soodustasid hernhuutlaste tegevust. Kiiret levikut talurahva seas soodustas ka nende korraldus,
annaabi.ee 
