Võimlemine kuulub suveolümpiamängude võistluskavva. See jaguneb sportvõimlemiseks ehk riistvõimlemiseks, iluvõimlemiseks, rühmvõimlemiseks, sportaeroobikaks ja trampoliinvõimlemiseks. 1.2 Sportvõimlemine Sportvõimlemine ehk riistvõimlemine on ala, mis koosneb riist - ja vabaharjutustest. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel, rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil Iga harjutuse eest saab sportlane hinde (ühest kümneni). Poom ja rööbaspuud on pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000 aastast. 2. Sportvõimlemise ehk riistvõimlemise areng 1970. aastatel osales Eesti meistrivõistlustel mõnikümmend meest ja naist. Üks tuntum tegija oli Andres Truupõld, kelle filigraanne risti sooritamine rõngastel andis elemendile nime "Andrese rist". 1970. aastate keskel tuli Mati Kirmes N Liidu noortemeistriks, 80-ndate alguses võitis Galina
sai olümpiaalaks 1984 Los Angeleses, naiskondlikult võisteldi esimest korda 1996 Atlantas. Võistkonda kuuluvad viis võimlejannat. Riistvõimlemine (Artistic Gymnastics) on olümpiamängude programmi kuuluv, kindlate võistlusmääruste alusel toimuv võistlusvõimlemise ala nii meestele kui naistele, kus võistlusharjutusi sooritatakse kindlaksmääratud mõõtmetega riistadel. Meestele viiakse läbi võistlusi kuuel alal: vabaharjutus, sangadega hobune, rõngad, toenghüpe, rööbaspuud ja kang. Naiste alad on toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel, rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil Iga harjutuse eest saab sportlane hinde (ühest kümneni). Poom ja rööbaspuud on pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000 aastast. Rühmvõimlemine (Aesthetic Group Gymnastics) on kindlate
Linti kasutades peab võimleja hoidma selle kogu aeg liikumas, joonistama spiraale, siksakke, ringe ja kaheksaid ning tegema väikesi lahtilaskmisi ja suuri viskeid. Riistvõimlemine on olümpiamängude programmi kuuluv, võistlusmääruste alusel toimuv võistlusvõimlemise ala nii meestele kui naistele, kus võistlusharjutusi sooritatakse kindlaksmääratud mõõtmetega riistadel. Meestele viiakse läbi võistlusi kuuel alal: vabaharjutus, sangadega hobune, rõngad, toenghüpe, rööbaspuud ja kang. Naiste alad on toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. Sportakrobaatika on kindlate võistlusmääruste alusel toimuv võistlusvõimlemise ala nii meestele kui naistele. Võistlusi viiakse läbi viies võistluskategoorias: meeste paar, naiste paar, segapaar, naiste kolmik ja meeste nelik. Võistlustel sooritatakse kolm erinevat võistluskava: tasakaalu- ja dünaamikaharjutus ning kombineeritud harjutus.
tasakaalu, koordinatsiooni, osavust, kujundada rühti ja liikumisvilumust ning aktiviseerida mõtlemist. Enamik võimlemisharjutusi on sisult rakenduslikud, nende abil omandatud võimeid ja oskusi vajame ka igapäevaelus. Sportvõimlemine ehk riistvõimlemine on ala, mis koosneb riist - ja vabaharjutustest. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel, rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil Iga harjutuse eest saab sportlane hinde (ühest kümneni). Poom ja rööbaspuud on pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000 aastast. Mehed sooritavad harjutusi kangil, rööbaspuudel, rõngastel, sanghobusel, pikihüppe üle hobuse ja vabaharjutusi, naised harjutusi poomil, eri kõrgusega rööbaspuudel, harkhüppe risti üle kitse ja vabaharjutusi. Olümpiamängudel aastast 1896, maailma Võimlemise juured ulatuvad antiikaega Vana-Kreekasse, kus 600 eKr olid olemas võimlemise-spordi asutused
Osaleb 12 võistkonda, igaühes kuus atleeti, lisaks 26 üksikvõistlejat. Kõik nad teevad läbi kvalifikatsioonivõistluse, kuid selle tulemused finaaliks kirja ei lähe. Meeste riistvõimlemine koosneb kuuest alast, olümpiajärjestus on järgmine: vabaharjutus, toenghooglemine (sangadega hobune on 160 cm pikk, kõrgus põrandast 115 cm), rõngad (teineteisest 50 cm kaugusel, põrandast 275 cm kõrgusel), toenghüpe (hüppelaud on 105-135 cm kõrgune), rööbaspuud (põrandast 195 cm) ja kang (275 cm kõrgusel). Naiste riistvõimlemine koosneb neljast alast, olümpiajärjestus on järgmine: toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. 1 Riistvõimlemine Mitmevõistluses võisteldakse kõigil aladel. Mitmevõistluses pääseb iga ala 8 parimat võimlejat selle ala finaali. Peetakse võistkondlikku arvestust
Riistvõimlemine kui võistlussport Võimlemine on spordiala, mis nõuab sportlaselt kehalist jõudu ja paindlikkust. Ala jaguneb riist- ja iluvõimlemiseks. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel, rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil. Iga harjutuse eest saab sportlane züriilt hinde (ühest kümneni). Poom ja rööbaspuud on küll pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000. aastast. Samas mujal maailmas on tegu ülipopulaarse alaga. Riistvõimlemine kadus Eesti spordimaastikult 2000. aastal, kui ainus riistvõimlemissaal suleti ja võistlusi pole enam korraldatud. Entusiastid ihkavad alale taas hinge sisse puhuda.
(Wikipedia: võimlemine, 2013) Riistvõimlemine Riistvõimlemine oli kavas juba esimestel olümpiamängudel - 1896. aastal Ateenas. Võistlesid ainult mehed, kavas olid köielronimine, toenghüpped, sangadega hobusel hooglemine ning harjutused rööbaspuudel, kangil ja rõngastel, meeskondlikult harjutused rööbaspuudel ja kangil. (eok.ee, 2013) Naiste riistvõimlemine Naiste riistvõimlemine koosneb neljast alast, olümpiajärjestus on järgmine: toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. Mitmevõistluses võisteldakse kõigil aladel. Mitmevõistluses pääseb iga ala 8 parimat võimlejat selle ala finaali. Peetakse võistkondlikku arvestust. Medaliheitlusse pääsevad kvalifikatsioonivõistluste 24 paremat meest ja naist, nad sooritavad vabakava igal kavas oleval riistal. Finaali pääseb igast riigist kõige rohkem kaks võimlejat. Võidab see, kel lõpuks enim punkte. Enamiku võimlemisriistadest on leiutanud sakslane Friedrich Ludwig Jahn. Toenghüpe
Sportvõimlemine rööbaspuudel Sportvõimlemine ehk riistvõimlemine on ala, mis koosneb riist - ja vabaharjutustest. Riistvõimlemises sooritatakse peale vabaharjutuse ka harjutusi hobusel, rööbaspuudel, kangil, rõngastel ja poomil Iga harjutuse eest saab sportlane hinde (ühest kümneni). Poom ja rööbaspuud on pea iga kooli kehalise kasvatuse tundide osaks, kuid võistlusi riistvõimlemises pole Eestis korraldatud alates 2000 aastast. Sportvõimlemise ehk riistvõimlemise areng eestis. 1970. aastatel osales Eesti meistrivõistlustel mõnikümmend meest ja naist. Üks tuntum tegija oli Andres Truupõld, kelle filigraanne risti sooritamine rõngastel andis elemendile nime Andrese rist. 1970. aastate keskel tuli Mati Kirmes N Liidu noortemeistriks,
odavise. Tänapäevane võistluskava kehtestati 1954. aasta Rooma MM-il. Nüüd võistlevad mehed kuuel ja naised neljal individuaal alal, ühtekokku pääsevad olümpiaheitlusele 98 meest ja 98 naist. Kõik nad teevad läbi kvalifikatsioonivõistluse, kuid selle tulemused finaaliks kirja ei lähe. Meeste sportvõimlemine koosneb kuuest alast, olümpiajärjestus on järgmine: vabaharjutus, toenghooglemine, rõngad, toenghüpe, rööbaspuud ja kang. Naiste sportvõimlemine koosneb neljast alast, olümpiajärjestus on järgmine: toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. Mitmevõistluses võisteldakse kõigil aladel. Mitmevõistluses pääseb iga ala 8 parimat võimlejat selle ala finaali. Võitkondlik mitmevõistlus: kvalifikatsiooniheitlustest pääseb edasi 8 paremat võistkonda. Igas võistkonnas on kuus võimlejat. Kuid ainult kolm neist võistlevad igal riistal.
3 SPORTVÕIMLEMINE EHK RIISTVÕIMLEMINE Riistvõimlemine oli kavas juba esimestel olümpiamängudel - 1896. aastal Ateenas. Võistlesid ainult mehed, kavas olid köielronimine, toenghüpped, sangadega hobusel hooglemine ning harjutused rööbaspuudel, kangil ja rõngastel, meeskondlikult harjutused rööbaspuudel ja kangil. Naiste riistvõimlemine koosneb neljast alast, olümpiajärjestus on järgmine: toenghüpe, eri kõrgusega rööbaspuud, poom ja vabaharjutus. Mitmevõistluses võisteldakse kõigil aladel. Mitmevõistluses pääseb iga ala 8 parimat võimlejat selle ala finaali. Peetakse võistkondlikku arvestust. Medaliheitlusse pääsevad kvalifikatsioonivõistluste 24 paremat meest ja naist, nad sooritavad vabakava igal kavas oleval riistal. Finaali pääseb igast riigist kõige rohkem kaks võimlejat. Võidab see, kel lõpuks enim punkte. ILUVÕIMLEMINE Tegemist on ühe vähese alaga, milles osalevad vaid naised
· Omadused: Naiste ja meeste riistvõimlemise erinevus Individuaalne mitmevõistlus Võistkondlik mitmevõistlus Kohtunikud Raskusastmed · Erinõuded: Kõigil aladel on 5 elemendirühma, mida tähistatakse rooma numbritega: I, II, III, IV, V. NAISTE RIISTVÕIMLEMINE · Enamiku võimlemisriistadest on leiutanud sakslane Friedrich Ludwig Jahn. Toenghüpe sooritatakse hüppelaualt, mille kõrgus on 120 cm. Rööbaspuud on erineva kõrgusega: alumine põrandast 155 cm, ülemine 235 cm. Poom on viis meetrit pikk ja pealt 10 cm lai. Vabaharjutuse põrandapind on 12 m x 12 m. Vabaharjutus sooritatakse muusika saatel, see on kas salvestatud või esitatakse saalis asuval klaveril ja kestab 1.10 kuni 1.30 min. · Omadused: Kohtunikud Raskusastmed · Kergemaid elemente võib asendada raskematega, kuid mitte vastu- pidi. TABEL.
kaugushüpet ning 100 m jooksu. Kuueaastaselt oli Valter juba nn '' vana töölkäija '', pidevalt jõlkus isa sabas. Kas esimest treening aastat oldi mures tema tervise pärast. Valter oli alalõpmata higine, kippus tihti haigeks jääma. Kuue- seitsme aastaselt harjus trenniga sedavõrd, et haigestumist enam ette ei tulnud. Kui Valter oli seitsmene, rajati Õisu spordiplats, kus sai ka teivast hüpata, soetati ka rööbas- puud. Kõrgus-, kaugus- ja teivashüpe, rööbaspuud, kang, ja võrkpalli mäng köitsid teda päevad läbi, vahepeal leidis ainult aega söömiseks. Teivashüppes ületas seitsme aastaselt 1.70 meetrit. Esimene kokkupuude suurema avalikkusega. Valter oli kaheksane, kui isa Toomas esimest korda TV olümpiastartidest kuulis. Sellest võistlus seeriast oli palju abi, kuna see suunas ja innustas edasi tegelema. Toomas hoidis treeningud vastavalt eale, korraldas ise ka võistlusi, et mitmekülgsus säiliks, ning areneks
Iga päev oli ettenähtud tund kehaliseks tegevuseks. Saksa võimlemisõpetaja Charles Beck oli esimene, kes õpetas saksa turnimisharjutusi koolis. Beck rajas ka välisvõimlemisväljaku. Saksa võimlemissüsteemi kui terviku mõju oli siiski piiratud regionaalse iseloomu tõttu, mis rõhutas jõu arengut ja natsionalismi. Siiski paljud koolid lülitasid saksa võimlemissüsteemile omaseid harjutusi õppekavadesse. Mõned võimlemisriistad nagu rööbaspuud, rõngad ja poom on jäänud olulisteks võimlemises. Divergentse meetodi tunnused, peamised lähtepunktid *Õppija otsib mitmesuguseid lahendusi *Kergesti seostatav teiste meetoditega * Õppilastevahelised suhted head, kuna õpiprotsessis liigutakse tuntult tundmatule * Meetod on rakendatav kõikidel tegevusaladel, põhioskuste, taktika ja strateegia kujundamisel *Õpetaja aksepteerib õpilase võimeid genereerida uusi ideid antud ülesande raames või antud alal
Euroopa erinevate riikide kehalise kasvatuse (võimlemis-)koolkondade kujunemist mõjutas märkimisväärselt J.C.F.Guths-Muts'i raamatu ,,Võimlemine noorsoole" tõlkimine prantsuse, inglise, rootsi ja taani keelde Kehaline kasvatus Saksamaal/ Preisimaal: saksa kehalise kasvatuse koolkonna kujunemist mõjutanud isikud: Friedrich Ludwig Jahn- saksa võimlemiskoolkonna rajaja. Võimlemisringide asutaja ja turnerite-liikumie ideeline juht. Võttis kasutusele uudsed võimlemisriistad (rööbaspuud, rõngad, kang). Ernst Eiselen- saksa võimlemiskoolkonna rajaja. Tegeles kehaliste harjutuste õpetamise metoodika arendamisega, töötas välja näitlikud vahendid harjutuste õpetamiseks. Friedrich Fröbel- avas Saksamaal esimese lasteaia, kus lastele õpetati kehalisi harjutusi. Mõtles välja lastele mänguasju, kogus ja süstematiseeris laste liikumismänge. (Montessori pedagoogika.) Adolf Spiess- kohandas turnerite-võimlemise koolidele. koostas tunniskeemid, täpsustas
annaabi.ee 
