Raha - kirjand (1)

Raha on nagu magnet, mis nõrgemaid, raha ülistavaid inimesi enda poole tõmbab. Vastu saavad astuda vaid need, kes on sama tugevad või tugevamad ning näevad raha vahendina, mida ära kasutada kui orja, mitte muutudes ise raha orjaks. Ühtlasi on raha omamine ka võimalus head ligi tõmmata. Kuidas aga jääda iseendaks, olles surevstatud nende poolt, kes raha esmatähtsaks peavad? Raha on siiski vaid vahend millegini jõudmiseks.
Raha paberina on väärtusetu, õnne saab selle abil leida vaid siis, kui osata arukalt otsustada ja hiljem õigetesse kohtadesse investeerida. Juba aegade algusest peale on rikkamad vaeseid inimesi allutanud ja orjastanud ning seeläbi realiseerinud enda soove, mitte sõltunud teiste unistustest . Raha endale kasulikult paigutamine muudab elu mugavamaks ja suurendab juba olemasolevat õnne, kuid ainult rahale õnneotsinguil lootma jääda ei tasu. Raha ei peaks olema tee õnneni, kuid praeguses ühiskonnas on see nii. Nii kõik esemed kui ka teenused on muudetud tasuliseks ja mida enam see laieneb , seda suuremaks muutub ka raha osakaal. Investeerimine oma õnne nimel on küll vajalik, kuid ühel hetkel, kui raha väärtus meie pidevalt arenevas maailmas liiga kõrgele tõuseb, võib ostlemine muutuda suurele osale inimestest nii kättesaamatuks,et selle väärtus pole enam kellelegi oluline ja seeläbi muutub raha väärtus ka rikaste inimestele üha vähem tähtsamakas. Seetõttu peaks raha kasutamises nägema kõigest üht alternatiivi enda soovide täitmiseks, kuid esmaseks seadma siiski oma isiku ja sügavamad unistused.
Raha võim ja väärtus ei olene vaid valuutakursist, vaid pigem selle kasutusoskustest. Hemingway on oma teoses “Ja päike tõuseb“ öelnud:“Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.“ Omandatu on vaid siis tõeliselt väärtuslik, kui selle vajalikkus tulenes siirast soovist ja raha kaotamine soovitu nimel ei tekita kahetsust. Mõnda inimest teeb õnnelikuks raha eest saadu, teist aga hoopis vaba aeg, mis on leitud tänu võimalusele palgata pädevaid inimesi vajalikku tööd tegema. Raha väärtustamise suurus on seotudinimese harituse, sellest kujunenud väärtushinnangute ja kasvatusega. Õhupallid maksavad küll poes kõigile sama hinda, kuid mitte kõiki ei tee nad õnnelikuks. On inimesi, kes on odavate siniste pallide üle ääretult rõõmsad , ja on ka neid, kes odavatest pallidest teadlikult mööda kõnnivad ning otsustavad kallimate kasuks.Valikute tegemine ja jõudmine oma õnneni on erinev ja näitab, mida keegi keegi hindab. Väärtushinnangud aga on kujunenud välja ilmselt juba lapsepõlves ja muutnud iga inimese seeläbi ainulaadseks. Ideaalis aga peaks kõige rohkem tähelepanu juhtima enda sisemise mina arendamisele ja raha eest saadava seadma teisejärguliseks.
Pidev välismaailma areng ja tähelepanu sellele on jätnud varju ja muutnud vähetähtsaks iga inimese eraldiseisva võimeka isiksuse. Üha enam tuntakse maailmas muret selle pärast, et arenev tehnika hakkab asendama inimesi ja võtma neilt töökohti. Nii masinaid kui ka inimesi niiöelda ostetakse töötama, kui aga masin pikemas perspektiivis odavam on, lastakse inimene lahti ja ta asendatakse uue tehnoloogiaimega. See tekitabki inimestes tunde, et raha eest ostetavad reaalsed esemed kujundavad kogu elu ja on tähtsamad kui inimesed. Kellele aga on vaja tehnoloogiat, kui puudub maksujõuline klientuur, sest töökohtadel on masinad .Üha arenev maailm ei tohiks vahetada esimesel kohal olevat inimest mille muu vastu välja, sest kaotatud töökoht tehases võrdub ka kaotatud lõpptoodangu kliendiga. Inimesed peaksid jõudma tõdemuseni, et raha teeb elu vaid lihtsamaks, kui rohkemate pingutustega saavutatud tulemus on iseendale väärtuslikum ja planeedil, kus valitsevad inimesed, ka loomulikum ja tahestahtmata õigem.
Raha omamist ei peaks pidama privileegiks, mis toob nii ehk naa kaasa ainult head. Pigem tuleks alati kõik ostud esmalt läbi mõelda, vältimaks ebameeldivaid tagajärgi. Hindamistväärt on võime müüa,osta seda, mis on vajalik ja teeb rõõmsamaks.Kuid sealjuures peaks silmas pidama, et investeeringud oleksid enda heaoluks, mitte teistele näitamiseks. Enne suurte summade väljakäimist ja omamist peaks tegelikult inimene ise olema vaimult suur ja tark, et mitte langeda raha lõksu.Hoolimata sellest, kui palju lihtsamini ja rutem ka raha kasutamine abivahendina sihile ei viiks, tuleb siiski osata ka õppida hindama võimalust enda proovilepanekuks, liikudes oma eesmärkideni iseseivalt, ilma raha salakavala toetuskäeta.