Raha ja inflatsioon (0)

Loeng 1

1. valuutakurss , intressimäärad ja inflatsioon : põhiseosed

Valuutakursid, intressimäärad ja inflatsioon on rahvusvaheliste finantsturgude põhinäitajad. Neil on tähtis roll turuosaliste finantsotsuste tegemisel ja turu tasakaalu saavutamisel. Alljärgnevad teooriad seletavad nende seoste olemust:

• rahapakkumine ja inflatsioon ( Money and Inflation)
  
• Fisheri efekt (The Fisher Effekt, FE)
  
• ostujõu pariteedi teooria (Purchasing Power Parity , PPP)
  
• rahvusvaheline Fisheri efekt (The International Fisher Effect , IFE)
  
• intressimäära pariteedi teooria (The Interest rate Parity, IRP)
  
• õiglase forvard -kursi teooria (The Unbiased Forward Rate, UFR).
  

1.2. Raha ja inflatsioon (seos 1)

Kõikide finantsturu osaliste soov on võimalikult täpselt prognoosida valuutakursi. Rakendatavates matemaatilistes mudelites lähtutakse põhiideest, et valuutakurss on rahaline fenomeen , mis näitab vahetatavate valuutade suhtelist hinda ehk riigi raha väärtust, väljendatuna teise riigi rahas. Iga kauba, s.h. ka raha väärtus on nõdluse ja pakkumise funktsioon. Kui rahapakkumine ületab nõudlust, tema väärtus langeb. Raha väärtuse ehk ostujõu langust nimetatakse inflatsiooniks. Rahvusvaheliselt, erinevused rahapakkumise kasvumääras põhjustavad erinevusi suhtelistes hindades. I. Giddy (1994) järgi inflatsioonimäära protsentuaalne muutus (Δ%P) on funktsioon rahapakkumise muutuse (Δ%M) ja tootmise kasvu (Δ%Y) protsentuaalsete muutuste vahest.
Kui rahapakkumine ületab tootmise kasvumäära, muutub hindade üldtase riigis. Muutub ka reaalne rahavajadus, sest muutub kaubatootmine. Mida rohkem kaupu toodetakse kehtiva hinna tasemega, seda enam vajatakse raha kaubamassi teenindamiseks . Kui rahapakkumine on suurem tootmise kasvumäärast, vahet tasakaalustatakse hindade kasvuga. Uus kaubatootmine nõuab uut, suuremat rahapakkumist. Tulemuseks on, et rahapakkumise kasv põhjustab hindade kasvu ja avaldab survet valuutakursile.
Rahateooria seob muutusi rahapakkumises ja hindade tasemes. Kui rahapakkumise kasv ületab tootmise kasvu, siis inflatsioon on raha ülepakkumise funktsiooniks.
Δ%P = f(Δ%M – Δ%Y)

1.3. Fisheri efekt (seos 2)

Kaasajal rahvusvahelistel finantsturgudel on tunduvalt vähemaks jäänud piiranguid, mis reguleerivad kapitali liikumist riikide vahel. Eeldades, et riikide finantsinstrumentide riskid ja likviidsus on võrdsed, võib järeldada, et kapital liikub kiiresti riikidesse, kus intressimäärad on kõrgemad. Finantsmaailmas tihti öeldakse, et rahvusliku valuuta tervis paraneb, kui intressimäärad tõusevad. Kuid tuleb selgitada, millistest intressidest on jutt ja mis on intressimäära tõusu põhjuseks.
Intressimäärad noteeritakse alati nominaalsete määradena. Näiteks, laenu nominaalne intressimäär 8% tähendab, et laenates täna $1,00 tuleb aasta pärast tagastada $1,08. Kuid tegeliku intressimäära ja laenusummat aasta pärast näitab reaalne intressimäär. Intressidevahelist seost uuris E.Fisher (1980). Fisheri teooria järgi nominaalne intressimäär kujuneb kahest elemendist:

• väärtpaberi reaalne intressimäär ehk nõutav tulunorm;
  
• inflatsiooni preemia, mis sõltub oodatavast inflatsioonimäärast.
  

Kui, näiteks, reaalne nõutav tulunorm on 3% ja oodatav inflatsioonimäär on 10%, siis nominaalne intressimäär on 13%. Teisi sõnu, $1 ostujõud järgmisel aastal on $0,90 võrreldes tänäsega. Seega, laenuvõtja peab kompenseerima investorile dollari ostujõu langust, kehtestades $1,03 põhivõla ja intressimaksetele lisa $0,03, mida vajatakse 3% nõutava tulunormi tagamiseks.
Hinnataseme ja intressimäärade muutusi seob Fisheri efekt. Inflatsiooni ootused peegelduvad intressimäärades, seega nominaalne intressimäär võrdub reaalse tegeliku intressimääraga ( real rate of return ) plus oodatav inflatsioonimäär.
i = C +Δ%P
Kui investor hoiab oma väärtpaberi teatud aja jooksul, ta peab saama kompensatsiooni , sest ilma selleta ta ei ole huvitatud hoiduma fondide kulutamisest ja lisaks jääb ta kaitsetuks riskist. Kompensatsiooni nimetatakse investori tegelikuks tuluks (real return).
Kui hinnad ei muutu, tegelik tulu näitab fondide ostujõu kasvu. Kuid, kui hinnad tõusevad ja investorid on sellest teadlikud, nad võivad nõuda kompensatsiooni inflatsiooni eest, et kaitsta oma tulu. See nõue realiseerub oodatava inflatsioonimäära lülita­misega intressimäärasse. Seega nominaalne intressimäär (1) on:
(1+ i) = (1 + C)(1 + Δ% P)
ehk Fisheri efekt väljendub:
i = C + Δ% P,
kus:
i – nominaalne intressimäär, mis tagab tulu fondidelt,
C – reaalne intressimäär,
Δ% P – oodatava inflatsioonimäära protsentuaalne muutus,
Kuna nominaalne intressimäär määratakse enne hindade reaalset muutust, siis on tähtis võimalikult täpselt prognoosida inflatsiooni. Tänapäeval informatsiooni liikumise kiirus ja korrektsus võimaldab minimeerida oodatavat ja tegeliku hinna vahet.
Eeldatakse, et kui on oodata hinnataseme muutust, mis on tingitud inflatsiooni ootustega, muutuvad ka intressimäärad. Intresside muutus võrdub hinnataseme protsentuaalse muutusega, mis reaalselt suurendab rahapakkumist. Kui perioodi lõpuks hinnad on oodatavast kõrgemad, siis intressimäärad olid alahinnatud ja laenuvõtjad teenivad launuandjate arvel. Vastupidiselt, laenuandjad teenivad, kui hinnamuutus oli oodatust väiksem. Kuidas need seosed toimivad rahvusvaheliselt? Seda seletavad allpool toodud seosed 3 ja 4. Esimene neist peegeldab hinnamuutusi seoses valuutakursi muutustega . Seda nimetatakse ostujõu pariteediks teooriaks (purchasing power parity, PPP). Teine näitab, kuidas riikide intressimäärade erinevused on seotud oodatavate muutustega valuutakurssides. Seost nimetatakse rahvusvaheliseks Fisheri efektiks (The International Fisher Effect, IFE).
Fisheri efekti järeldus: inflatsiooni ootused peegelduvad intressimäärades. Nominaalne intressimäär võrdub reaalse intressimääraga plus oodatav inflatsioonimäära muutus.
Kõrgema inflatsiooniga valuutadel peab olema kõrgem nominaalne intressimäär. Kuid arvatakse, et kõrgema nominaalse intressimääradega riikides kipub olema ka suhteliselt kõrgem reaalne intressimäär.
Näide 9 Oletame, et Suurbritannias on inflatsioon 4% ja USA-s 1%. Siis ei tohiks USA nominaalsed intressimäärad olla Suurbritannia omadest madalamad kui 2,97% (0,04–0,01)/(1+0,01). Juhul, kui see pole nii ja vahe on väiksem, kapital hakkab liikuma USA-sse ja vastupidi, kuni olukord tasakaalustub.
Fisheri efekt kehtiks täielikult vaid siis, kui inflatsioonimäär ei mõjutaks tarbimisvajadust ja investeerimise piirefektiivsust ning kui inimesed arvestaksid inflatsioonimäära õigesti ette, mis on aga võimatu. Empiirilised uurimused näitavad, et seos intressi­määra ja inflatsioonitaseme vahel ei ole väga range ja reaalsed intressimäärad ei ole kõikides riikides kaugeltki võrdsed ( Zirnask . Raha, pangad ja …, lk.142)
Sellest ajast peale, kui valitsused ei saa kontrollida eurovaluuta­turu intressimäärasid, on oodatavad intressimäärade erinevused vähenenud. Valitsustel on rohkem kontrolli kodumaiste intressi­määrade üle, vähemalt lühiajaliselt, seetõttu võib reaalne intressi­määr olla väiksem kui välismaal, kuid seda lõpmatuseni hoida pole võimalik.

1.4. Ostujõu pariteedi teooria (seos 3)

Ostujõu pariteedi teooria (purshasing power parity, PPP) oli esmakordselt pakutud Rootsi majandusteadlase Gustav Cassel’i poolt (1918). Tänapäeval see on enimlevinud teooria valuuta­kursi määramisel. Teooria põhiteesiks on:
Muutused hinnatasemes ja valuutakursis on seotud ostujõu pariteedi kaudu. Mida kõrgem on inflatsioon riigis, seda nõrgem on riigi valuuta. Muutused valuutakursis võrduvad inflatsioonimäära vahega.
Δ%S = Δ%P – Δ%P*
See tähendab et, kui puuduvad kaubanduspiirangud, valuuta­kursi muutused peegeldavad kahe riigi suhtelist hinnataset.
Miks see nii on? Vabakaubanduse põhiprintsiibiks on, et homo­geensete kaupade hinnad ei või erineda riigiti, nad peavad olema võrdsed olenemata riigist. Väide kehtib mitte üksnes ühe kauba, vaid kogu majanduse kohta. Seost nimetatakse ühe hinna seaduseks (law of one price , LOP) ja see on ostujõu pariteedi teooria aluseks. Hindade erinevused tasakaalustatakse valuuta­kurssidega.
Näide 10
Unts kulda maksab New Jorgis $400 ja Londonis £250. seega vastavalt LOP-le $400=£250 ehk valuutakursiks on: $1,6=£1. Ühe untsi Ameerika kulla eest tuleks maksta Inglismaal £250 ning inglise kulla eest Ameerikas $400. Oletame, et kurss kujuneb $0,8=£1. Järelikult, inglise kuld hakkab maksma US-s $200 ehk $200 odavam kui Ameerika kuld koduriigis. Samas Ameerika kuld Inglismaal hakkab maksma £500 ehk £250 rohkem kui inglise oma. Kuna Ameerika kuld on kallim mõlemates riikides, siis nõudlus selle järele väheneb ja hakkab liikuma nulli suunas. Pakkumise ülekaalu võib likvideerida , kui viia kurss esialgse tasemeni, s.o. $1,6=£1. Sellega tasakaalustatakse Ameerika hinnad Inglise omadega.
Hindade seost väljendatakse järgmiselt:
kus:
– hind välisriigis,
St – spot -kurss,
Pt – kohalik hind.
Kui see ei ole nii, kõrgema inflatsiooniga riigis hinnad kasvavad aeglasemalt kui madala inflatsiooniga riigis. Teiste sõnadega, kui inflatsioon on ühes riigis kõrgem kui teises, siis selle riigi valuuta väärtus langeb seni, kuni saavutatakse hindade tasakaal.
Võib öelda, et realiseerub ostujõu pariteedi seos, mille järgi valuutakurss on seotud inflatsioonimäära erinevustega.
Näide 11
Oletame, et päeval X. kulla hind New Jorgis oli $387,75 samal ajal unts kulda Londonis maksis £202,00. Naela spot-kurss oli $1,9195. Kas on kõrvalekaldumisi LOP-st ?
Lahendus: £202,00 · 1,9195 = $387,74
Vastus: LOP säilib.
LOP-i paremaks uurimiseks eeldatakse, et:

• kauba ostul ühelt turult ja müügil teisele turule ei kaasne tehingukulusid. Tegelikkuses see pole võimalik. Kui tehingukulud muutuvad väga suureks võrreldes kauba enese hinnaga, siis ühe hinna seadus ei kajasta enam tegelikku olukorda.
  

• puuduvad igasusused kauplemisbarjäärid. Tegelikkuses on sellist olukorda raske tekitada. Erinevate kauplemispiirangute olemasolu omab märkimisväärset osa riigi kauba või teenuse hinna kujunemisel.
  

• võrdlusalused kaubad peavad olema täielikult homogeensed. Juba suhteliselt väiksed erinevused viivad valede järeldusteni. Seega täiesti homogeensete kaupade leidmine võrdlemiseks on omaette probleem.
  

Kui need tingimused pole täidetud, ostujõu pariteedi seos inflatsioonimäära ja valuutakursi vahel säilib ainult ligikaudselt.
Seost võib väljendada veelgi täpsemalt. Kui ajal t hinnatase mõlemas riigis on vastavalt Pt ja P*t ja valuutakurss on St , siis hinnad võrdsustatakse hinnataseme läbi järgnevalt:
Pt
St = —
P*t
Suhe inflatsioonimäära ja valuutakursi vahel on:
∆% St = ∆% Pt - ∆% P*t
See tähendab, et valuutakursi protsentuaalne muutus võrdub inflatsiooni erinevustega riikide vahel.
On kaks PPP versiooni: absoluutne ja suhteline. Absoluutse versiooni kohaselt, mingite homogeensete eri riikides valmistatud kaupade hindade võrdlemise asemel kasutatakse hinnatasemete võrdlust. Hinnatase koduriigis väljendatakse:
L = S· L*
kus,
L ja L* - agregeeritud hinnatase vastavalt kodu- ja välisriigis;
S - spot-kurss.
Valuutakursi alusel määratud hinnatasemed peavab olema võrdsed olenemata riigist. Teisi sõnu, koduvaluutal peab olema sama ostujõud kui välisvaluutal. Näiteks, kui USA-s on mingi konkreetse kauba keskmine kaalutud hind $3000, samal ajal on samasuguse kauba hind Prantsusmaal FRF24000, siis vastavalt absoluutsele versioonile hinnatasemete kohta: $3000 = FRF24000 ehk $0,125 = FRF1. Kuid hinnatasemed ei ole võrreldatavad kuna hinnad on kaalutud erinevalt. Arvestades seda, märgime hinnataset kodu- ja välisriigis vastavalt:
L = Σ Wi · Pi ja L* = Σ Wj · P j *,
kus,
L ja L* - hinnatase kodu- ja välisriigis;
Wi ja Wj – üksikute kaupade osakaalud;
Pi ja Pj – kauba hind kodu- ja välisriigis.
Vaatleme L ja L*. Nad ei ole võrdsed isegi kui ühe hinna seadus (LOP) kehtiks iga konkreetse kauba puhul ja kaalud oleksid võrdsed mõlemas riigis. Lisaks, PPP absoluutne versioon ei võta arvesse mitmeid kaupu ja teenuseid, mille hinnad küll lülitatakse üldisesse hinnaindeksisse, kuid mida füüsiliselt pole võimalik üle riigi piire eksportida (maa, ehitised, restorani teenused jms.). Need hinnad võivad kasvada, mistõttu üldine hinnaindeks ühes riigis võrreldes teisega kasvab.
Absoluutne versioon ignoreerib transpordikulud, kaubanduse tariife, kvoote ja teisi kaubanduspiiranguid, teenuste ja finantsvarade iseärasusi. Et kehtiks PPP absoluutne versioon vajalikuks eelduseks peab olema see, et võrreldavate riikide majandustes oleks kõikide toodete ja teenuste osakaalud võrdsed. Vastasel juhul seda versiooni ei saa absoluutsena käsitleda.
Suhteline versioon on tänapäeval enimlevinud. Selle järgi valuutakurss peab peegeldama erinevusi kahe riigi hinnatasemes. Inflatsiooni mõõdetakse hinnaindeksiga. PPP suhteline versioon väljendub järgmiselt:
Pt+1 ( St +1 ) ( P* t +1 )
----- = ---------- · -------------
Pt ( St ) P* t
P – hinnaindeks koduriigis ajal t ja t +1
P* - hinnaindeks välisriigis ajal t ja t +1
S – spot-kurss vastavalt ajal t j t +1.
Väljendame hinnaindeksid inflatsioonimääradena:
St+1 Pt+1 / Pt 1 + i
-------- = ----------------- = --------------
St P* t+1 / P* t 1 + i*
Lahutades 1 mõlemast poolest, saame PPP suhtelise versiooni väljendatuna inflatsioonimäärades.
( St+1 ) – St i – i*
--------------------- = ---------------
St 1 + i *
See tähendab et, valuutakursi muutuse määr võrdub inflatsioonimäärade vahega.
Näide 12
Oletame, et inflatsioon Taanis on 2,3%, samas kui Austraalias 7,7%. Aasta jooksul Austraalia dollari kurss langes 1,70 kuni 1,45 kuldnateni ühe dollari eest. Kas PPP suhteline versioon kehtib?
Lahendus: teades tegelike inflatsioonimäärasid ning lähtudes PPP suhtelise versiooni valemist , Austraalia dollari valuutakurss oleks pidanud muutuma :
i – i* 0,023 – 0,077
-------- = -------------------- = - 0,05.
1 + i* 1 + 0, 077
Tegelikult valuutakurss muutus:
(St+1) – St 1,45 – 1,70
--------------- = ----------------- = - 0,15.
St 1,70
Vastus: Austraalia dollar langes Taani kuldna suhtes 15% selle asemel, et langeda ainult 5%.
Oletame, et US inflatsioon on 5% ja Jaapanis 1%, siis võrdsustamaks dollarihinnad mõlemas riigis, dollar peab jeeni suhtes kasvama 4%. Märgime i ja i*-ga vastavalt inflatsioonimäärad kodu- ja välisriigis, St ja St+1 välisvaluuta hind dollarites (dollar on koduvaluuta) perioodil t ja t+1, siis ostujõupariteedi valem on:
t
S t +1 ( 1 + i )
---------------- = ------------------
St ( 1 + i* ) t
Näide 13
Inflatsioon USA-s ja Saksamaal on vastavalt 5% ja 3%. Spot-kurss on DM1 = $0,75. Missugune on DM kurss kolme aasta pärast?
3
Lahendus: e 3 = 0,75 (1,05/1,03 ) = $0,7945.
Vastus: DM kurss kolme aasta pärast on $0,7945.
Arvutame kurssi PPP hinnaindeksi alusel.
Oletame, et US hinnaindeks on 112 ja Saksamaal 107, hinnaindeksi baasiks on 100. Kui DM spot-kurss on $0,48, siis vastavalt PPP ta peab kasvama umbes $0,5024-ni (0,48∙112/107) ehk DM väärtus peaks tõusma 4,67%. Teiselt poolt, kui Saksamaal hinnaindeks muutub 119-ni, siis mark peab kaotama oma väärtuses umbes 5,88%, jõudes kursini $0,4518 (0,48∙112/119). Seega PPP valemit võib kohandada järgnevalt:
S t+1 – S t
------------------- = i – i*
S t
Valem näitab, et kursi muutus perioodi jooksul võrdub inflatsioonimäärade vahega. PPP järgi, kõrgema inflatsioonimääraga valuutad peavad olema devalveeritud madalama inflatsiooniga valuutade suhtes.
1.5. Rahvusvaheline Fisheri Efekt (seos 4)
Rahvusvaheline Fisheri efekt (The International Fisher Effect, IFE) seob oodatava valuutakursi muutust ja intressimäärasid. Kui puudub efektiivne kapitali kontroll, riski neutraalne investor investeerib oma fonde seal, kus oodatav tulu on kõrgem. Seega, kui intressimäärad kahes riigis on erinevad, investor kannab fonde üle riiki, kus intressimäär on kõrgem.
Intressimäärad ja oodatav valuutakurss on seotud rahvusvahelise Fisheri efekti kaudu.
See väidab, et nõrgal valuutal on kõrgem intressimäär, sest intressimäärade vahe võrdub oodatava valuutakursi protsentuaalse muutusega.
E(Δ%S) = i – i*
Miks kõrgem intressimäär ei lange fondide ülekandmise mõjul? Vastavalt rahvusvahelisele Fisheri efektile, intressimäära erinevus eksisteerib ainult siis, kui valuutakursi ootused on sellised, et eelised, mida saadakse kõrgemast intressimäärast kattavad valuutakursi langusest saadud kahjumi. See tähendab, et nõrgematel valuutadel on kõrgem intressimäär, sest intresside erinevus võrdub oodatava kursi muutusega.
Praktikas tähendab see seda, et vaatamata sellele, et investor madala intressiga riigist saab konverteerida oma fonde kõrgema intressimääraga valuutasse ja teenida kõrgemat tulu. Tema tulu tasandatakse oodatava kahjumiga valuutakursi muutusest.
Kui investor investeerib $1 mln. intressiga i, siis tulu on 1+i. Oletame, et St on spot-kurss ajal t ja E(St+1) on ootused tulevase kursi kohta. Rahvusvaheline Fisheri efekti valem on:
1 + i = 1/St (1 + i*)· E(St+1) ehk
E(St +1) 1 + i
-------------- - 1 = ------------ - 1 ehk
St 1+ i*
E(S t+1) – S t i – i*
---------------------- = ------------
St 1 + i*
Kui ajaperiood on lühike või välisvaluuta intressimäär on madal, siis nimetaja muutub i – i* -ks ja kogu valem muutub:
E (Δ% St) = i – i*
Oodatav valuutakursi muutus võrdub intressimäärade vahega. Investor ei investeeri langevasse valuutasse, kui ei saa kompensatsiooni kõrgema intressimäära näol (pluss riskipreemia ).
1.6. Intressimäära pariteedi teooria (seos 5)
Intressimäära pariteedi teooria (The Interest Rate Parity Theory ,IRPT) on fundamentaalseim seos rahvusvahelistel finantsturgudel. Nagu rahvusvahelise Fisheri efekti puhul, IRPT kirjeldab seoseid intressimäärade vahel. Kuid, erinevalt Fisheri valemist, kus lähtutakse oodatavast valuutakursist, baseerudes kursiootuste teoorial ( expectations - based theory), IRPT aluseks on arbitraažisuhted. Need tekkivad rahvusvaheliste pankade ja korporatsioonide tegevusest finantsturul , kes otsides kasumi teenimise võimalusi, paigutavad ümber fonde erinevates valuutades ja erinevate väärtpaberite vahel.
Vastavalt IRPT teooriale intressimäärade erinevusi kaetakse forvard-kursi diskonto või preemiaga. Tekkib kaetud intressiarbitraaž (covered interest arbitrage ).
Intressimäärad kahes riigis ja forvard-kurss on seotud intressimäära pariteedi kaudu
See kijeldab arbitraažiseoseid intressimäärade ja spot- ja forvard-kursi vahel. Forvard-preemia (või diskonto) võrdub intressimäärade vahega.
(F-S/S) = i – i*
Arbitraaži eesmärgiks on kasumi teenimine efektiivsete intressimäärade (effective interest rate) erinevusest. Kaetud intressiarbitraaž võrdsustab riikide efektiivseid intressimäärasid. Kohaliku valuuta efektiivne intressimäär on lihtintressimäär. Välisvaluuta efektiivne intressimäär on intressmäär pluss forvard-kursi preemia või miinus forvard-diskonto.
365
( F-S /S ) • --------- • 100 .
n
Intressimäära pariteedi valemis oodatav kurss E(St+1) on asendatud forvard-kursiga, s.o. fikseeritud lepingulise kursiga (Ft).
Asendades rahvusvahelise Fisheri efekti valemis oodatavat valuutakurssi forvard-kursiga, väljendame intressipariteedi seose järgmiselt:
Ft – St i – i*
--------- = ------------
St 1 + i*
Kui ajaperiood on lühike või välisvaluuta intressimäär on madal, siis IRPT muutub:
Ft – St
----------- = i – i*
St
N- päeva perioodiks :
Ft – St 365
( -----------) ( ----------) ∙100 = i – i*
St n
Pank kasutab ära tekkivaid arbitraaživõimalusi, sest need ei kesta kaua. Arbitraaž on tavaline nähtus eurovaluutaturul.
1.7. Erapooletu forvard-kursi teooria (seos 6)
Forvard-kurss on instrumendiks oodatava spot-kursi prognoosimiseks. Seos väljendub erapooletu forvard-kursi teoorias .
Spekulantide käitumine tagab seda, et forvard-kurss võrdub oodatava spot-kursiga või forvard-preemia (või diskonto) võrdub oodatava kursi muutusega.
(F-S/ S) = E(Δ % S)
Oletame, et US kompanii loodab saada kahe kuu pärast Suurbritaania kliendilt £550000. Ta võib fikseerida naela kursi dollarites, müües neid forvard-kursiga $1,50/£ ehk teeb forvard-kindlustust. Ta jätab sissetuleku kindlustamata, kui loodab naela kursiks üle $1,50/£. Ta müüb naelad forvardiga, kui ootab kursi langust alla $1,50/£. Käitudes nii, surutakse nael alla. Kui teised turuosalised on samal arvamusel, siis forvard-kurss langeb punktini, kus usutakse ta on kahe kuu pärast. Analoogselt, valuutakursi ootused, mis ületavad domineerivat forvard-kursi, on atraktiivsed kuni forvard-kurss liigub oodatava tulevase spot-kursi suunas. Oodatav kurss on ainult keskmine, kuid ratsionaalsete ootuste teooria (the theory of rational expectations) ütleb, et need on ainult ebaõiglased ootused (unbiased expectations), mis võrduvad tegeliku kursi kõrvalekaldumise tõenäosusega oodatavast kursist. Seega seost väljendatakse järmiselt:
Oodatav spot-kurss = Forvard-kurss
ehk
E(St+1) = Ft
Väljendatud protsentuaalse kõrvalekaldumisena spot-kursist:
E(St +1) – St Ft – St
-------------------- = -----------------
St St
Teine võimalus on, kui rahvusvaheline Fisheri efekt ja intressipariteet säilib, siis oodatav valutakursi muutus võrdub forvard-preemia või diskontoga.
Kokkuvõtte. Intressimäära erinevused ja valuutakursi muutus on seotud kahel viisil:

• rahvusvahelise Fisheri effekti kaudu, mis baseerub ootustel;
  

• intressimäära pariteedi kaudu, mille aluseks on arbitraažisuhted.
  

Intressid on inflatsiooni ootuste mõju all, samuti nagu ka tegelik tulu. Inflatsioon on rahaline fenomeen.