mäger Koostas: Kristiina Veelaid välimus Mäger on jässaka kehaga Tal on lühikesed jalad Hallikas karv Valge koon Üle silmade ja kõrvade jooksevad mustad triibud Mäger on keskmise koera suurune elukohad Elab urus Mäger on levinud peaaegu terves Euraasias Elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal Eestis on ta sagedasem lõunaosas, Hiiumaal aga puudub hoopis söök Mägra menüü on väga mitmekesine Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest Mäger sööb ka seeni, marju ning rohttaimi Hävitades hulgaliselt metsakahjureid, toovad mägrad kasu nii metsa- kui põllumajandusele ÜLDINE
Karvastik on altpoolt tumedam ja heledam ülevalt poolt.Silmi läbib must jutt. Mäger võib elada 5-15 aastaseks.Poegib kord kahe aasta jooksul.Korraga võib sünnitada 1-6 poega.Mäger on segatoiduline.Toitub näiteks : ussidest,tõukudest ,linnupoegadest,hiirtest,sisalikest,marjadest,seentest,juurtest jne . Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud.Talveuni kestav novembrist-detsembrist kuni veebruar-märtsini. Elupaigaks leht - ja segametsad.Samuti ka okasmetsades,rabasaartel ja metsatukkadel. Mäger on suur kaevur,ta rajab pidevalt tunneleid ja käike,mis on talle elupaigaks .Uru läbimõõt võib olla 30 meetrit ,ning pesa tunnelid võivad ühtekokku 300 meetrit pikad olla. Ta liigub ringi vaid videviku-ja öötundidel.Päeval kasutab ta oma urgu peamiselt magamiseks. Mägra pojad sünnivad märtsis-aprillis.Sündides on nad abitud.Kehamass on 70- 130 grammi. Silmad avanevad 35 päevaselt.Imetamine kestab 2-2,5 kuud.Pojad iseseisvuvad järgmisel suvel.
ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Valdavad rabad, vähem on siirdesoid ja madalsoid. Laukaid on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Niisuguseid metsi leidub Pedja ja Pede jõe kallastel
Järvamaa metsad on jahimeeste ja loodusesõprade paradiis, kes võivad seal kohtuda peaaegu kõigi Eestis elavate ulukiliikidega karust lendoravani, ning kui veab, linnuharuldustega; soojemal ajal kalju- ja konnakotkastega, kes ei pelga inimtegevuse lähedust, talvel teede ääres aga kakulisi. Suhteliselt tavaliseks on muutunud sookurg ning kellel veab, võib kohtuda ka musta toonekurega. Taimed Taimeliikide rohkus iseloomustab Järvamaa ökoloogiliste tingimuste mitmekesisust. Rabasaartel ja metsaservades püüavad pilku Eestimaa orhideelised. 17 ha suuruses Rava tammikus võib imetleda laiavõrelisi pahklike tüvedega tammehiiglasi ja tähelepanu väärivaid taimeliike. Järvamaa on metsa- ja pargirikas: pea iga vana mõisahoone ümber on esinduslik park. Villevere lähedal on August Rõngu rajatud dendropark. Omanäoline on Pärnu jõe äärsel tasandikul Kalmestel paiknev Kasemetsa parkmets. Ajaloo jäljed Muinasajast
Linnud Sookurg, tikutaja, soo-loorkull, Harilik karusammal, raba-karusammal, kurvitsalised, roolinnud, teder, turbasamblad, harilik palusammal. rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg- tilder, mustsaba-vigle. Loomad Metskits, põder, metssiga, Levinuim loom, keda rabas ja rabasaartel valgejänes, uruhiir kohata võib on põder. MADALSOO 57% Algaste Orgudesse, nõgudesse Toitaineid ja taimi palju Turbakiht õhuke ja hästi lagunenud Kasvavad sookased ja rohttaimed Sammalde osakaal hakkab suurenema Samblad hoiavad vett kinni Tekib turvas
kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kahepaiksed: Kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn, Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik- vesilikku. Roomajad: Kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse Imetajad: Suurimetajad tulevad soodesse aastaajati või satuvad sinna juhuslikult. Liivastel kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Arenenud põõsarindega soometsades võib kohata metskitse, põtra, metssiga, valgejänest jt. Pisinärilistest kohtame siirde- ja madalsoos uruhiirt. Laugaste kaldail võivad elutseda mügrid e. vesirotid, kuivenduskraavides on ka ondatrad. Talvel võib kohata ka metsnugist, kärpi ja nirki. Kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt leidub ahvenat ja haugi. Putukad Üle 1500 liigi. Põõsarindes ja samblarindes
Looduskaitsealad 1.Alam-Pedja Alam-Pedja looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistus ning kaitseala on ka rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Suurepindalaline terviklik loodusmaastik annab eluvõimaluse paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on
Leviala ja elupaik Metsis on levinud Euraasia metsavööndis ja mägimetsades Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Leena jõgikonnani Siberis. Leviku põhjapiir ulatub teisele poole polaarjoont ja lõunapiir Sloveenia ja Lõuna-Uuralini. Eestis on metsis levinud kogu mandriosas sobivates elupaikades. Metsise põhiliseks elupaigaks on vanad (enam kui 80-aastased) männikud. Eriti sobilikud on talle rabaservades, rabasaartel ja rabade läheduses paiknevad raieküpsed metsad, kuid linde kohtab sageli ka rabades ning mustikametsades. Paljunemine Nii nagu suurem osa kanalistest, on ka metsised polügaamsed see tähendab seda, et nad munevad mune, millest koorub poeg. Metsiste pulmamängud kestavad tavaliselt märtsi keskpaigast mai alguseni. Hilisõhtul lendavad vanad kuked valju tiivaplagina saatel mängupaika ja jäävad sobivatele puudele ööbima
maismaad ja 251 km² merd. Lahemaa rahvuspark paikneb kahe maakonna - Harjumaa ja Lääne-Virumaa ning nelja maastikulise rajooni - Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Kõrvemaa territooriumil. Lahemaa on Eesti esimene rahvuspark. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. TAIMKATE Lahemaa kooslustest levinuimad on metsad, võttes enda alla 70% rahvuspargist. Rabasaartel võib leida ka päris inimpuutumatut metsa. Lahemaa metsadest on pooled palumetsad männikud või männi-kuuse segametsad. Viljakamaid laanemetsi on Lahemaa metsadest umbes kümnendik. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud
tlu.ee/~emeier/IVA/Sood.ppt ) Loomastik Sealne maastik pakub elupaika paljudele eri loomadele. Sõralistest võib Murakal kohata põtra, metskitse, metssiga. Kiskjatest on esindatud karu hunt ja ilves (nad kõik eelistavad sooservade mitmekesist maastikku ja päris rabasse satuvad nad harva). Lisaks levib seal ka lendoravad, kuid nende leviku eelduseks on Alutaguse metsad. Soostikus leidub neile sobivaid elupaiku ürgmetsalistel ja valdavalt lehtpuudega kaetud rabasaartel. Rabasaartel on omale sobivad pesitsus ja elupaigad leidnud ka mäger, rebane, orav, metsnugis, kärp ja nirk. Pisiimetajatest võib soistest metsadest leida peamiselt uruhiiri. [], [] Joonis 6 Põder ( http://www.postimees.ee/foto/2/8/33782444712d8879e8_3.jpg ) Joonis 7 Lendorav ( http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PTEVOLs.jpg ) Joonis 8 Karu ( http://www.etv24.ee/failid/91532_01.jpg ) Linnustik
Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna. Rabasaartel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille tavapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal. Kaitsealal on rikkalik linnustik. Kindlaks on tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi, rabahanesid , suurlaukhanesid ja laululuiki. Kaitsealal võib kohata teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu metsist, väikepistrikku, sarvikpütti. Suurematest loomadest võib kohata põtra, karu,
Nooremal, kirdelaamal on ülekaalus lage älveraba (Reier ja Kukk, 2000). Soo toitub põhiliselt sademetest. Kuivenduskraavide võrk on osaliselt kinni kasvanud, seetõttu on vee äravool aeglane. Siiski alandavad vanad kraavid raba veetaset, põhjustades puurinde tihenemist. Raba hüdroloogilise seisundi parandamiseks tuleks olemasolevad kuivenduskraavid täielikult sulgeda (Reier ja Kukk, 2000). Rabade taimestik on tavaliselt liigirikkam rabasaartel ja servaaladel. Mineraalmaa-saari Piiumetsas ei ole ja enamik liike lisandubki raba servaaladelt. Just servaaladelt võib leida laane- ja salumetsale iseloomulike liike (Reier ja Kukk, 2000). Kaitsealustest taimeliikidest leiduvad Piiumetsa servaaladel tavalisematest käpalistest kuradi- sõrmkäpp, vööthuul-sõrmkäpp ja kahelehine käokeel. Lisaks eelnevatele on kaitseala servaaladelt leitud laialehise neiuvaiba eksemplare ning Punase raamatu liikidest
helehallid. Habekaku pea on ühtlaselt hall, nägu, nagu kakulistel kombeks, on kummulikeeratud kaheksa kujuline ja see on samuti hall, ainult et veidi tumedam ning sellel on kontsentrilised tumedamad ringid. Kaku silmad on suured ning tumedad. Kaku nokk ja küüned on kollased. Saba on pikk ja pealt tume-, alt helehall. Habekaku noka all on tumedamatest sulgedest kolmnurk, mis oma kujult meenutab lõuahabet ja mille järgi lind ka oma nime on saanud. Habekakk eelistab soiseid alasid, rabasaartel kasvavaid kuusikuid, soiseid kuuse- segametsi. Ta on meil haruldane talikülaline, keda näha õnnestub vaid üksikutel. Kuna ta on niivõrd suur lind ja meil ei pesitse - seega külastavad meid vaid vanalinnud - ei ole tal meil ka vaenlasi eriti palju. Röövlindudest ei tule arvesse praktiliselt keegi ja kiskjatest võivad teda maas einestades ohustada vaid hundi või ilvese äkkrünnakud. Habekaku toitumist pole meil uuritud, ent kuna tegu on suure röövlinnuga, võib arvata, et
Jõelähtme kivikirstkalmed (ca 800 eKr) Kunda Hiiemägi (üksikud kalmed suurel mäel) 2. Hilised. Külade juures ning nendega seotud. Jäävad mõistlikkusse lähedusse külade suhtes, kuni 1 km. Teke nooremal rauaajal (800-1200 pKr). Ei pruugi olla silmapaistvad. Ei ole seotud kalmetega, vaid on nendest lahus. Ei keskendu enam esivanematele, vaid jumalustele ning hiitele endale. 3. Asustusest eemal. Ristiusuaegse tekkega? Neid on väga vähe, asuvad soodes, metsades, rabasaartel ning muudes raskesti ligipääsetavates kohtades. Arvatakse, et need võivad olla kasutuselevõetud, kui külade lähedal enam ei saanud hiites ohverdada. (See on paljas oletus) Looduslikud ravipaigad Väga palju on neid Lääne-Eestis Rõkandi kivi – liukivi, mida rahvatraditsioon tunneb pigem ravimiskohana. Liujäljed on seal väga vanad. Ravimistoiming ei ole mingi rituaal, ei nõua ohvreid, vaid minnakse sinna kindla probleemiga ,et saada loodusest abi
Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg, kiivitaja. Imetajad põder, valgejänes, hunt. Liivastel ja kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Karu käib marju söömas. VI. Läänemeri 1. Läänemere üldiseloomustus. Geograafilisest paiknemisest tulenevad iseärasused. sisemeri, mis on ühendatud Põhjamerega Taani väinade kaudu suuremad lahed: Põhjalaht, Soome laht ja Liivi laht ümbritsetud 9 riigiga üldiselt madal meri, keskmine sügavus 52m, suurim sügavus 459m (Landsorti süvik) Läänemere elutingimused võrreldes teiste meredega.
Vaenlasteks on rebane, kärp, kullid, kakud. MÄGER (Meles meles) - suur jässaka kerega kärplane, kellele on iseloomulikud kolm koonult alagavat valget vööti (ninal ja pea külgedel), silmi läbib must vööt. Kogu alapool tumedam, kurgualune , kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on laiem tagumisest, kuna on kohastunud urgude kraapimiseks. Küünised tugevad. Elupaigaks on leht-ja segametsad, kuid võib elada ka okasmetsas, metsatukkades kultuurmaastiku sees, rabasaartel. Määravaks on uru ehitamise võimalused. On segatoiduline loom - ussid, tõugud, lindude munad ja pojad, hiired, konnad, sisalikud, teod, putukad. Taimedest marjad, seened, juured, rohttaimed, kaer. Ei põlga ka raibet. Mägra jooksuaeg on kevadest kesksuveni - tiine 10-11 kuud – keskmiselt 3-4 poega, esimese talve talvituvad koos. Sigimine üle aasta. On enamasti videviku- ja ööloom, kes on seotud tugevalt urgudega. Pesad on voodertatud lehtede ja rohuga
Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg, mudatilder, kiivitaja, suurkoovitaja. Laugastel piilpart, sinikael-park, tuttvart, ka kajakaid. Rabametsades võib kohata tutt-tihast, metskiuri, väikepistrikku. Imetajad -põder, valgejänes, hunt. Liivastel ja kõrgematel rabasaartel pesitsevad mägrad ja rebased. Karu käib marju söömas. Rabaservade padrikutes metssead, kuivemates rabametsades metskitsed. Kuivematel rabanõlvadel uruhiiri, leethiiri ja karihiiri. Laugaste kaldail võib esineda mügrit e. vesirott, kuivenduskraavides ka ondatrat. Talvel ka metsnugis, kärp, nirk. OHUD RABAKOOSLUSTELE Kuivendamine – kõdusood ja jääksood (tuleohtlikud!) Turbalõikus – jääksood – männik enamasti Põlevkivikarjäärid – rabad sealt alalt kadunud
annaabi.ee 
